Kuidas Lotta külla tuli

Eile, samal ajal kui kirjutasin oma "23+4" postitust sain ma sõnumi. Tühja sõnumi. Emalt. Kes on blogil silma peal hoidnud teab, et just seda olen ma päris pinksalt oodanud. Mu süda tahtis rõõmust seest välja hüpata. Järgnevateks tundideks suunasin oma mõtted ainult oma tõesti fantastiliselt tubli ema ja peagi saabuva õeraasu peale. Tundus, et poja isegi sai aru, et nüüd tuleb asja võtta rahulikult, mõelda ainult nende kahe peale. Ta TÄDI oli ju saabumas (täiesti ebareaalne on seda öelda)! Suurest sõnumisaabumise ärevusest helistasin mehele, ilmselt vist lausa karjusin talle rõõmust kõrva, et SAIN SELLE SÕNUMI!

Siis jäin ootele. Mõtlesin, et ehk öösel, või hilja hilja õhtul (arvestades, millisel kiirrongiliinil ema nüüd asus. Ta on kiire, väga kiire!). Aga.....

Vaevu 2 tundi hiljem hõiskab õde FB mulle, et meil on õde! 2 TUNDI HILJEM! 5 minutit hiljem helistab ema: meil kõik hästi, sööb juba kenasti. Ootame platsenta väljumist. Ei, ämmaemand alles tuleb linnas. Isa jõudis 2 viimase pressi ajaks!

Järgnevad pool tundi ma üksi kodus nutsin ja naersin võidu :D

Mul on taaskord üks pisike õeraas. Kõigest 4 kuud ennem mu poja sündi sündis ta Tädi!

Ma olen hämmingus, kui fantastiliselt tublid mu vanemad on. Nad saavad hakkama, igas olukorras, alati koos. Ja nii peabki olema. Nad on ju minu vanemad! Pisar tuleb silma kohe noh! Käed värisevad, kui seda kirjutan, sest emotsioon on nii lae all :)

Ma armastan Teid üle kõige ja ootan kannatamatult, millal teid ükskord näha saan.

Meie väike Lotta, minu õde, poja tädi......

Ja nüüd võin hõisata rõõmust ja öelda, et mul on 2 õde ja kolm venda ehk siis kokku on meid 3+3! Hämmastav!

Nädala põnevaim hetk

Nädalaid on igasuguseid. Mõned on kiired ja mõned venivad. Mõned tunduvad igavad, teised aga täis põnevust. See nädal oli minu jaoks segu nendest kõigist.

Nädala esimesed kaks päeva veetsin ma noorsootöötajate kutsevõistlusel koos oma kaaskompanjonidega töö juurest. Tulemus: meie keskuse esindaja sai teise koha ning mina jäin haigeks. Järeldus, nädala esimesed kaks päeva tundusid kiired ja põnevad ning nädala viimased päevad aeglased ja venivad. Kuid sõltumata haigusest oli minu nädala kõrghetk hoopiski eile :)

Saabus üks pakk.....

Kuigi ma olin mõelnud, et lükkan šoppamise alles dekreedi alguses pole ma suutnud sellest ilmselgelt kinni pidada! 

Nüüdseks on meil siis olemas:

* Käru

* Voodipehmendus

* Vann

* Lamamistool

* Soe kootud komplekt, mis koosneb siis mütsist, papudest ja ühest toredast kombest. 

Pilte voodipehmendusest ja kootud komplektist saab näha selles postituses. 

Ja alates eilsest on meil nüüd siis olemas ka voodi, madrats ja mähkimisalus. Ei suuda ma ikka ära oodata oma šoppamisega dekreedini :)

Voodi siis selline tore, et sellel saab hiljem küljed ära võtta ja ongi tavaline väike laste voodi. Muidugi värv sellel on tumedam kui piltidel paistab, selline punakas tumepruun. Aga mulle meeldib :)

Madrats on kookos-tatar. Madratsiga on ka tore lugu jälle kaasas. Madratsi valimine pisikesele oli tegelikult suhteliselt keeruline protsess. Arvestades, et valik on mitmekesine ning arvamusi erinevate madratsite kohta meeeeeeletult palju. Esialgu jäin kindlaks oma ema soovitusele. Porolon. Aga välja kukkus hoopis teist moodi. Teisipäeval helistati mulle poest, kust kõik viimase paki sisu tellisin ja öeldi, et prolon madratsid on neil kahjuks otsa saanud aga pakuvad asemele kookos-tatra madratsid. Iseenesest on kookos-tatra madratsid kallimad kuid mulle tehti "Spezial price for you" ja anti see siis sama hinnaga, millega oleks olnud porolon madrats. Väidetavalt on kooks-tatra madratsid beebile paremad. Kas ikka on, seda ei oska ma kohe teps mitte öelda. Igatahes on madrats meil nüüd olemas ja peame saama sellega hakkama :)

Mähkimisalust annab panna ilusti voodi peale. Kuigi on kindlam ja parem last mähkida hoopis kas enda voodi peal istudes või siis hoopis põrandal mõtlesin, et mis seal ikka.... Kui on olemas, siis on olemas. Korra käis ka peast läbi säärase kummuti ostmine, kus juba mähkimisalus peal kuid seda poleks me suutnud ühegi nipiga oma nii pisikesse ja asju täis magamistuppa ära mahutada. Jah, meil on 3 toaline korter, kus üks tuba mõeldudki juba ostes pisihärra jaoks ei saa me hetkel seda tuba 100% tema jaoks valmis sättida. Sellest aga ehk juba mõni teine kord.

Oi mulle meeldib šopata. Kui nüüd täna hästi läheb siis ostame öra ka piletid 29. septembris Helsingi. HOian pöialt, et selleks hetkeks saan juba öelda, et mul peres nooremaid õdesid vendi 4 asemel 5 :)

Kui pakk eile ära tuli siis ei suutnud ma ennast muidugi tagasi hoida ja ühes paki kahest arutasin kohe lahti! Nii vägev oli. Kui mees koju jõudis ei suutnud tema ennast vaos hoida ja harutas lahti teise paki! Oh meid küll eks..... Palju polnud puudu, et oleks palunud tal voodi kokku panna. 

Mida teie oma pisikese ilmakodaniku jaoks valmis varusite/varute?

23+4

Kui kaugel oleme: 23+4! Täiesti uskumatu, et üle poole ajast on juba meil kahekesi koos oldud ning kõigest umbes 16 nädalat veel! 

Tähtaeg:  14. jaanuar 2013

Pisikese suurus: Nendin fakti, et olen oma iganädalaste postitustega täpselt +0 hetkel natuke jänni jäänud. Kuna hetkel jooksmas 23+4 ehk siis 24 nädala 4 päev (jeeber kui keeruline seda on seletada, kujutan ette, et veel raskem aru saada :D) siis poisi suurus peaks olema hetke seisuga ligi 30 cm ja kaaluks peaks olema juba umbes 600 grammi!!! Ja olgem ausad, tema suurust on minu suurusest juba näha :D

Minu kaal: Tõusu poolest ilusti graafikust. Ikka veel rihin sellele, et lisanduvad kilod pärinevad siis suurenavalt pepsilt, boobsidelt ning üha paisuvalt kõhult! Aitäh kallis poja! Abikaasa väitis, et mu jalad pidid suurema kõhu juures peenevad välja paistama... Kompliment? 

Sugu: POISS!

Nimi: Mul on pähe haamerdama jäänud üks ja ainus nimi. Ja selle kõrval ei tundu ükski teine nimi niii hea. Aga seda nime ma veel suurelt ja jäädavalt välja ei ütle... Kes aimab/teab see aimab/teab :) 

Ämmaka/arsti järgmine visiit: 16. oktoober. Ja ma ei peagi ennem ühtegi vere-ega pissiproovi andma! Halleeelluujjaaaa.

Uni: Viimasel nädalal on selle unega täitsa toredad lood olnud. Nädalavahetusel magasin päris edukalt (kui sellele lisada max 2 korda öö jooksul WC vahet jooksmist). Kuid siis tuli uus nädal esmaspäevaga! Esmaspäeva öösel jõudsin magama alles kella kolme poole nelja ajal! Üleval olin poole seitsmest. Lisaks ei maganud ma ka teisipäeva öösel vastu kolmapäeva rohkem kui 2 tundi. Noorsootöötajate kutsevõistlused kallite töökaaslastega ja ligitikkuv haigus on siis nende magamata ööde märksõnadeks. Täna oli aga juba päris hästi, valus kurk ega tatine nina mind öösel üles ei ajanud. 

Muidugi see haiguse osa on selle juures see "hea" asi. Ütlen ausalt, et mulle meeldib kodus olla. Aga mulle ei meeldi kodus olla haigena! Samas just seda ma paar viimast päeva olengi olnud. Sügis jõudis minuni teisipäeva hommikul kutsevõistluse toimumis paigas ärgates. Kurguvalu..... öö 2 tunnise unega ja kolmapäeva hommikul oli asi täies hoos. Kurk valus, nina tatine ja pea paks...Soe vesi meega ja kolme päevane teki sees istumine aga on asja juba märkatavalt parandanud. 

Riided: Enamused mu "vanad" riided mahuvad mulle ilusti kenasti selga. Teksad olen muidugij uba välja vahetanud. Nüüd aga ei suutnud ennast taaskord tagasi hoida ning ostsin endale ka ühe trikoo. Eks paistab, kas sobib kah. 

Isutajad/Isuäravõtjad: Toiduga üldjuhul probleemi ei ole. Kõrvetama ajab ikka aga siis kas piim, vesi või Rennie kohe head sõbrad :)

Sümptomid: Paisuv kõht ja maksahaagid!

Liigutused: OLEMAS! Ja kohe korralikud. Kui ta ikka hoogu läheb siis võib neid mükse isegi juba kõhu pealt näha. Paar õhtut tagasi oli tore olukord. Hakkasime siis mehega magama minema ja ma tundisn, et poiss vist alles hakkab ärkama. Lasin mehel panna käe kõhule ja no siis läks puha triangel lahti! Kui varasemalt on tulevane isa oma poja liigutusi pigem paitustena käe all kirjeldanud siis see kord lõi tal silm särama rohkem kui muidu. Küsimuse peale, et kas ikka paitab sain vastuseks ei, taob!

 Naba: Sees

Mida ootan kõige rohkem: Kuna pisike plaan on peagi üks päevane trett Helsingi teha siis saan väita, et seda ma ootangi hetkel päris palju. Seda veel eriti lootuses, et selleks hetkeks, kui me läheme on ehk ka minu pisike õe-vennaraas ilmavalgust näinud.

"Kallis õde/vend. Tule juba! Su suur õde ootab sind juba päris kannatamatult. Tean, et sul emaga juba vaiksed kokkulepped tulekupäeva suhtes tehtud aga ma väga palun, et sa teie kokkuleppest kinni hoiaksid. Mõtlen su peale päevas täpselt sama palju kui oma kalli poja peale. Ainuke vahe selles, et kui poja peaks saabuma alles mitme kuu pärast siis sina võiks tulla juba nüüd kohe! Ma usaldan meie ema kõige rohkem siin maailmas. Tean, et teie kaks käsikäes saate selle protsessiga ideaalselt hakkama. Võid olla kindel, et olen sinu jaoks alati olemas! Sinu suur õde!"

Mida igatsen kõige rohkem: Võin vist ausalt öelda, et selle nädala jooksul pole mul millegi järgi meeletut igatsust olnud. Koduigatsus oli korra nädala alguses...Täitsa sürr...

Nädala kõrghetk: Mulle saabus üks pakkk!!! Aga sellest juba järgmine kord ;)

Nädala madalpunkt: Haigus. Üks sõna ja see ütleb kõik!

" Kallis poja. Ma armastan sind. Sõltumata sinu tügevatest jala hoobidest. Ma lihtsalt siiralt, tingimusteta ja kogu südamest armastan sind!"

My baby knows exactly how end when to be born and I WILL be patient...

22+4

Olen olnud pätt. Lihtsalt pole paari viimase nädala jooksul olnud mitte mingit soovi istuda arvutitaga ja kirjutada. Uus rasedussümptom? Arvutiignoreerimine? Täitsa võimalik eks. Samas mõtteid on kogunenud küll küll ja veel. Kas ma nüüd neid kõiki oskan ka kirja panna. Only God knows jep!

Igatahes siit nüüd siis viimase kahe nädala ülevaade :)

Kui kaugel oleme: 22 nädalat ja neli päeva. Tähendab, et viimasest postitusest on möödas… nädal ja 4 päeva. Selle aja sisse mahub nii mõndagi!

Tähtaeg:  14. jaanuar 2013

Pisikese suurus: Üks täitsa asjalik papaia! Suurus: 27,8 cm ja kaal umbes 430 grammi J Täitsa suur juba ju! Kuna eile oli mul ka ämmaka visiit siis võin juba öelda, et meie kutti südame lööb täitsa mehelikult. 130 korda minutis!

Minu kaal: + 1,2 kg! Seni kaua, kui nägu pole ümmarguseks läinud, väidan, et kilod on lisandunud kannile, tissidesse ja üha suurenevasse kõhtu! Oh jeee….

Sugu: POISS!

Nimi: Leitsin/ avastasin lõpuks ühe jube kihvti koha. Nupsu nimeraamat! Ja no nüüd nimesid palju, mille vahel valida! Kuid üks nimi mind kummitab…  Frederik. Isegi vanaema küsis täna, et kuidas Frederikul läheb J Aga kõik nime pakkumised on oodatud!!

Ämmaka/arsti järgmine visiit: 16. oktoober.  Eile ehk 13. sept käisin ämmaka visiidi. Pisikesega kõik ilusti korras ja kosume mõlemad täpselt plaanipäraselt.

Uni: Võiks olla korralikum. Ilmselt une eksisteerimise ja mitte eksisteerimise tõttu ei ole ma kuigi terav kriit karbis olnud viimased nädalad. Isu pole midagi teha ja jonn on ka ikka vahel peal. Kuid koheselt, kui üks pisike tegelane endast märku annab, muutub tuju paremaks ning vajuvad ka mõtted vähe paremini paika.

Riided: Juurde pole midagi soetanud hetkel. Ootan hetke, kus saaks kleidiga natuke rohkem eputada J Korra see mul juba seljas olnud tegelikult. Eelmine laupäev, kui külalised käisid. Aga sellest kõigest juba hiljem.

Isutajad/Isuäravõtjad: Söögiga on õnneks nüüd nii, et miski mul otseselt iiveldust ei tekita. Apelsiin läheb aga paaril viimasel päeval päris hästi peale. Raske aga on toitu valida kuna kõrvetised tekivad kiirelt. Sõltumata toidust. Rennie on sõber!

Sümptomid: Kõrvetised, viitsimatust ja laiskus ning liigutused J

Liigutused: Olemas! Eriti muidugi just siis, kui tahaks rahulikult näiteks magama jääda! Oh neid mehi eks! Aga senikaua kui liigutab, olen mina õnnelik.

 Naba: Sees

Mida ootan kõige rohkem: Kuna kisub sinna poole, et koju jään ikka võimalikult vara, siis ilmselt seda ma ka kõige rohkem ootan. Tahaks pühenduda 100+1% ootusele ja ettevalimistumisele. No ja lisaks ma muidugi ootan hirmsasti Pärnusse minekut! Kuna vanama juures pidi käru juba kuhjas asju täis olema. Esimese pisikese ootamise rõõmud vist. See ei tähenda muidugi, et oleks kinni ASJADES ag no need ju niiiiiiiii armsad kõik. Ja tahaks neid juba kappi lappida ja sorteerida ja pesta ja triikida ja siis uuesti üle lappida ja üle pesta ja üle triikida.... Rase mis rase ;)

Ja üks hetk, mida ma veel meeletult ootan on tühja sõnumi saamine. Märk sellest, et minu kõige noorem õde/vend on alustamas teekonda siia maailma :) Uh.... siis tuleb võtta suua üheks päevaks Helsingisse... Ootan.... Nii oma poega kui oma õde/venda. Supper luks ootus aega ju eks :) 

Mida igatsen kõige rohkem: Täitsa oma aega. Tegelikult olen mõtlema hakanud, et võib olla ma lihtsalt ei oska leida seda oma aega või ei oska hinnata hetki, mis on ainult minu ja tema päralt. Hetk, kus saan aru, et olen ikka peast täitsa rase! Ikka on tunne, et tahaks rohkem aega, rohkem võimalusi tegutsemisest ja kogu aeg on midagi liiga vähe. Tähelepanu, suhtlust, aega… No rase, mis rase ;)

Nädala kõrghetk: Kui mees sai sellise müksu, et küsis mu käest, et ega ma juhuslikult ise seda ei teinud. Ta pilk ütles rohkem kui 100000 sõna J

Nädala madalpunkt: Olin peast rase ja tundis, et mul on raskemat sorti tähelepanu puudus! Aga peale nädalavahetust hakkas asi muutuma ;) 

Teemad, mis pean üles kirjutama, et nendest kirjutamine mul meelest ei läheks:

* Sõbrad ja tuttavad, kes on olnud ja tekkinud

* Minu "parem pool minust" ehk kallis teine pool

* Ettevalmistumine Tema tulekuks ning hirmud

* Üllatused raseduse esimese poole ajal

" Kulla noormees, ma ei suuda sinu tulekut ära oodata! Tunnen ennast veidi halvasti kuna ei suuda sulle hetkel piisavalt palju tähelepanu pöörata. Aga ära ole väga pahane. Tunne enanst mõnusasti ja tea, et natukese aja pärast ma ainult ja AINULT sinu tulekuga tegelema hakkangi. Sa oled igahetk mu mõtetes. Sa oled iga hetk mu südames..."

My baby knows exactly how end when to be born and I WILL be patient... Lause, mis tiksub mu kuklas...

21.nädalat

Uued teksad, vana pluus ja järjest suurem kõht! Uskumatu lihtsalt.....

Kui kaugel oleme: 21. nädalat

Tähtaeg:  14. jaanuar 2013

Pisikese suurus: Porgand! Pikkust 26,7 cm ja kaal LA UH järgi 391g :)

Minu kaal: Ei tõuse, ei lange.

Sugu: Uuringu lehel "Välissuguelundid visualiseeritud, normaalsed. Meesoost loode." Meie poja..... :)

Nimi: Raul, Mattias, Kristofer? Või hoopis Kriss, Kevin või Frederik?

Ämmaka/arsti järgmine visiit: 13. september

Uni: Olemas! Selles mõttes, et meeletut und koguaeg ei ole kuid öösel saab rahulikult magada.

Riided: Olemas 2 paari teksasid, üks suurem pluus, kampsun ja kleit :)

Isutajad: Tomatit võib ikka ja alati süüa

Isuäravõtjad: Ega suurt midagi pole. Asjad on paremad, kui raseduse alguses

Sümptomid: Kõht paisub ja liigutused tihedad :)

Liigutused: Iga päev! Minu poolest mängigu kasvõi jalgpalli seal :) Iga tema liigutus on hetkel veel kui õnnistus.

 Naba: Sees

Mida ootan kõige rohkem: Hetkel ootan kõige rohkem seda, et saaksin Pärnust meie käru ära tuua :) JA kootud komplekti papudest ja mütsist ja kombest, mille mu ema meile lasi teha :) Ootan ka oma pisikese õe/venna sündi, kes peaks seda päikese valguse kätte saabumas umbes 3 nädala pärast :)

Mida igatsen kõige rohkem: Magamist kõhuli. 

Nädala kõrghetk: Kõige tähtsam hetk minu selles nädalas oli oma pisipoja nägemine :) Ühtlasi oli veel üks päris tore moment. Mehega arutades otsustasime mingi hetk, et suuri asju nagu käru ja voodi ennem minu koju jäämist ostma ei hakka. See nädalavahetus saabus meie juurde aga ei tea kust, ilmselt kusagilt kõrgemalt KÄRU! Tähendab seda, et saime endale käru :) Täitsa ilusa. Ootab ära toomist vanaema juurest Pärnust! Kas mul mitte ei olnud juba laupäeva õhtul, kui käru sinna viidi tunne, et kohe võtame suuna Pärnu poole????

Nädala madalpunkt: Reede hommikul ärkasin ülesse valudega kõhus. Võtsin No Spad kuid valu ei läinud ära. Neli tunnikest hiljem võtsin suuna juba ITK erakorralise vastuvõtu poole. Kõik aga oli korras :) Ema ütles selle peale, et ärgu ma muretsegu. Raseduse ajal võin oma paanikaosakonnaga sattuda sinna veel :) Muidugi oli ka üks sügavam emotsionaalne madal hetk aga sellest ma juba kirjutasin. OH neid raseda rõõme!

Asjadega on tore lugu. Terve raseduse esimese trimestri üritasin ennast vaos hoida ja mitte asju ostma hakata. Jah, ma küll vaatasin asju valmis kuid seda mõtet päris polnud ,et hakkan midagi soetama. Aga juhtus hoopis teistmoodi! Üleval pool on näha üht komplekti, mis juba ammu oma järge ootab vanaema jurues (kingitus minu kallilt emalt!). 

Müts ema tehtud ning sokikesed made by Grete :) Aitäh Teile!

Tekike juba ammu olemas. Pakun, et juba oma 5 aastat :D Valge voodipehmenduse soetasin aga alles päris hiljuti. Ehk 2 nädalat tagasi võib olla?

Lisaks on olemas veel käru ja vann :) Käru on ilus beež Jedo ja vann on .... SININE! Ostetud ennem seda, kui soo teada saime :) Eks ostulistis on veel asju, mida vaja soetada kuid võtame asja rahulikult. Nüüdseks olen aru saanud, et meie juurde tulevad kõik asjad ise. Need õiged esemed teevad ise nii, et need meile silma jääks :) Nii võtan asja rahulikult ja üle ei muretse nende pärast. Ainult see "Daddy´s Little Monkey" sinine komplektike jäi küll silma poes juba ;)

" Minu kallis poeg. Ikka ei suuda ma veel harjuda mõttega, et sa oled tõesti tulemas. Mulle meeldib iga hetk, mil sa endast märku annad. Tao julgesti, ainukesed löögid, mida võtan vastu suure rõõmuga südames. Sinu käru tuli täitsa ise meie juurde. Või saatsid selle sina? Kui jah, siis ole hea ja vali endale nüüd nimi ka! Nii väga tahaks leida sinu jaoks juba seda kõiget. Olgugi, et veel mitu nädalat aega ennem, kui sind kätel saame hoida. Oleme lihtsalt kannatamatud... Me armastame sind kogu südamest! Su isa leidis mulle juba ühe toreda pluusi, mille peal kiri: "Made with Love". Ja just nii ongi. "

Kure lugu tuli meelde vaadates seda korstent :)

Raseda mõistus pole raseda enda teha!

Rasedus on roosamannavaht, mis üks hetk sind sinise pilve peale lennutab! Rasedus on õnnistus ja midagi, mida igaüks kahjuks kogeda ei saa. Rasedus on aeg, kus kõik muu ei ole pooltki nii tähtiss kui see pisike tegelane, kes hommikult õhtuni maksahaake jagab. Rasedus on midagi, mis paneb naise mõistuse hoopis teistpidi ja palju keerulisemalt käima. Rasedus on õnn ning rõõm, mis lööb jalust ning tõstab õhku.

Mina olen oma "hetke" oodanud juba päris ammu. Ilmselt ei pane väga mööda kui ütlen, et olin umbes 15 kui teadsin, et kui ma üldse midagigi hästi oskan siis on see just emadus. See oli minu kutsung! Tundub praegu mõeldes jube koomiline tegelikult. Nüüd on see aeg käes. Ma kujutasin ette, et mind kantakse kätel ning hoitakse kui sedasammust pilpa peal. Olen alati õnnelik ja rahul ning paitan vaikselt iga päev oma üha paisuvat punu. Reaalsus aga on natuke teine.

Raseda mõistus ei ole raseda enda teha!

Jah, mind kantakse kätel. Jah, mind hoitakse kui sedasammust pilpa peal. Aga kas ma olen alati rahulik ja õnnelik ning asjade kulgemisega 100% rahul? Ei! Ma torisen ja jorisen ja ütlen kergelt välja, mis ma mõtlen ja arvan. Ma tahaks, et asjad oleks nii nagu Mina neid tahan mitte nii nagu keegi teine tahab. Ma tahan, et ma ei peaks muretsema pisiasjade pärast ning ma oleks pidevalt tähelepanu keskpunktis. Ma võin kergelt pahandada ja sama kiirelt jälle rõõmus olla. Ja kõige tipuks olen ma pahane enda peale, et nii olen ja mõtlen ja käitun. Rasedus? Hormoonid? Kes ma veidi olen ka üldiselt selline paras pujään. Lihtsalt mulle üldse ei meeldi kui ma ei suuda oma mõtteid ja tahtmisi vaos hoida! Tundub segane? Minu jaoks tundub.

Lisaks olen ma veidi pettunud. Kui eelpool mainisin, et kujutsin ette rasedus roosamannavahuna siis tegelikkus on natuke teine jälle. Jah, ma armastan juba praegu jäägitult seda pisikest härrameest kuid .... Meile jõudis teadmine rasedusest väga vara kohale. See tähendab seda, et harjumisaega on väga pikalt. Võib vist öelda, et tõesti ligi 8 kuud kindlasti kohe! Aga see omakorda tähendab, et vähe peal tekib tüdimus, tunne, et kõiks võiks olla nii nagu ennem. Tunne, et enam ei taha vigiseda kõrvetiste pärast ja muretseda ennast siniseks kui kõht valutab. Tunne, et tahaks tagasi raseduse eelset aju ja mõistust. Tunne, et TEMA võiks juba olemas olla, sest ma ei jaksa olla enam rase! Olen jah väike vinguviiul.

Tegelikult need tunded on mul tekkinud viimase nädalaga. Olin iseendast meeletult pettunud, kui ei suutnud teha 12 tunnist ööpäeva ilma halva enesetundeta viimastel tundidel (tean, et ei ole tegelikult põhjudst halvaasti tunda ennast aga ometi ma tunnen veidi). Peavalutas ja süda tagus ja väsimus niitis maad. Ma ei ole muidu selline! Mulle meeldib mütata ja enda endast võimalikult palju anda ükskõik kui kaua. Mulle meeldib reaalselt midagi teha! Eriti nukraks tegi asja see, et teistel töökaaslastel kisuks päev veel 4 tundi pikemaks. See tundub nii harjumatu, et ma nii kiirelt ära vajusin. Aga pean tõdema fakti, et selleks, et pisi-härraga kõik hästi oleks pean ma ka ennast palju rohkem hoidma ja tempo maha tõmbama kõiges.

Teine hetk, mis neid eelnevaid tundeid minus tekitas oli eile. Ärkasin hommikul päevade moodi valu peal ja selle peale, et kõht oli päris tihti toonuses. Paanikaosakond? JAH! Lõpuks vaagisin asja 3 tundi ja otsustaasin, et tuleb sammud ikka erakorralise poole võtta. Pisikesega kõik hästi ja korras, minuga ka. Paar päeva söön No Spad ja lihtsalt olen ja eksisteerin. See hirm, et temaga midagi juhtub on mul nii sügavalt sees. Olle läbielanud ühe säärase kaotuse tean, et see tiriks mu pooleks ja mataks mu maha. Viimane kord tegin kõvasti haiget endale ja enda kõige kallimatele. Tõmbusin endasse ja mängisin troppi. Süüdistasin ennast ning tundsin, et vedasin alt ennast ja oma meest. Seda kõike mitte tahtlikult ja sellest aru saamine võttis kaua aega. Ja kellegi nii lähedase kaotus valu... See ei saagi kiirelt mööda minna.

See kõik on ka põhjuseks, miks iga pisem valu praegusel hetkel, selle rasedusega, mul paanikanuppu vajutab. Hirm, puhas hirm.

Palju vingu ja virinat ja tundeid. Tegelikult on ikka nii ka, et rasedus on mannavaht ja mul on täielik õigus ringi jalutada roosad prillid ees! Olen õnnelik ja ootan kannatamatult, et need järgmised 20 nädalat meeletu kiirusega mööduks. Tahaks hoida oma Poega kätel ja hoida ja armastada teda veel rohkem, kui ma teen seda praegu.

"Kallis pisike. See nädal sain ma teada, et ei tule sinust plikatirtsu vaid hoopis üks poisiklutt. See pani mu hinge rõõmust veel rohkem rõkkama. Mulle meeldib harjuda vaikselt mõttega, et saan sulle öelda "Minu poeg!". Mulle meeldib mõelda, kuidas pean peagi hakkama leppima suurenenud koguse testosterooniga meie elamises. Olen selleks valmistumas. Olen valmis selleks, et sinust tuleb üks emmekas. Ja oi kuidas see mulle meeldiks. Su isa oli õnnelik kuuldes, et ta saab poja. Minu poeg, tema poeg- Meie poeg! Armastan ja ootan sind iga päevaga üha rohkem...."