Rasedus on roosamannavaht, mis üks hetk sind sinise pilve peale lennutab! Rasedus on õnnistus ja midagi, mida igaüks kahjuks kogeda ei saa. Rasedus on aeg, kus kõik muu ei ole pooltki nii tähtiss kui see pisike tegelane, kes hommikult õhtuni maksahaake jagab. Rasedus on midagi, mis paneb naise mõistuse hoopis teistpidi ja palju keerulisemalt käima. Rasedus on õnn ning rõõm, mis lööb jalust ning tõstab õhku.
Mina olen oma "hetke" oodanud juba päris ammu. Ilmselt ei pane väga mööda kui ütlen, et olin umbes 15 kui teadsin, et kui ma üldse midagigi hästi oskan siis on see just emadus. See oli minu kutsung! Tundub praegu mõeldes jube koomiline tegelikult. Nüüd on see aeg käes. Ma kujutasin ette, et mind kantakse kätel ning hoitakse kui sedasammust pilpa peal. Olen alati õnnelik ja rahul ning paitan vaikselt iga päev oma üha paisuvat punu. Reaalsus aga on natuke teine.
Raseda mõistus ei ole raseda enda teha!
Jah, mind kantakse kätel. Jah, mind hoitakse kui sedasammust pilpa peal. Aga kas ma olen alati rahulik ja õnnelik ning asjade kulgemisega 100% rahul? Ei! Ma torisen ja jorisen ja ütlen kergelt välja, mis ma mõtlen ja arvan. Ma tahaks, et asjad oleks nii nagu Mina neid tahan mitte nii nagu keegi teine tahab. Ma tahan, et ma ei peaks muretsema pisiasjade pärast ning ma oleks pidevalt tähelepanu keskpunktis. Ma võin kergelt pahandada ja sama kiirelt jälle rõõmus olla. Ja kõige tipuks olen ma pahane enda peale, et nii olen ja mõtlen ja käitun. Rasedus? Hormoonid? Kes ma veidi olen ka üldiselt selline paras pujään. Lihtsalt mulle üldse ei meeldi kui ma ei suuda oma mõtteid ja tahtmisi vaos hoida! Tundub segane? Minu jaoks tundub.
Lisaks olen ma veidi pettunud. Kui eelpool mainisin, et kujutsin ette rasedus roosamannavahuna siis tegelikkus on natuke teine jälle. Jah, ma armastan juba praegu jäägitult seda pisikest härrameest kuid .... Meile jõudis teadmine rasedusest väga vara kohale. See tähendab seda, et harjumisaega on väga pikalt. Võib vist öelda, et tõesti ligi 8 kuud kindlasti kohe! Aga see omakorda tähendab, et vähe peal tekib tüdimus, tunne, et kõiks võiks olla nii nagu ennem. Tunne, et enam ei taha vigiseda kõrvetiste pärast ja muretseda ennast siniseks kui kõht valutab. Tunne, et tahaks tagasi raseduse eelset aju ja mõistust. Tunne, et TEMA võiks juba olemas olla, sest ma ei jaksa olla enam rase! Olen jah väike vinguviiul.
Tegelikult need tunded on mul tekkinud viimase nädalaga. Olin iseendast meeletult pettunud, kui ei suutnud teha 12 tunnist ööpäeva ilma halva enesetundeta viimastel tundidel (tean, et ei ole tegelikult põhjudst halvaasti tunda ennast aga ometi ma tunnen veidi). Peavalutas ja süda tagus ja väsimus niitis maad. Ma ei ole muidu selline! Mulle meeldib mütata ja enda endast võimalikult palju anda ükskõik kui kaua. Mulle meeldib reaalselt midagi teha! Eriti nukraks tegi asja see, et teistel töökaaslastel kisuks päev veel 4 tundi pikemaks. See tundub nii harjumatu, et ma nii kiirelt ära vajusin. Aga pean tõdema fakti, et selleks, et pisi-härraga kõik hästi oleks pean ma ka ennast palju rohkem hoidma ja tempo maha tõmbama kõiges.
Teine hetk, mis neid eelnevaid tundeid minus tekitas oli eile. Ärkasin hommikul päevade moodi valu peal ja selle peale, et kõht oli päris tihti toonuses. Paanikaosakond? JAH! Lõpuks vaagisin asja 3 tundi ja otsustaasin, et tuleb sammud ikka erakorralise poole võtta. Pisikesega kõik hästi ja korras, minuga ka. Paar päeva söön No Spad ja lihtsalt olen ja eksisteerin. See hirm, et temaga midagi juhtub on mul nii sügavalt sees. Olle läbielanud ühe säärase kaotuse tean, et see tiriks mu pooleks ja mataks mu maha. Viimane kord tegin kõvasti haiget endale ja enda kõige kallimatele. Tõmbusin endasse ja mängisin troppi. Süüdistasin ennast ning tundsin, et vedasin alt ennast ja oma meest. Seda kõike mitte tahtlikult ja sellest aru saamine võttis kaua aega. Ja kellegi nii lähedase kaotus valu... See ei saagi kiirelt mööda minna.
See kõik on ka põhjuseks, miks iga pisem valu praegusel hetkel, selle rasedusega, mul paanikanuppu vajutab. Hirm, puhas hirm.
Palju vingu ja virinat ja tundeid. Tegelikult on ikka nii ka, et rasedus on mannavaht ja mul on täielik õigus ringi jalutada roosad prillid ees! Olen õnnelik ja ootan kannatamatult, et need järgmised 20 nädalat meeletu kiirusega mööduks. Tahaks hoida oma Poega kätel ja hoida ja armastada teda veel rohkem, kui ma teen seda praegu.
"Kallis pisike. See nädal sain ma teada, et ei tule sinust plikatirtsu vaid hoopis üks poisiklutt. See pani mu hinge rõõmust veel rohkem rõkkama. Mulle meeldib harjuda vaikselt mõttega, et saan sulle öelda "Minu poeg!". Mulle meeldib mõelda, kuidas pean peagi hakkama leppima suurenenud koguse testosterooniga meie elamises. Olen selleks valmistumas. Olen valmis selleks, et sinust tuleb üks emmekas. Ja oi kuidas see mulle meeldiks. Su isa oli õnnelik kuuldes, et ta saab poja. Minu poeg, tema poeg- Meie poeg! Armastan ja ootan sind iga päevaga üha rohkem...."
No comments:
Post a Comment