Eile, samal ajal kui kirjutasin oma "23+4" postitust sain ma sõnumi. Tühja sõnumi. Emalt. Kes on blogil silma peal hoidnud teab, et just seda olen ma päris pinksalt oodanud. Mu süda tahtis rõõmust seest välja hüpata. Järgnevateks tundideks suunasin oma mõtted ainult oma tõesti fantastiliselt tubli ema ja peagi saabuva õeraasu peale. Tundus, et poja isegi sai aru, et nüüd tuleb asja võtta rahulikult, mõelda ainult nende kahe peale. Ta TÄDI oli ju saabumas (täiesti ebareaalne on seda öelda)! Suurest sõnumisaabumise ärevusest helistasin mehele, ilmselt vist lausa karjusin talle rõõmust kõrva, et SAIN SELLE SÕNUMI!
Siis jäin ootele. Mõtlesin, et ehk öösel, või hilja hilja õhtul (arvestades, millisel kiirrongiliinil ema nüüd asus. Ta on kiire, väga kiire!). Aga.....
Vaevu 2 tundi hiljem hõiskab õde FB mulle, et meil on õde! 2 TUNDI HILJEM! 5 minutit hiljem helistab ema: meil kõik hästi, sööb juba kenasti. Ootame platsenta väljumist. Ei, ämmaemand alles tuleb linnas. Isa jõudis 2 viimase pressi ajaks!
Järgnevad pool tundi ma üksi kodus nutsin ja naersin võidu :D
Mul on taaskord üks pisike õeraas. Kõigest 4 kuud ennem mu poja sündi sündis ta Tädi!
Ma olen hämmingus, kui fantastiliselt tublid mu vanemad on. Nad saavad hakkama, igas olukorras, alati koos. Ja nii peabki olema. Nad on ju minu vanemad! Pisar tuleb silma kohe noh! Käed värisevad, kui seda kirjutan, sest emotsioon on nii lae all :)
Ma armastan Teid üle kõige ja ootan kannatamatult, millal teid ükskord näha saan.
Meie väike Lotta, minu õde, poja tädi......
Ja nüüd võin hõisata rõõmust ja öelda, et mul on 2 õde ja kolm venda ehk siis kokku on meid 3+3! Hämmastav!
No comments:
Post a Comment