Alustan siis nüüd hoopis nii...
Kui kaugel oleme: 18. nädal saab/sai täis 13. august. (Pildil natuke beebikõhtu ja natuke "aastate pikkust stabiilset polstrit")
Tähtaeg: Päevade järgi arvutamisel 14. jaanuar, KV(kuklavolt) UH (ultraheli) järgi 10. jaanuar. Rasedaraamatusse jäi siiski 14. jaanuar!
Pisikese suurus: 200g ja 20, 5 cm pikk, justkui ilus kollane paprika
Minu kaal: + 2kg
Sugu: Hetkel ta meie jaoks Otto-Triin. Kui hästi läheb saame augusti lõpus teada looteanatoomia ultrahelis 29. august!
Ämmaka/arsti järgmine visiit: Arst ja looteanatoomia UH 29.august. Ämmaemanda juurde septembris.
Uni: Üldiselt hea. Õhtuti magama jäämisega on raskusi. Ilmselt tingitud sellest, et päeval ei väsita ennast piisavalt ära nii vaimselt kui ka füüsiliselt ning siis õhtul voodisse jõudes hakkan "mõtlema". Mõtlemine- Üle mõtlemine- raseduse kõige raskem sümptom minu jaoks :) Öösiti ikka 1-3 korda olen vähemalt üleval, et teha üks väike peatus WC. Hea öö korral jään kohe magama, halva öö korral mõtlen veel voodis nii tunnikese umbes.
Riided: Eraldi pole midagi ostma veel pidanud hakkama. Teksade nööp enam kinni ei lähe ühelgi paaril. Patsikumm tuleb siis appi :) Patsikummitrikk Eks pean hakkama vaatama vaikselt riideid sügiseks ja talveks, eriti arvestades, et siis paisun üha suuremaks ja suuremaks ja suuremaks ja suuremaks..........
Isutajad: Konkreetset istujat pole.
Isuäravõtjad: Paprika ja kala. Nii on olnud algusest peale. Kuigi paprika pitsa peal ei tundugi enam nii hull ;)
Sümptomid: Kõrvetised, tihe wc külastus (eriti tihe ennem kodust välja minemist), rinnad on veidi hellad kuid ei midagi välja kannatamatut. Aeg ajalt mõni hell valupiste siin ja seal. Sügava une puudumine ja palju unenägusid ühe öö jooksul. Möödas on iivelduse periood (kui hambapesu aeg ajalt välja jätta). Isegi arbuus püsib juba sees! Pesapunumise tuju täies hoos!
Liigutused: Kuigi esmarasedusega ei pruugi liigutusi ennem 20. nädalat tunda on minu arust teda tunda olnud juba viimased kaks nädalat, hästi natukene aga siiski. Võib olla mu rasedaaju kujutab seda lihtsalt ette :)
Naba: Täitsa sees.
Mida ootan kõige rohkem: Et 20 nädalat saaks täis ja näeksin uuesti oma pisikest pildil. Esimest korralikku müksu. Võimalust panna kokku beebivoodi!
Mida igatsen kõige rohkem: Kõhuli magamist ja söömist ilma kartuseta, et hakkab kõrvetama! Kuumal suvepäeval poleks ka ühest heast külmast siidrist ära öelnud (aga olin tubli a ütlesin ;))
Nädala kõrghetk: Ärevus ja põnevus hakkavad muutuma rahuks ja kindlustundeks!
Nädala madalpunkt: Totaalne ja täielik tuju kõikumine äärmusest äärmusess. Mu vaene kallis abikaasa....
Peaks otsima välja muinasjutu raamatud ja lasteraamatud ja teised toredad juturaamatud oma lapsepõlvest. Varsti saabub aeg, kus hakkan neid kõva häälselt kõhuelanikule ette lugema. Ja ehk teeb seda ka Otto-Triinu teine "looja" ;)
Üks, moment,
üks musi,
9 kuud
ja- kolmekesi!
Viis kuud veel....
Tead, mis ma enne LA-d UH-d tegin? Istusin, nutsin ja värisesin. Kohutav. Ma pole ju üldse muidu selline pabistaja, aga siis kartsin nii väga, et midagi on valesti. Teised ootavad siis alati, et saaks soo teada, mul oli sellest sel hetkel täitsa kama, pealegi mu sisetunne ütles alati, et on poiss. Pärast UH-d mõtlesin, et ei tea, miks ma kartsin, MIKS peaks midagi valesti olema või minema.. pole ju põhjust!
ReplyDeleteMa soovitan vältida kõiki foorumeid, ausalt. Seal on iga inimene isehakanud arst ja ÄE ning väga palju negatiivset suhtumist ja juttu. Pereklubis vist mitte, Perekoolis aga tegelikult küll. Võib olla sa muidugi ei olegi nendega kursis ja siis ongi parem. Kui sul niigi komme ülemõelda, siis ürita lugeda palju positiivset. Minul aitas see, kui ma iga nädal raamatust Rasedus lugesin, et mis mu kehaga ja väikese inimesega toimub. See teadmine kuidagi rahustas väga.
Mul õnneks palju ei kõrvetanud, aga siis aitas piim ja tavaline valge Orbit - mitu nätsupatja koos. Ja siider.. Oi, ma olin ju ka suvel rase eksju ja enda sünnipäeval ka veel lõpuks. Ega see klaas veini ju pole keelatud tegelikult, aga ma mõtlesin kogu aeg, nii et ega see mulle midagi ei anna ka. Mu ÄE ütles aga, et kui ikka suurem isu, siis võta üks lonks ja asi korras ;)
Ütlen ausalt, et need foorumid on minu jaoks paigem kohat, kust päevast leida see killuke huumorit :) Ülemõtlemisega on asjad rahulikumad. Usaldan ennast ja pisikest kõhuelaniku. Raamatuid mul kogunenud nii mõnigi juba. "Toetuse vägi", sinu mainitud "Rasedus", Ülle Liivamäe "Loomulik ehk aktiiv sünnitus" ja paar tükki veel. Mul olemas üks inspektor kuke aka ema, kes minu inspiratsiooni allikas, suurim tugi ja teadjanaine. Tundub, et minu loogika ei klapi kohe mitte üldse foorumites olevate "teadjate" omadega... Ja ma olen õnnelik selle üle :D
DeleteLiitun Krstiga. Mida vähem sa neid lolle foorumeid loed, seda parem (ajavad närvi jne).
ReplyDeleteSul toetav ema ja tore mees - me kõik saame aru ja kui vaja, siis küsi nõu meie käest.
Tahaks teile hirmsasti külla tulla, sest pole teid nii nii ammu näinud, aga luban, et enne talve jõuame kindlasti ;)
Ole musi ja ilusat Otto-Triinu (meil oli Engelbert :D)ootamise aega
Sannukesekene, teid ootame me tõesti külla. Emaga on see tore lugu, et oleme ju niiiii ühe aja peal. Temal saab 34 nädalat täis, minul küll alles 18 aga siiski. Kui ema kogub hoogu oma kuuenda jaoks ning vanaema staatuse jaoks siis mina esimese pisikese jaoks. Mees lihtsalt seedib ja harjub. Ilma temata ei oleks ju mitte midagi ;)
DeleteVäga hea raamatu on veel ka ''Et ema jaksaks'' :)
ReplyDeleteJätan meelde, kirjutan üles. Kui selle kusagilt kätte saan, vaatan üle :)
Delete