Nii juhtub, kui mõtted hoopis kusagil pilve piiri peal ja kohe kuidagi ei kisu midagi kirjutama. Esmaspäeval sai vist viimane postitus tehtud. Peale seda on nii palju mõtteid peas läbi käinud, et neid ei oska kohe meenutamagi hakata. Osad neist olnud nii tühised, et sama kiiresti kui tulid olid nad ka juba läinud. Nii et üritan nüüd hakata meenutama....
1) Täiesti uskumatu tunne on, kui üks väike tegelinski ikka oma esimesi korralike ja arusaadavaid haake hakkab tegema. Nagu elaks täitsa omaette elu seal kõhus. Üks õhtu tundsin teda müdistamas suhteliselt hilja (mehe jaoks hilja!), mingi poole üheteist ajal äkki. Siis mõtlesin, et vist ikka on täitsa minusse. Ja siis eile hommikul (või üleeile, kes seda enam mäletab) müdistas hommikul varakult (minu jaoks varakult!), ennem kaheksat!!! Vahetult peale seda, kui mees uksest välja astus. Siis mõtlesin, et ikka täitsa isasse! No ei suuda ma nii varakult oma olemist nii erksaks teha...
2) Mental breakdown on totally normal! Ja see on karm. Midagi, milleks ma ei olnud suutnud ennast ette valmistada. Alles täna hommikul tundsin, et nüüd on kõik! Võtan oma kõhu, võtan oma voodi ja poen kogu maailma eest peitu (hm...ja täitsa häbi on tunnistada, et algul nagu meest ei tahtnudki kaasa võtta, see tunne möödus paari tunniga)! Vot nii on ja teistmoodi ei taha. Aga õnneks see möödub ikkagi suhteliselt kiirelt, nii poole päevaga umbes. Ema ütles selle kohta õnneks väga armsasti: "See täiesti normaalne ja hullemaks läheb, sest kõik muu peale ootuse tundub täiesti mõtetu!". Tol hetkel see mind ei lohutanud, päeva lõpuks hakkan aga asjast juba aru saama. Ma armastan oma meest, ma armastan oma pisikest kõhuelanikku, ma olen rahul oma eluga ja ootan põnevusega, mis ees on. Aga ma olen lihtsalt rase ja minu ego vajab palju rohkem paitamist ja puputamist... Ei ole vihje. Üritan lihtsalt sotti saada, mis minu veidi-rasedaks-muutunud-mõistusega toimub :)
3) 2 kuud veel ja siis ma pühendun ametlikult, jäägitult ja lõplikult veeremisele! Ehk siis mul on jäänud tööl käia umbes 2 kuud ja siis jään koju, loodetavasti järgmiseks kolmeks aastaks (mitte, et mulle tööl ei meeldi käia aga oma pisikesega tahaks ikka ju võimalikult kaua kodus olla).
4) Beebiasjad! See on hullus, mis üks hetk peale tuleb ja siis tuleb hakata ennast kohe päris korralikult tagasi hoidma! Olen andnud sõrme millegile, millele peagi anna terve enda käe. Esimene ese on seotatud ( sest teist nii ilusat ja armast ja täpselt sobivat asja ma lihtsalt pole suutnud leida!). Esimene linnukene kirjas :)
Esimesed riideesemed enda ja üha paisuva kõhu jaoks samuti soetatud. Ühed püksid juba käes ning mõned asjad peagi saabumas. Tänu ühele moehullule soetasin "vist" ka ühe päris ilusa kleidi! Kas see reaalselt ka sobib näeb jällegist siis, kui see kohal :) Nii umbes paari nädala pärast! Aitäh sulle, et mulle seda kleiti näitasid :)
5) Juba järgmine kolmapäev näen ma kolme olulist inimest enda elus :) Üks neist liigub niiehknaa koguaeg minuga kaasas aga kaks... oeh. Nende kohta tuleb mingi hetk teha eraldi postitus. Pikk lugu, mis algas kolm aastat tagasi :)
6) Mulle meeldib šokolaad! Kuigi see ajab mul kõik sees kõrbema ja kaalule see ka just head ei tee.... Ja täna oleks ma oma mental breakdowni ajal tõesti olnud valmis ennast šokolaadiks sööma.... Aga see oli mööduv nähtus. Taaskord :)
Nädala kokkuvõte mentaalse poole pealt. Homme on meil üks tähtis ja suur üritus siis samas kodulinnas. Pesen oma kikud puhtaks ning poen kalli kaasa kaissu ette valmistma "meid" selleks pikaks päevaks.
"Ilmataat, ole nii armas ja halasta meie peale homme eks!"
" Kallis pisike. Kui emme ja issi vaidlevad, siis tingitud on see sellest, et emme hormoonid, mis muidu on enam vähem normaalsel tasandil, on sinu ootuse ajal lihtsalt laes. Ja issi on peast lihtsalt rase! Armastame sind ikkagi palju palju palju!"
No comments:
Post a Comment