Selgus majas!

Täna oli meie jaoks siis see tähtis päev. Päev, mida ma nii meeletult olen oodanud. Päev, millal saan teada, kas temaga on kõik nii nagu olema peab. Ja lisaks oli lootus teada saada, kes ta üldse on! Ja saime teada....

Tahan Teile tutvustada ühte toredat.....

Noormeest!

NB! Ma tõesti ei saa sotti, mida ta oma suuga seal teeb. Igatahes, siit Teile üks jalg, üks õlg, üks pea, üks kõrv ja üks silm :)

On saabunud aeg otsida ühte toredat poisi nime. 

Kellel midagi pakkuda, siis olen valmis neid pakkumisi kirja panema :)

"Olen oma südame maha müünud. Ostjateks mu oma abikaasa ning aasta algul ilmavalgust nägev pisipoja. Poeg. Meie poeg!"

Pool on läbi ja terve tulevik veel ees

2 nädalaga muutunud nii palju, et kohe kindlasti ükski püksinööp kinni ilma patsikummita ei lähe. Tagusment ka suuremaks läinud. Aga no elan üle :)

Kui kaugel oleme: 20. nädalat sai täna täis. See tähendab, et pool teed on meil juba käidud ning pool on veel käia :)

Tähtaeg:  Lähtun ikka veel esimesest ennustusest. 14. jaanuar 2013

Pisikese suurus: Kui 20nda nädalani mõõdeti loote pikkust peast pepuni siis nüüd hakatakse mõõtma peast jalgadeni. Meie pisikese mõõdud peaks siis enam vähem olema 25.6 cm ja 300g (BANAAN!)

Minu kaal: Püsib. Üritan ennast vaos hoida ja kontrollin, mida söön (ja libastun ohtralt vahepeal....)

Sugu: Otto-Triin! Kui läheb hästi siis kolmapäeval ehk juba kas lihtsalt Otto või lihtsalt Triin :)

Ämmaka/arsti järgmine visiit: ÜLEHOMME UH! Ei suuda seda kohe kuidagi ära oodata! 

Uni: Olemas! Ja palju. Kui võimalus oleks, siis magaks koguaeg :) 

Riided: Šopahoolik, šopahoolik! Ühed rasedateksad ostsin juba ära. Kahjuks või õnneks need sellised, mis jalga lähevad küll päris ilusti kuid see nööbi koht kõhu all natuke surub palju, kui istun. Ilmselt veidi harjumatud ka säärased teksad. Nüüd ootan veel kahte pakki. Ühes pakis kampsun, dressipüksid, teksad ja pluus ning teised pakis üks ilus kleit. Kui viimase paki kätte saan siis ehk olen julge, lään ennast üles ja teen mõne pildi, kus midagi muud ka peale minu paisuva kõhu, rindade ja tagusmendi näha!

Isutajad: Toores kraam kuna see ei aja kõrvetama! :)

Isuäravõtjad: Magus kraam, sest see ajab kõrvetama....

Sümptomid: Kõrvetise! See ilmselt ongi kõige hullem sümptom. Muu juba selline tüüpiline rasedate värk: tujud, valud siinseal, pissihäda jne

Liigutused: Iga päev natukene :) Me täitsa vestleme. Kui küsin, mis teeb siis võin varsti pisikest mäksu tunda.... Nunnuduse tipp. Peale esimest reaalset liigutuse alla minevat tunnet tundsin siis alles jõudis kohale, mis praegu toimumas on. Meid on varsti kolm!

 Naba: Sees

Mida ootan kõige rohkem: Kolmapäeva :) Ja seda päris mitme detaili pärast. Esiteks tuleb pisikesele üks põhjal läbivaatus (looteanatoomia), teiseks ma näen teda üle pika aja ning kolmandaks ma näen veel kahte üli toredat inimest, keda ma ammu pole näinud :)

Mida igatsen kõige rohkem: Kõhuli magamist. Mul tunne, et viimasel ajal ma magan enam vähem kahes asendis. Ilmselt pool ööd kuni pissile minekuni selili ja peale pissil käimist vasaku külje peal. Tänu sellele hommikuti kas siis selg või vasak külg täiesti ära magatud!

Nädala kõrghetk: Ikka müks müksu järel :)

Nädala madalpunkt: Täielik mentaalne madalpunkt oli nädala alguse poole. Tuju null ja olemine kehva. Oleks tahtnud teki alla ronida. Aga see oli mööduv :) Ilmataat ei saanud Roherocki memo kätte ja kalles meid vihmaga üle. Ja peale selle jõudis mulle kohale valus arusaam, et enam ei saa endast anda 100+1 % siis kui selleks südamest soov on. Tuleb asju võtta palju palju rahulikumalt. Aga on ka, mille nimel asju rahulikumalt võtta :)

" Minu pisike. Alates nüüdsest ma luban, et ei tee endale liiga. Kaua võttis aega arusaam, et kui ise pingutan liiga palju siis ega see sullegi head ei tee. Aitäh, et andsid mulle märku piisavalt vara. Aitäh, et oled juba olemas ja aitäh, et oled siia ilma tulemas!"

4 päeva ja kuus mõtet

Nii juhtub, kui mõtted hoopis kusagil pilve piiri peal ja kohe kuidagi ei kisu midagi kirjutama. Esmaspäeval sai vist viimane postitus tehtud. Peale seda on nii palju mõtteid peas läbi käinud, et neid ei oska kohe meenutamagi hakata. Osad neist olnud nii tühised, et sama kiiresti kui tulid olid nad ka juba läinud. Nii et üritan nüüd hakata meenutama....

1) Täiesti uskumatu tunne on, kui üks väike tegelinski ikka oma esimesi korralike ja arusaadavaid haake hakkab tegema. Nagu elaks täitsa omaette elu seal kõhus. Üks õhtu tundsin teda müdistamas suhteliselt hilja (mehe jaoks hilja!), mingi poole üheteist ajal äkki. Siis mõtlesin, et vist ikka on täitsa minusse. Ja siis eile hommikul (või üleeile, kes seda enam mäletab) müdistas hommikul varakult (minu jaoks varakult!), ennem kaheksat!!! Vahetult peale seda, kui mees uksest välja astus. Siis mõtlesin, et ikka täitsa isasse! No ei suuda ma nii varakult oma olemist nii erksaks teha...

2) Mental breakdown on totally normal! Ja see on karm. Midagi, milleks ma ei olnud suutnud ennast ette valmistada. Alles täna hommikul tundsin, et nüüd on kõik! Võtan oma kõhu, võtan oma voodi ja poen kogu maailma eest peitu (hm...ja täitsa häbi on tunnistada, et algul nagu meest ei tahtnudki kaasa võtta, see tunne möödus paari tunniga)! Vot nii on ja teistmoodi ei taha. Aga õnneks see möödub ikkagi suhteliselt kiirelt, nii poole päevaga umbes. Ema ütles selle kohta õnneks väga armsasti: "See täiesti normaalne ja hullemaks läheb, sest kõik muu peale ootuse tundub täiesti mõtetu!". Tol hetkel see mind ei lohutanud, päeva lõpuks hakkan aga asjast juba aru saama. Ma armastan oma meest, ma armastan oma pisikest kõhuelanikku, ma olen rahul oma eluga ja ootan põnevusega, mis ees on. Aga ma olen lihtsalt rase ja minu ego vajab palju rohkem paitamist ja puputamist... Ei ole vihje. Üritan lihtsalt sotti saada, mis minu veidi-rasedaks-muutunud-mõistusega toimub :)

3) 2 kuud veel ja siis ma pühendun ametlikult, jäägitult ja lõplikult veeremisele! Ehk siis mul on jäänud tööl käia umbes 2 kuud ja siis jään koju, loodetavasti järgmiseks kolmeks aastaks (mitte, et mulle tööl ei meeldi käia aga oma pisikesega tahaks ikka ju võimalikult kaua kodus olla).

4) Beebiasjad! See on hullus, mis üks hetk peale tuleb ja siis tuleb hakata ennast kohe päris korralikult tagasi hoidma! Olen andnud sõrme millegile, millele peagi anna terve enda käe. Esimene ese on seotatud ( sest teist nii ilusat ja armast ja täpselt sobivat asja ma lihtsalt pole suutnud leida!). Esimene linnukene kirjas :)
Esimesed riideesemed enda ja üha paisuva kõhu jaoks samuti soetatud. Ühed püksid juba käes ning mõned asjad peagi saabumas. Tänu ühele moehullule soetasin "vist" ka ühe päris ilusa kleidi! Kas see reaalselt ka sobib näeb jällegist siis, kui see kohal :) Nii umbes paari nädala pärast! Aitäh sulle, et mulle seda kleiti näitasid :)

5) Juba järgmine kolmapäev näen ma kolme olulist inimest enda elus :) Üks neist liigub niiehknaa koguaeg minuga kaasas aga kaks... oeh. Nende kohta tuleb mingi hetk teha eraldi postitus. Pikk lugu, mis algas kolm aastat tagasi :)

6) Mulle meeldib šokolaad! Kuigi see ajab mul kõik sees kõrbema ja kaalule see ka just head ei tee.... Ja täna oleks ma oma mental breakdowni ajal tõesti olnud valmis ennast šokolaadiks sööma.... Aga see oli mööduv nähtus. Taaskord :)

Nädala kokkuvõte mentaalse poole pealt. Homme on meil üks tähtis ja suur üritus siis samas kodulinnas. Pesen oma kikud puhtaks ning poen kalli kaasa kaissu ette valmistma "meid" selleks pikaks päevaks.

"Ilmataat, ole nii armas ja halasta meie peale homme eks!"



" Kallis pisike. Kui emme ja issi vaidlevad, siis tingitud on see sellest, et emme hormoonid, mis muidu on enam vähem normaalsel tasandil, on sinu ootuse ajal lihtsalt laes. Ja issi on peast lihtsalt rase! Armastame sind ikkagi palju palju palju!"

19. nädal ehk kõigest 21 nädalat veel!

Täna pilti ei näe. Lihtsalt liialt laisk olen selle jaoks. Aga ühe tomati pildi saate küll :) Valmistuge lugemiseks, pikaks lugemiseks.....

Kui kaugel oleme: Tänase seisuga 19 nädalat täpselt. See tähendab, et 21 nädalat veel ehk üks nädal veel ja ongi pool aega läbi J

Tähtaeg: Ikka 14. jaanuar. Samas KV UH järgi pakuti ka 10. jaanuar. Eks meil ilmselt üks kaljukits tuleb!

Pisikese suurus: 240g ja peast pepuni 15,24 cm umbes, suuuse poolest meenutab härjasüdant. Seda tomatit. Teate jah? 

Minu kaal: Kuidas nüüd võtta. Raseduse esimestel nädalatel võtsin kaalust 2 kilo alla. Kohe mühinal, umbes kahe nädalaga. Nüüd need 2 kilo tagasi otseloomulikult ning 2 kilo otsas ka. Igatahes arstitädi viibutas natukene (hästi natukene!!!) sõrme.... Nii et õhtused jalutuskäigud kalli kaasaga ning väga tõsine kontroll selle üle, mis suust sisse pistan. Psh, nii pole üldse lõbus! Eriti kui šokolaad ikka üks peamisi isutajaid

Sugu: Otto-Triin!

Ämmaka/arsti järgmine visiit: Arstil käisin tegelikult eelmine nädal. Mõõdeti vererõhku, kaaluti ja anti saatekirju igasugustele proovidele. Looteanatoomia 29.august, mida hirmsasti ootan. Mitte ainult selle pärast, et Otto-Triinu (ehk siis juba ainult Otti või Triinu :D) näen taas vaid siis ehk näen üle tüki aja ka päris olulisi inimesi enda elus ;) Eks see mõistab, kes mõistma peab!

Uni: Hea, viimasel ajal kohe päris hea. Ei tea kas aitavad õhtused jalutuskäigud (ema, ma tean, et sa noogutad) või lihtsalt see, et uni on jälle hea. Öösel 1 või 2 korda ikka ka pissipausil kuid kui paus satub heale ajale siis uni sekunditega tagasi. Raseda rõõmud.....

Riided: Patsikumm tüütab ära! Olen korralike rasedateksade otsingul! Muud häda pole. Pluusid mahuvad selga (ainult rinnahoidjad jäävad väikseks, kiiresti, üleootuste kiiresti!).

Isutajad: Šokolaad! Kusjuures praetud kala oli juba päris hea vahepala nädalavahetusel. Ja tomat ja õun ja nektariin lähevad ka hästi peale praegu J

Isuäravõtjad: Paprika ja lõhe. Võib olla lihtsalt alateadlikult hoidun neist. Igatahes neist kumbagi naljalt mu söögilaual ei näe.

Sümptomid: Pissimise kohta peab üldiselt ikkagi jalaulatuses olema (käeulatuse oleks imelik öelda :)). Rinnad ikka hellad, tuju ikka kõigub. Kui söömine käest ära läheb siis kõrvetab ka.

Liigutused: Algamas on See tore aeg, kus rahulikult istudes võib tunda ühe tegelintski tegutsemist :) Tegelikult võin ausalt öelda, et omaarust olen tema liigutusi juba päris mõnda aega tundnud. Ja kohe mitte kuidagi ei saa ma neid kirjeldada kui gaasimulle või liblikaid. Ikka kohe nagu selline põks, alguses häääästi harva ja natukene kuid alates nädalavahetusest ikka päris konkreetselt, aga siiski harva. Küll mitte tugevalt aga tuntavalt, väga tuntavalt. Laupäeval, kui kinos käisime „1+1“ vaatamas siis pani kohe päris muigama. Tundus, et talle meeldis ka. Mehe nägu oli ka hea vaadata, kui keset filmi talle seda ütlesin ;) Õhtul ei saanud magama jääda, sest põnev oli neid mükse tunda. Pühapäeval tundsin ka natuke. Täna aga vaid üksikuid puudutusi. Nii vägev.... J

 Naba: Sees!

Mida ootan kõige rohkem: 29. august ja hetke, mil kaasa oma esimese hoobi pisikeselt saab J Aaa... ja koju tahaks juba jääda.... Ja šoppama tahaks juba hakata.

Mida igatsen kõige rohkem: Rahulikumat aju ja mitte paisuvat pihta! Tundub väga ebaloogiline eks. Aga tegelikult ma ootan Teda, nii väga ootan lihtsalt!

Nädala kõrghetk: Esimene müks, mille liigitan tõesti pisikese müksu alla, mitte oma rasedaaju poolt tekitanud hallutsinatsioonide alla.

Nädala madalpunkt: Arusaamine, et EI TOHI šokolaadi süüa... Tähendab tohib aga mitte palju J

Järgmine nädal peaks ujuma minema. Ja kui nii kaugele ei jõua siis vähemalt ema saadetud rasedate jooga DVD peaks kasutusele võtma (tänud kallis Pall, et sa mulle selle ikka lõpuks ära saatsid :)!)

" Kullake, löö aga julgemalt. Seda lööki on ainult hea tunda, annad märku, et Sinul kõik korras. Loen nädalaid hetkeni, mil sind kätel saan hoida. Peaaegu pool aega on meil koos läbitud. Ainult pool veel! Ma ootan sind pisike, olen nii valmis, kui valmis oskan olla!"

Mõtteterad tänasest ja tähelepanekud elust

Müstika, kuidas võib üks päev lihtsalt nii meeletult ära väsitada.

Tänase päeva tähelepanekud/märksõnad:

* Parem on elada kohas, kus on olemas piisavalt teenuseid ka rasedatele.  Ei tea, kas asi tingitud sellest, et ma rase või selle pärast, et see nii ongi aga....jube tüütu on see linna minek. Autoga minek ehk leebem, eriti kui ma ise roolis ei ole. Kui ise sõidaks siis... oleks ilmselt juba ennem lapse sündi peast hall! Nii et tekib "ole vaid ja teeni" efekt, et saada piisavalt jälgitud raseduse ajal tuleb leppida tunnise rongisõidu või ligi 45 minutise bussi/marsa sõiduga..... palju rahvast, umbne ja ebamugav värk. Tuleb kolida linna (ja kui juba kolimiseks läheb siis palun mitte korterisse vaid majja, aiaga! Aitäh).

* Kui esimene tähelepanek on seotud transpordiga siis see tähelepanek on seotud reaalsusega. Minu kodukohas pole rasedatele peale vesivõimlemise mitte midagi. Lootus on, et ehk sügisest on midagi tulemas kuid senikaua, kui pole ise kohal käinud, ei usu ma veel midagi! Olgu, ma sellega lepin, et jägmise all pean olema Tallinnas aga ei ole siin ega lähiümbruses võimlemisringi rasedatele, ei perekooli. Järjekordne Oeh... Vinguviiul nagu ma hetkel olen (aga või olla olen koguaeg olnud ;)) Jään lootma sügisesele "Lootusele", ehk midagi paraneb :)

* Vähem söömist rohkem kõndimist! Või siis sama palju söömist aga palju rohkem kõndimist! Ja mehele ka! Turg tundus täna linnas naastest täitsa tore kohta olevat. Puhas ja toores kraam, kuid ei saa midagi parata, et õhtu lõpuks ikkagi ühe pisikese kohukese isu niiiiiiiiiiiii meeletult peale tuleb! Mis küll aitaks??? 

* Teksapükste nööpi kinni panemine = mõtetu tegevus! Parem tuleb osta korralikud rasedatele mõeldud püksid. Ja pluus. Ja veel üks pluus. Ja veel paar paari pükse... Vinguviiul....

* Isutajad- šokolaad on saatanast! Palusin täna mehel poes ennast letist eemale viia, kiiresti...

* Isegi siis, kui tuju pole teps mitte kõige parem, aitab telefonikõne Kõige Kallimale jälle mõtted paika panna. Armastan lihtsalt üle kõige!!! Ilma temata ei saaks ikka üldse hakkama. Kuidas maha laadida meeletud muretsemine-räägi mehega! Kuidas maha laadida meeletu torisemise tunne- torise koos mehega! Kuidas leida kedagi, kellega koos totaalselt mõtetute teemade üle vaielda ja siis kaissu pugeda ja telekat edasi vaadata- vaata korra enda kõrvale ja kui leiad seal mehe, siis see ongi küsimuse vastu! Kui meestemaailm ei oleks mitte midagi ilma naisteta siis naistemaailm poleks mitte midagi ilma meesteta! Fakt!



Elu on ilus, kui ise seda raskeks ei mõtle!


See küll tähelepanek pigem eilsest: Kerge on magama jääda, kui oled ennem peatäie nutnud. Eilne õhtune uudis noore mereväe tuukri hukust niitis mu jalust (ei olnud ainult hormoonide tõttu). Tolle noormehega sai 9 aastat ühes klassis tunde kuulatud. Kurb hakkas kohe. Mehele ütlesin selle peale, et kui meil laps kord nii vana, peab ta endast andma kõik, et tal ei tekiks mitte mingisugust suuremat huvi sõjaväe vastu (PS! Seda mõtlen ma praegu ja reaalsuses saan aru, et ega kui tal see huvi tekib, pole meil suurt õigust kätt ette panna. Puhas emotsioon seoses eile kurva uudisega. Oma last tahaks ju alati vati sees hoida!).

Sügav kaastunne vanematele ning õele ning sõpradele.....

Lapsi toovad kured...

Lapsi toovad kured. Lapsi korjatakse kapsalehe alt. Kui arbuusiseemne alla need siis hakkab tita kõhus kasvama....Neid lugusid, mida lastele rääkitakse pisiime tuleku kohta on ikka palju. Naljakas lugu aga selle juures on see, et meie oma ilmaimele just seda juttu vist rääkida saamegi alguses!

22. aprill päeval linna sõites pani mu kallis kaasa käe mulle põlvele ja ütles, et tal nüüd tune, et "nüüdonginii"! Kuulas raadiost Beyonce lugu "1+1" ja muigas rahulikult ja õndsalt. Tol hetkel poleks saanud mitte ühtegi pidi kindlaks teha, kas tõesti peaksime hakkama ennast ette valmistama millegiks suuremaks, kui me ise oleme. Tema jutu järgi oli ta terve järgmise nädala just selle sama loo "1+1" saatel hommikul tööle sõitnud ning õhtul töölt tagasi sõitnud ning tundunud seda "nüüdonginii" tunnet. Tolleks hetkeks oleks päevade järgi arvutamise põhjal olnud rasedust.... hm... 3 nädalat ehk! Ei teagi, ehk ta peaks ka "Selgetnägijate tuleproovist" osavõtma. Igatahes 8. mai tegin ma oma esimese testi, millele  ühe triibu asemel tekkis 2 triipu. Hommikul, et kaasa tööle minekut. Nähes tema nägu vaadates testi, tundus mulle, et ta pilk ütles: "Ma ju ütlesin!" :D Seis 5 nädalat ja üks päev. Kusjuures kui öelda ausalt, siis viimased nädalakese või isegi kaks! oli mul kohe selline teistmoodi tunne. Tunne, et nüüd on küll kurg külas käinud.

Kuna esimene test andis niiiiii õhkõrna esimese triibu teise kõrvale, otsustasime järgmise teha 13. mai. Esimesed kaks TUGEVAT triipu. Oh rõõmu. Järgmine test 19. mai. Ja siis ei saanud enam mitte miski väita, et me pole pannud alust ühele pisikesele imele! Ja sealt edasi algas puhas huumor. Tüüpilised raseda rõõmud koos iivelduse, kõrvetiste, "igal-pool-on-halb-lõhn" oleku, meeletu väsimusega.....ja hirmuga. 6. nädalat.
Hirmul oli lihtne põhjus. Alles eelmise aasta novembris lõppes meie "rõõm" ühel nädalavahetusel. Poleks uskunud, et mina olen üks neist, kes kunagi üldse seda tundma peab. Samas nii varajases järgus (oli siiski arvutuste järgi 6-7 nädal ehk või vähem, ei mäleta) katkeb mitmeid rasedusi. Rasedusi, milles naisel ei pruugi aimugi olla kiire ja teguderohke elu juures. Aga.... Järelikult pidi nii minema.

Igatahes. Kurg käis meil tõesti külas. Nimelt aprilli lõpus otsis üks armas kurepaar omale pesa ning üks koht, mida nad uurimas käisid oli meie maja ees olev korsten. Mäletan, kuidas naabrinaine veel ütles, et ei tea, kas on titeuudiseid tulemas. Ja meie mehega ainult muigasime. Ja Testigi polnud siis veel teinud! :D

Kured toovad lapsi!

Nüüd, tagantjärele mõeldes sobib meile praegune hetk meie eludes kõige paremini, et vastu võtta pisikest Otto-Triinu. Kool sai mul läbi mai lõpus, diplom käes. Töökoht kindel olemas, elukoht olemas ja üldse natuke elu-on-lill tunne (kui rasedaviginad välja jätta ;)).

"Kullake, ma ootan sind ja olen valmis sulle andma kõik ,mis minust on üldse anda. Olen olema su jaoks alati ning oma vanemate peale võid sa alati loota. Kolmekesi suudame me hakkama saada sinu ootamise, sinu tulemise ning sinu olemisega. Sina annad mulle jõudu! Igavese, tingimusteta ja täielikku rahuldust pakkuva armastusega ootan ma sind !"


Lisaks veel üks õnnesoov!

Palju õnne mu kallid vanemad Teie 14. abieluaasta täis saamise puhul! Olete minu jaoks ühed olulisemad tegelased maamuna peal. Et järgmistel 14+ aastatel näeksin Teid ikka samas rütmis edasi astumas:)

Ehk siis, minu kallil emal ja isal täitus eile 14 abieluaastat. Muidugi suutsin ma selle ära unustada sõltumata sellest, et päev enne märkmiku lehitsedes seda suurelt ja siniselt märkasin (rasedamälu?). Loodan, et nad väga solvunud ei ole :) See oli 14 aastat tagasi üks ilusaim pulmapäev, millest olen osa saanud (peale mu enda oma otseloomulikult!).



Kurg see lendas siia-sinna
otsis kohta kuhu minna.
Lõpuks leitud on see maja
kuhu beebit oli vaja....

18. nädalat ja uus hoog

Viimasest postitusest on pikka aega möödas. Olen mõelnud palju selle peale, et kas blogi pidamine üldse on see, mida tahaksin teha. Samas kusagile tahaks oma mõtteid ja tegemisi salvestada. Nii et teen siiski veel proovi. Ehk tuleb nüüd esimene asjalik ja rahulik postitus!

Alustan siis nüüd hoopis nii...

Kui kaugel oleme: 18. nädal saab/sai täis 13. august. (Pildil natuke beebikõhtu ja natuke "aastate pikkust stabiilset polstrit")

Tähtaeg: Päevade järgi arvutamisel 14. jaanuar, KV(kuklavolt) UH (ultraheli) järgi 10. jaanuar. Rasedaraamatusse jäi siiski 14. jaanuar!

Pisikese suurus: 200g ja 20, 5 cm pikk, justkui ilus kollane paprika

Minu kaal: + 2kg

Sugu: Hetkel ta meie jaoks Otto-Triin. Kui hästi läheb saame augusti lõpus teada looteanatoomia ultrahelis 29. august!

Ämmaka/arsti järgmine visiit: Arst ja looteanatoomia UH 29.august. Ämmaemanda juurde septembris.

Uni: Üldiselt hea. Õhtuti magama jäämisega on raskusi. Ilmselt tingitud sellest, et päeval ei väsita ennast piisavalt ära nii vaimselt kui ka füüsiliselt ning siis õhtul voodisse jõudes hakkan "mõtlema". Mõtlemine- Üle mõtlemine- raseduse kõige raskem sümptom minu jaoks :) Öösiti ikka 1-3 korda olen vähemalt üleval, et teha üks väike peatus WC. Hea öö korral jään kohe magama, halva öö korral mõtlen veel voodis nii tunnikese umbes.

Riided: Eraldi pole midagi ostma veel pidanud hakkama. Teksade nööp enam kinni ei lähe ühelgi paaril. Patsikumm tuleb siis appi :) Patsikummitrikk Eks pean hakkama vaatama vaikselt riideid sügiseks ja talveks, eriti arvestades, et siis paisun üha suuremaks ja suuremaks ja suuremaks ja suuremaks..........

Isutajad: Konkreetset istujat pole.

Isuäravõtjad: Paprika ja kala. Nii on olnud algusest peale. Kuigi paprika pitsa peal ei tundugi enam nii hull ;)

Sümptomid: Kõrvetised, tihe wc külastus (eriti tihe ennem kodust välja minemist), rinnad on veidi hellad kuid ei midagi välja kannatamatut. Aeg ajalt mõni hell valupiste siin ja seal. Sügava une puudumine ja palju unenägusid ühe öö jooksul. Möödas on iivelduse periood (kui hambapesu aeg ajalt välja jätta). Isegi arbuus püsib juba sees! Pesapunumise tuju täies hoos!

Liigutused: Kuigi esmarasedusega ei pruugi liigutusi ennem 20. nädalat tunda on minu arust teda tunda olnud juba viimased kaks nädalat, hästi natukene aga siiski. Võib olla mu rasedaaju kujutab seda lihtsalt ette :)

Naba: Täitsa sees.

Mida ootan kõige rohkem: Et 20 nädalat saaks täis ja näeksin uuesti oma pisikest pildil. Esimest korralikku müksu. Võimalust panna kokku beebivoodi!

Mida igatsen kõige rohkem: Kõhuli magamist ja söömist ilma kartuseta, et hakkab kõrvetama! Kuumal suvepäeval poleks ka ühest heast külmast siidrist ära öelnud (aga olin tubli a ütlesin ;))

Nädala kõrghetk: Ärevus ja põnevus hakkavad muutuma rahuks ja kindlustundeks! 

Nädala madalpunkt: Totaalne ja täielik tuju kõikumine äärmusest äärmusess. Mu vaene kallis abikaasa....

Peaks otsima välja muinasjutu raamatud ja lasteraamatud ja teised toredad juturaamatud oma lapsepõlvest. Varsti saabub aeg, kus hakkan neid kõva häälselt kõhuelanikule ette lugema. Ja ehk teeb seda ka Otto-Triinu teine "looja" ;)

Üks, moment,

üks musi,

9 kuud

ja- kolmekesi!

Viis kuud veel....