Ja juba kasvab ta liiga kiirelt!

Parim asi maailmas on võtta hommikul üks pisike vääksumasin meie voodisse ja siis vaadata, kui rahumeelselt kaks kallist meest magada suudavad...

Kaks nädalat on nüüdseks möödas hetkest, kui siia ilma saabus Aleks, meie poja.

Viimase kahe nädalaga on ta:

* Hakanud rohkem üleval olema
* Hakanud hästi sööma
* Hakanud jälgima nii mind (seda niikuinii ) kui ka Karmot ja hea tuju korral ka oma voodis kaisukaru :)
* Kõhuli olles tõstab natuke pead ka kui viitsib ja tuju hea :)
* Naeratab maailma parimat hambutut naeratust, kui kõht täis ja tuju hea :)
* Talle ei meeldi olla märja või kakase pepuga! Kellele meeldiks eks!
* Ta naudib kraani all pepu pesemist sooja veega. Siis ikka mega muhe nägu peas :)

Hetkel on meil terve rida arsti aegu ka juba paigas. Järgmine kolmapäev perearst, 15. veebruar lastearst ja füsioterapeut, 25. märts ja 9. aprill kuulmisuuringud ja kontrollid. Karmo juba vaikselt paotas mulle moka otsast, et päris hea oleks nüüd, kui mul load oleks.... No ma nüüd saan sellest ise ka juba aru. Tuleks need kiired ja madalad rongid vaid kiiremini....... Oleks lust linna sõita.

Eelmine nädal, kui Karmo veel töölt kodus oli, viisime ta natukeseks ajaks rõdule.

Tulemus oli säärane

Päike paistis täpselt silmaauku! Aga õhtu lõpuks nautis ta juba täiega päikese käes olemist. Panime toas ta põrandale vanaema antud vatiteki peale päikese kätte. Mõnules seal ikka kohe mõnuga!

Tulemata ei saa ka jääda iganädalane sõrmepilt. Kes püüab naeratust, kes suuri silmi. Meie poja tunnusmärgiks on sõrmed. 

Selle pildi saime kätte ühes varajasel hommikutunnil

Aga ühe naeratuse oleme ka kinni püüdnud :) Ja ausalt, see ei ole tema viril nägu, täitsa ehe naeratus :)

Lootus, et kõik hakkab vaikselt paika vajuma, lõi mul jalad alt laupäeva õhtul. Mul oli 2 päeva juba enesetunne kuidagi kahtlane olnud. Samas oli see aga ka suhteliselt tuttav tunne, aimasin, et põiepõletik on mind taaskord kiusama tulnud. Üritsin küll kangelast mängida ja saada hakkama pideva vee joomise, Urinali tablettide ja põieteega kuid ikkagi lõi hirm naha vahele. Viimane kord läks see põletik mul väga kiirelt väga tugevaks. Nii me siis võtsimegi laupäeva õhtul suuna ITK naistekliiniku erakorralise vastuvõtu suunas. Poiss minnes magas päris ilusti, nii et sain kõik proovid ära anda. Korra ta ärkas ja tegi seda "appi-appi mind kiusatakse söögi mitte andmisega" kisa aga siis jäi magama. Nagu oleks teadnud, et nüüd tuleb olla rahulik ja tasa tasa. Igatahes tulemus oli erakorralises peale 3,5 tunnist ootamist täpselt selline nagu arvasin. Põltik, sain antibiootikumid peale nagu naksti. Poja aga oli tubli. Magas seal enamuse ajast. Koju jõudes istus pea 1,5 tundi tissi otsas ja siis magas hommikuni ehk siis ligi 6 tundi jutti ilma ärkamata. Ta mul ikka nii tubli. Uskmatu lihtsalt!

Eile õhtul läks Karmo oma "isakohust täitma" ja üritas käru lõplikult kokku panna. Täna siis läksime ja vaatsime poisiga asja üle, panime veel ühe vidina paika ja kui me nüüd eriti tublid oleme ja ilmataat kaasa mängib siis homme lähme teeme väikese jalutuskäigu.

Täna läks Karmo esimest päeva tööle. Natuke naljakas on ilma temata nüüd kodus olla aga tundub, et sellega võin täitsa ära harjuda. Magasime hommikul pojaga veel mõnuga tunnikese peale issi tööle saatmist. Kaisus ikka mega magus uni. Ainuke asi on see, et ma kardan, et mu vasaks külg hakkab peagi kuju muutma. Ikka peab ju magama sinna poole näoga, kus on poja....

Pühapäeval käisid Karmo vanemad (ehk siis vanaisa ja vanaema) ning Karmo vend (ehk siis nüüdsest onu) meil külas. Ütlesid, et nädalaga ikka poiss kasvanud :) Ise ei pane seda nii tähelegi! Pojale omaselt, magas ta enamuse ajast mõnusalt maha :) Igatahes said nad teda natuke ninnunännutada ikka, vähemalt nii kaua, kui ta üleval oli :) Aitäh neile söökide ja kookide eest :) 

Praegu on veel aega poja kõrvalt, siis kui ta magab. Ometi ei kipu ma seda aega kulutama arvuti taga. Pigem naudin rahu ja vaikust või põõnan koos pojaga või sätin kodu. Nii et seda hetke, millal uus postitus peaks saabuma, ma öelda ei oska....

Ikkagi ei saa ma ütlemata jätta, kui fantastiliselt maagiline tunne on omada säärast pisikest kodanikku...

Järgmise korrani....