Hoiatan ette, et järgnev võib olla üpriski detailirohke kirjeldus meie pisi poja Aleksi sünnist :)
Võib juhtuda, et esineb kirjavigu....
Võib juhtuda, et esineb kirjavigu....
Aleks sündis 6. jaanuaril, kolmekuningapäeval, kell 13:33. See oli pühapäevane päev, ilma ma täpselt ei mäleta enam, kui keegi oskab täpsustada siis palun :) Ei tundunud tol hetkel oluline seda märgata. Eelneva nädala reedel ehk siis 28. detsembril hakkasin esimest korad tundma selliseid ebamääraseid valusid, justkui päevade moodi valud, tulid ja läksid nii umbes 2-3 korda päevas. Ühtlasi hakkas eralduma ka limakorki. Pojaga käisid mul iga päev läbirääkimised ja seda kolmel teemal. Palusin teda, et ta oodaks kuni on saabunud 2013, et ta sünniks sellisel ajal, mil Keilas Tallinna sünnitusmajja sõitks oleks rahulik (ehk siis liikluseta) ja et ta sünniks loodetavasti nädalavahetusel. Aastavahetus sai mööda ja saabus aasta 2013. Esimene kriteerium täideetud :)
Hakkasime Karmoga lugema päeva (ütlen ausalt, et seda ma juba suutsin isegi varem teha... oh mind ootajat eks). Iga päev valutasin natukene. Mingil kummalisel põhjusel hakkas mul tekkima tõsine ootusärevus alates 3, jaanuarist. Nagu miskine sisetunne. Karmo küsis ikka õhtuti, kui vaiksel diivanil valutasin, et kas lähme, mina vastasin, ei veel. Oli vaja oodata nädalavahetust. Kõige varasem tähtaeg oli pandud 10. jaanuariks. 5. jaanuaril tuli mul sisse selline värin, et äkki see ongi see nädalavahetust, millest pojaga rääkinud oleme. Sel päeval aga toimus midagi natuke kummalist, õhtul magama minnes oli lisaks päevade moodi valule ka seljavalu, lihtsalt sellised õrnemad tuiked. Kui Karmo magama läks ütles ta mulle, et näe jälle üks päev möödas ilma minekuta. Minu vastus tol hetkel oli vaid...... Ära veel hõiska. See õrn tuige muutus õhtul 11 ajal ikka päris asjalikuks juba. Magada ma hetkeks ei saanud. Siis aga järsku kadus ära. Ronisin voodisse ja sain magada ligi 2 tundi kuni pissihäda mind üles ajas. Tüüpiline minu puhul, mõtlesin ma ise. Peaaegu terve raseduse aja käisin ma öösel umbes iga kahe tunni tagant vetsus. Ainuke vahe selle "tavalise" ja "erilise" vahel oli see, et magamistoa uksest välja astutes voolas miski mööda mu sääri alla. Oh sa jestas, mis emotsioon...Süda hakkas kiiremini pekslema ja esimene mõte oli, et ta hõiskaski liiga vara! Läksin ja kuivatasin ennast wc ning valmistusin Karmot üles ajama. Valud, olematud. Karmo, juba üleval, sisetunne ajas üles. Veed tulid kell 2:15 laupäeva öösel vastu pühapäeva.
Minu järgmiseks sammuks oli kõne oma ämmaemandale, kelle valinud olin sünnituse juurde (kui keegi tahab saada endale fantastilist ämmaemandat, siis tean ühte säärast :)). Alates poole kolmest hakkasid valud. REgulaarsed, väga regulaarsed, minut pikkad ja kolme minutiliste vahedega! Ja aina tugevamad, aga mitte nii tugevad, et ei oleks suutnud neid taluda. Helistasin ämmakale vist iga tunni pärast kuna valud muutusid tihedamaks ning tugevamaks. Viimane kõne kodust temale tuli vahetult ennem poolt kuute, siis võtsime suuna haigla poole.
Soovitus ootajatele ja tulevastele ootajatele: mõelge hoolikalt läbi, kuidas te sünnitusmajja sõidate. Arvestage sellega, et liiklus on erinevatel kellaaegadel erinev, see tähendab, et sõit võib võtta oodatust rohkem aega, kui kusagile ummikusse jääte.
Meie mõtlesime marsuudi läbi. Suunaks oli Pelgulinna sünnitusmaja. Õnneks poeg suutis mõista mind ja täitis nii 2 in 1 meie kaks viimast kokkulepet: nädalavahetus ja varahommik. Autos ootas meid juba ees 2x2 meetrit suur tekk. Autos ma ei istunud vaid olin käpuli (lasime tagumised istmed alla ja tegime sinna "pesa"). Natuke naljakas oli nii sõita aga no istuda ma poleks enam suutnud, eriti arvestades, et tulema hakates olid valud poolteist minutit pikad pooleteise minutiliste vahedega. Polnud nagu õieti hingamisruumigi siis enam. See sõit võttis aga hoo natuke maha kogu protsessil. Haiglasse jõudes suutsin ma endagi üllatuseks ise vastuvõtus oleva õega asju ajada ning veel Karmolegi seletada, mida ta teha saaks :) Meie enda ämmaemad jõudis sünnitusmajja siis, kui olin läbinud esmase läbivaatuse (mis pole üldse mitte tore. Üks värske emme kirjeldas seda nii: tunne, nagu keegi pistaks rusika sinna, kuhu see ei kuulu) ja tiksusin juba 15 minutit KTG all. Minu arust üks raskemaid hetki sünnituse juures. Jube ebamugav oli olla valude ajal ühes asendis. Ja mitte kuigi mugavas minu jaoks. Avatust oli hagilasse jõudes 5cm.
Soovitus tulevastele vol 2: mõelge läbi, millist sünnitust te ootate. Samas olge valmis ka olema paindlik. Koostage soovi korral ka sünnitusplaan, et kõik asjaosalised teaksid, mida sina ootad neilt, endalt, milleks oled valmis ja millest loobud. Kindlasti kindlasti käige ära perekoolis. Lapse sünd võiks olla protsess, mille juures olete teadlikult kohal ja valmis, annate endast rohkem kui 100%, et pisike saaks rahulikult sündida. Soovitan võtta seisukoha, et mitte ainult teie ei sünnita vaid laps sünnib, toetage teda selles raskes lahingus olles selleks valmis.
Mina olin oma sünnitusplaani märkinud, et olen nõus esmase KTG-ga kuid võimaluse korral väldin edaspidiseid. Ämmakas kontrollis poja enesetunnet doppleriga. Soovisin ka vesi- ja vettesünnitust. Nii ka läks. Sain valutadaa vannis ikka mõnuga. Valud olid tugevad, Kui tuhu saabus, läksin sellega kaasa nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Tagusin rusikatega vanni põhja ja otsaesisega vanni äärt! Peaks mainima, et päris valus oli aga see aitas edasi minna.
Järgmiseks meeldejäävaks valusaks hetkeks oli täisavatusele siirdumine. Emakakael oli poja peal natuke ees ja see tõttu aitas ämmakas natuke asjale kaasa, lükates emakakaela veidi eest ära. Sealt edasi oli päris pikka aega eufooria segamini valudega.
Soovitust tulevastel vol 3: võimaluse korral (ja kui julgust jagub) katusega ise, kus maal lapsuke sünniga on. See annab juurde meeletult energiat nii teile, kui ka lapsukesele. Ta tunneb, et ta on oodatud ning te annate endast maksimumi, et teda siia suurde ilma aidata.
Pojake aina laskus ja laskus mööda sünnitusteid alla poole. Iga tuhuga üha rohkem. Ahvivaimustus saabus siis, kui hakkasin tema pisikes juuksetutikest päris sünnitusteede lõpus tundma ning kui presside ajal tundus ta justkui kohe kohe tulemas. Minu näola saabus naeratus ja naer ning uus energia. Teadsin, et saame hakkama.
Järgmiseks valuseks hetkeks oli pea sünd. Ei ole lihtne pisikesest august 32 cm välja pressida :) Aga nii see läks. Natuke pahasti aga läks asi kehaga, esimese kolme pressiga ei tulnud keha järgi, nii et lõpus pidin ma ise toore jõuga tegema viimased surumised ja ämmakas aitas kaasa tõmmates teda välja. Sealt edasi aga läks asi kiireks......
Siit edasi on osa poja sünnist, mida valdav enamus hetkel ei tea kuid ütlen juba ette ära, et asjad on teel paremuse poole.....
Pojal oli nabaväät ümber kaela ja keha. Ämmakas katsus peale pea sündi kolma korda (tavalise ühe korra asemel) ja siis ta nabavääti ei tundnud. Kuna aga see oli ühe tiiru ka ümber tema keha, hoidis see teda piisavalt tagasi ja see tõttu keha esimese kolme pressiga ka ei sündinud. Kõigest sellest tingituna tekkis pojal sünnituse lõppus tugev hapniku puudus, mis päeva lõpuks viis ta lasteahaigla reanimatsiooni osakonna intensiivi. Sündides ta ei hinganud korralikult, väidetavalt ei löönud ka süda korralikult. Toonus oli olematu, Apgar 2-5-7. Kahtlustati ajukahjustust.
Müsiline oli selle juures aga see, et olen veendunud, et minu süles peale sündi tegi ta kaks pisikest piiksu ning mingil kummalisel põhjusel valdas mind täielik rahu ja kindlus. Ei tundnud ma ohtu ei endal ega tal. Teadsin, et kõik läheb hästi. Ma olin õnnelik.
6. jaanuaari õhtuks kella viieks oli meie poja lastehaigla reanimatsiooni intensiivis kontrollis. Seda oli ta järgnevad 2 ööd ja ühe päeva. Uuriti ja jälgiti ja kontrolliti. Üks raskemaid päevi minu elus. Hoolimata kõigest aga oli minus ja Karmos uskus, et kõik on hästi, kõik lõppeb hästi ning peagi olema kodus juba koos kolmekesi. Kuna poja sünd oli raske, ei saanud me sealt intensiivist mitte otse koju vaid hoopis vastsündinute osakonna intensiivi. See oli taaskord samm paremuse poole kuna seal sain ma juba ise tema juurde jääda. See "tema juures" olemise viis oli aga veel natuke poolik. Tema oli koos teiste beebidega intensiivipalatis ning emad olid siis omaette palatites. Ometigi aga oli seal juba võimalus istuda tema juures, võtta teda sülle ning toita. Kosuma hakkas ta seal üpriski ilusti, kontrolliti ning jälgiti ja juba viimased 3 päeva oleme me koos ühes palatis. Tema minu kõrval voodis põõnamas. Nohisemas vaikselt. Alguses oli tal ninast sisse viidud ka sond, mille kaudu teda toitsin, kui ta ise selleks tegevuseks liialt ära väsis. Nüüdseks on see aga juba eemaldatud nong poja sööb täitsa ise!
Nüüd on aga asjad juba nii kaugel, et sööb ta ilusti, ikka tunnike jutti. Oleme tagasi sünnikaalus ja natuke oleme isegi juurde võtnud :) Ometi saab ta veel juurde hetkel glükoolis läbi käel olema kanüüli, eesmärgiga tagada talle piisav vedeliku kogus kuna tema bilirubiini tase oli natuke kõrge. Homme on meil veel üks uuring ning võetakse vereproovid. Kui vereproovid näitavad bilirubiini normaalset taset, on meil lootust järgmise paari päeva jooksul koju saada :) Uskuge mind, ma ootan seda. 7 päeva haiglas olemist tikitab päris meeletu kodu igatsuse!
Raskest alguses hoolimata on meie poja ütlemata tubli. Uuringud, mis talle siiani on tehtud, ei ole näidanud mingeid kõrvalekaldeid tema ajutegevuses :) Ta on tubli ja suur ja tugev poiss, kes kasvab emme-issi rõõmuks iga päeva üha suuremaks! :)
Terve viimase nädala jooksul aga on meie kõrval olnud üks inimene, ilma kelleta ei kujutaks ma oma elu ette. Ta on maailma parim isa, abikaasa, mees. Käib ostab lutte ja kraadiklaase ja süüa ja liitrite kuapa vett. Käib iga päev meie juures, uurib, hoiab ja armastab. Ta lülitas mind ja poega välja välismaailmast ajal, kui me seda kõige rohkem vajasime. Ehitas meie ümber tugeva müüri, et meil kolmel oleks võimalik kogu oma tähelepanu pöörata vaid ühele eesmärgile, poja taastumisele. Aitäh sulle mu kõige kallim!
Kuigi lülitasime ennast muust maailmast müneks ajaks välja, pean ma siiski ütlema kõige suuremad tänu meie pisipoja vanavanematele ja vanavanavanematele, onudele ja tädidele. Teie armastust poja vastu on olnud tunda algusest peale! Meie pojal on siiralt vedanud.
Suur aitäh ka meie fantastilisele ämmaemandale, kes meie poja siia ilma aitas.
6. jaanuaari õhtuks kella viieks oli meie poja lastehaigla reanimatsiooni intensiivis kontrollis. Seda oli ta järgnevad 2 ööd ja ühe päeva. Uuriti ja jälgiti ja kontrolliti. Üks raskemaid päevi minu elus. Hoolimata kõigest aga oli minus ja Karmos uskus, et kõik on hästi, kõik lõppeb hästi ning peagi olema kodus juba koos kolmekesi. Kuna poja sünd oli raske, ei saanud me sealt intensiivist mitte otse koju vaid hoopis vastsündinute osakonna intensiivi. See oli taaskord samm paremuse poole kuna seal sain ma juba ise tema juurde jääda. See "tema juures" olemise viis oli aga veel natuke poolik. Tema oli koos teiste beebidega intensiivipalatis ning emad olid siis omaette palatites. Ometigi aga oli seal juba võimalus istuda tema juures, võtta teda sülle ning toita. Kosuma hakkas ta seal üpriski ilusti, kontrolliti ning jälgiti ja juba viimased 3 päeva oleme me koos ühes palatis. Tema minu kõrval voodis põõnamas. Nohisemas vaikselt. Alguses oli tal ninast sisse viidud ka sond, mille kaudu teda toitsin, kui ta ise selleks tegevuseks liialt ära väsis. Nüüdseks on see aga juba eemaldatud nong poja sööb täitsa ise!
Nüüd on aga asjad juba nii kaugel, et sööb ta ilusti, ikka tunnike jutti. Oleme tagasi sünnikaalus ja natuke oleme isegi juurde võtnud :) Ometi saab ta veel juurde hetkel glükoolis läbi käel olema kanüüli, eesmärgiga tagada talle piisav vedeliku kogus kuna tema bilirubiini tase oli natuke kõrge. Homme on meil veel üks uuring ning võetakse vereproovid. Kui vereproovid näitavad bilirubiini normaalset taset, on meil lootust järgmise paari päeva jooksul koju saada :) Uskuge mind, ma ootan seda. 7 päeva haiglas olemist tikitab päris meeletu kodu igatsuse!
Raskest alguses hoolimata on meie poja ütlemata tubli. Uuringud, mis talle siiani on tehtud, ei ole näidanud mingeid kõrvalekaldeid tema ajutegevuses :) Ta on tubli ja suur ja tugev poiss, kes kasvab emme-issi rõõmuks iga päeva üha suuremaks! :)
Terve viimase nädala jooksul aga on meie kõrval olnud üks inimene, ilma kelleta ei kujutaks ma oma elu ette. Ta on maailma parim isa, abikaasa, mees. Käib ostab lutte ja kraadiklaase ja süüa ja liitrite kuapa vett. Käib iga päev meie juures, uurib, hoiab ja armastab. Ta lülitas mind ja poega välja välismaailmast ajal, kui me seda kõige rohkem vajasime. Ehitas meie ümber tugeva müüri, et meil kolmel oleks võimalik kogu oma tähelepanu pöörata vaid ühele eesmärgile, poja taastumisele. Aitäh sulle mu kõige kallim!
Kuigi lülitasime ennast muust maailmast müneks ajaks välja, pean ma siiski ütlema kõige suuremad tänu meie pisipoja vanavanematele ja vanavanavanematele, onudele ja tädidele. Teie armastust poja vastu on olnud tunda algusest peale! Meie pojal on siiralt vedanud.
Suur aitäh ka meie fantastilisele ämmaemandale, kes meie poja siia ilma aitas.
Meie väike maailmaime!
Kallis Gethe, nii-nii-nii imetore on lugeda, et teil liigub kõik paremuse poole. Hoian teile pöialt ja PALJU ARMASTUST TEIE PERELE!!!
ReplyDeleteLugesin nutt kurgus....Sa oled lugenud Rado sünnilugu, mis oli samuti raske.Tal oli ka hapnikupuudus ja väga halvad südamelöögid, mistõttu veetis esimese päeva intentsiivis ja siis sain ma ta endale, PÄRISEKS!!!Praegu on temast sirgunud imeline ja maailma kalleim 2aastane poja ja imeline venna juba oma pisikesele õele :) Ma soovin Teile südamest jõudu ja jaksu!!!Kallistan ka kõvasti ja kui olete tagasi kodus ja poja kosunud, siis teeme kärutreffi ka eks;)
ReplyDeleteDiana