Vist on päevake rohkem kui nädal möödas minu esimesest postitusest. Seda ei saa ma kuidagi ka kiire elutempo süüks ajada. Tegemist hetkel vähem kui kunagi varem aga blogitamiseks ikka justkui aega ei jagu. Võib olla ei oska lihtsalt midagi veel kirja panna :) Ei tea.
Igatahes. Meil läheb hästi. Pisike kosub ning mina ootan juba põnevusega 4. juulit, mil on meil järgmine ultraheli. Täheks teda juba hirmsasti näha. Tahaks juba näha teda pildil. Ja siis ootaks juba hetke, mil ta oma esimesed maksahaagid mulle annab ja siis seda, millal ta oma kallile papale esimese vasaksirge laiatab :) Heas mõttes ikka :) Kindel olen aga selles, et oma väikest asja ta ikka minu sees ajab. Dikteerib minu elu päris korralikult tegelikult isegi. Ühel toredal eelmise nädala päeval tuli mul meeletu pesapunumise tuju peale. Terve korteri oleks võinud minu poolest ümber ehitada. Veel oleks vaja tuua seintele värve, veel oleks vaja lisada huvitavaid ja värvilisi vaipu. Ninni nänni riiulitele, uued kardinad, uus voodipesu... Jube. Mehel tekkis juba paanika. Õnneks pole see päev praeguseks kordunud. Mingid mõtted mul ikka "totaalse muutumisega" kodus on aga need pole kuigi mahukad. Magamistoa peaks hubasemaks tegema. Pehmemad ja heledamad kardinad ning mõnus pehme päevatekk voodi peale. Eks vaatab, kuidas jõuab. Samm sammu haaval :) Veel on ju aega...
Tervis ja enesetunne on mul ka viimasel aja paremaks muutunud. Tuju on justkui roosam ja enam ei iivelda ka nii palju, kui varem. Eks kalaletist hoian ikka eemale :) Aeg ajalt löövad kõhtu sellised pehmemad valusad tuiked kuid kui võtan hoo maha ja istun ja puhkan siis kaovad need suhteliselt kiiresti. Seedimine on ka viimasel kahel päeval korrast ära olnud. Ei tea, kas tegin õigesti, kuid sõin täna pool kilo maasikaid lõunaks ja õhtuks on juba enesetunne palju parem. Pole sellist gaasivalu enam. Nii et edusammud :) Kaaluga aga on huvitav lugu. Esimeste nädalatega võtsin ikka julgesti kohe 2 kilo alla ja nüüd see seisab. Sööma olen küll hakanud tihedamini, kuid kaalu eriti juurde kipu tulema. Tegelikult isegi päris hea tunne nii. Ainuke jama on see, et sõltumata kaalu langusest, osad teksad enam ikkagi jalga ei istu enam :)
Ja nüüd närvid ja mõtted ja mured. Oi kuidas ma kardan, et ma teen talle liiga. Peale viimast just mitte kuigi õnnelikult lõppenud korda, vajutab iga pisemgi valutuige kusagil kohesel alateadvuses paanikanuppu. Aga siis me räägime kahekesi ja jõuame arusaamale, et "emme on lihtsalt rase".
Nii me kahekesi kasvame ja areneme. Papa kasvab ka... Aga praegu veel ainult oma mõtetes enamasti. Öeldakse ju ikka, et mees saab isaks siis, kui laps ükskord kätel. Oi ma ootan seda hetke ;)
G&K ja Pisike Nööp
Liialt julgeks ei maksa muidugi minna, aga mõtle ikka positiivselt. Ilmselt on sul juba kehas ja mõttes sees selline väikene hirm, see on ju paratamatust, kõigil on ja sinul ilmselt suurem põhjus selleks, aga siis, kui ta liigutusi tundma hakkad, läheb kohe palju kergemaks.
ReplyDeleteMina ise raseduse ajal olin üsna aktiivne, sest ma ei osanud midagi karta, ei teadnudki, et miski võib halvasti minna. Eks see oli natukene hea ja natukene halb ka, aga proovisin lihtsalt mõelda, niimoodi et teen kõik endast oleneva, et tal oleks hea, aga kuulasin lihtsalt palju enda südame ja mõistuse häält. Sa ise tunned oma keha kõige paremini.
Ilusat kasvamist :)
Tänud Kristi. Õnneks on see kõige suurem hirmu aeg juba minu jaoks möödas. Eks sellel hirmul oli ka natuke põhjust ehk. Üks untsu läinud üritus tiksus oma hirmuga algul korralikult kuklas. Nüüd aga liiga tegemise poole pealt nagu vana rahu ise. Eks mind natuke hoitakse vati sees ka :) Elu on lill
DeleteThis comment has been removed by the author.
ReplyDelete