Üle poole aasta on möödas viimasest korras, kui alustasin blogitamist. Nüüd teen seda jälle. Eesmärgiks on arhiveerida meie elu järgmiste kuude, aastate ja aastakümnete jooksul. Põnev :)
Üks pisike ilmakodanik on kasvamas mu südame all. Teda on tänase seisuga natukest aega olnud. Esmaspäeval, 11. juunil saab üheksa nädalat täis. Nii müstiline tunne on. Hoian varbaid ja sõrmi pidevalt risti, et seekord läheks kõik ilusti ja jaanuaris üks pisike mu kätele pandaks. Räägin temaga iga õhtu ennem magama jäämist, olen täiesti veendunud, et pigem rahustab tema mind ning uinutab mind magama. Juba praegu tundub ta nii asjalik :)
Hetkel on kell 23:52 kui seda postitust kirjutan. Esimest sissekannet loodetavasti paljudest järgnevatest. Mees magab juba viimased... no 3 tundi vähemalt ma arvan. Eks ta elab sellele kõigele nii kaasa, et tundub juba, et ta ise on ka rase. Peast muidugi. Aga ma armastan teda. Seda, kuidas ta selle kõigele kaasa elab ning meie kahe pärast muretseb. Kuidas ta on valmis leppima sellega, et ma lihtsalt ei suuda süüa teha, sest see ajab mind iiveldama. Ning kuidas ta lihtsalt armastab nii palju, et juba selle peale mõtlemine toob pisara silma. Mul on ikka uskumatult vedanud!
See on alles algus...
"The biggest adventure you can take is to live the life of your dreams." Oprah Winfrey
No comments:
Post a Comment