Jõulud

Jõuluaeg on maagiline aeg! Nii hea on näha oma lähedasi, keda muidu nii harva näeb. Meie veetsime 23-24. detsembri Pärnus vanavanemate juures. Hea oli neid üle tüki aja kallistada. Lisaks sain üle pika aja ka õde ja venda näha ning nendega natuke kvaliteet aega veeta. Kallid olete! Hea on vahelduseks kodust ära käia aga veelgi parem on tiiruga koju tagasi jõuda.....

Mina, Karmo ja kõhukodanik soovime kõigile oma kallitele sõpradele, sugulastele ning tuttavatele mõnusat ja rahulikku pühade aega!

Ja nii need 37 nädalat täis tiksuvad. "Mu kallis pisike, tule nüüd!"

Viimaste nädalate tegemised

Päris pikk vahe on jälle sisse tulnud minu postitustega. Aeg läheb kiirelt, tegemist jagub ning isu lihtsalt nautida kodus olemist vaikuses on hetkel suur. See ilmselt ka põhjus, miks pole jõudnud/viitsinud uut postitust teha. Võtan ennast täna siis kokku :)

Mu viimane postitus oli 07. detsembril... täna on 18s! Üritan mõtteid koondama hakata.

7. detsember oli reedene päev. Seejärel algas nädalavahetus. Ehk siis sai jälle natuke kodu ümber tõstetud :)

Karmo pani kokku kuti kummuti, tõstis selle meie magamistuppa valmis ning tänu sellele sai koridor omale ühe kapikese juurde. Nii nagu ma arvasin, suutsin ma kuti kummuti 10 minutiga riideid täis panna. Proff! Samal ajal kui Karmo kappi kokku pani, sorteerisin mina kõik kuti riided suuruste järgi ära ning pani valmis omale kohale panekuks.

Sellise toreda lumememme oli keegi meie maja ette oleva prügikasti äärele meisterdanud :)

Meie koridor. Paremal olev peegli alune kummut oli varasemalt magamistoas. Nüüd jääb ta mõneks ajaks koridori :)

Mingil põhjusel ei taha magamistoast pilt ülesse minna. Järelikult vara veel :) Tuleb oodata hetkeni, kui kuti voodi ka juba paigas. Küll ma siis juba pildi ikka ülesse saan.

5. detsembril sai läbi minu perekooli loengute ralli. Põhjal ja pikem kursus sai tegelikult ju juba ammu otsa (ja mul täitsa meeles, et pole sellest veel sõnakestki kirjutanud!). Viiendal käisin ma Pelgulinnas rinnapiima ja imetamise loengus, juhendajaks oli ämmaemand, kes loodetavasti on meie nooremehe sünni juures.

Lisaks oli 9. detsembril üks ääretult tähtis päev. Mu kallis isa sai taaskord aasta vanemaks :) Oma sünnipäeva oli ta tähistanud köögi ja koridori värvimisega kodus. Täitsa minu papa moodi :) Võin käsi südamel öelda, et minul ongi kõige parem isa maailmas (ja olen täiesti kindel, et seda on enamustel lastel õigus oma isa kohta öelda)! Mäletan, kuidas ta kooli ajal aitas mul õppida ajalooks ning matemaatikaks. Ennem tegi endale asja uuesti selgeks ja siis seletas mulle teema lahti. Mäletan, kuidas kord sain mingi käkiga hakkama ja isa mulle kõige hullema karistuse maailmas suutis välja mõelda: rahulik vestlus voodi äärel kaks tundi. Mul oli nii häbi ja nii paha tunne toorkord :) Aga vähemalt jäi midagi ehk kahe kõrva vahele ning lisaks jääb see eluks ajaks meelde! 

Ta on mul lihtsalt parim! 

Loodan, et nad emaga nüüd väga ei pahanda aga.....

Uskuge mind, mul üks palju hullem pilt teist kahest arvutis olemas ja ma olen veendunud, et oleksin saanud peapesu, kui selle oleks hoopis siia pannud! :)

Nagu Cake Bossis, mia familia! Mina, Karmo, vanem vennaraas Joonas, vanem õde Brita. Alumises reas prillidega Miku, isa, ema ja Ott :) Pisi Lota oli siis alles soojas pesas. Kas pole mu vanaemal mitte fantastiliselt roheline aed???

Eelmine nädal oli mul kohtumiste rikas. Esmaspäeval sai vahvelid küpsetada ühe toreda sugulase jaoks, kes oma pisikese nelja kuuse noormehega külla tuli :) Sai mitu tassi teed joodud, muljeid vahetatud, vahvleid söödud. Muidugi oli pärast mul kodus kaks kilekotitäit riideid, mida pesta. Tüüpiline. Nüüdseks aga on absoluutselt kõik kuti riided pestud, lapitud ja omal kohal! Olen olnud tubli....

Lisaks sugulasele käis eelmine nädal mul külas ka üks sõbranna oma nelja nädalase pisikese nööbiga. Taaskord vahvlid, tee, koogike ja palju juttu :) Nii lahe tunne oli sellist väikest nööpi oma kodus näha.... Natukene veel....

Pühapäeval sai aga aasta vanemaks mu kallis vanaema! 

Ta teeb maailma parimaid pannkooke, koob maailma soojemaid sokke ning tal on igal aasta maailma kõige rohelisem ja värvilisem lilleaed! Taaskord üks inimene minu elus, kellega mul on vedanud!

Eelmine nädal käisin ma ka ämmaemanda juures. Kutiga on kõik korras, ilusti ennast paika sättinud ning valmistub tulema. Õnneks on ka minu enesetunne täitsa enam vähem. Nii hea, kui lõpus olla saab ma arvan. Kuti tegutsemine on aga jäänud palju rahulikumaks. Tema löögid ei ole enam nii "teravad" aga nad on siiski suhteliselt jõulised ja tugevasti tuntavad. Kui ta ikka oma jala sinna ribide alla sirgu lääb siis vaja natukeseks seisma jääda ning ennast koguda. Tugev tegelinski mul :)

Oh jah.... Enam vähem kõik tähtsamad hetked on üles loetletud. Eile sai meil 36 nädalat täis. Teen kutiga läbirääkimisi, et jõulude aja võiks ta ikka mööda lasta. Mitte et ma arvaks, et oleks vähematki soovi tulla välja.... Ei imestaks üldse, kui ta otsustaks teha sünnipäeva kingituse oma vanaemale, kellel jaanuari lõpus sünnipäev. See tähendab siis seda, et kas meil on oodata jäänud varase tulemise korral 2-3 nädat, täpse tulemise korral 4 nädalat ning üleajaminemise korral kuni 6 nädalat :)

Igatahes tuleb ta siis, kui ta ise selleks valmis on, mina igatahes olen. Ootan põnevuse ja huviga!

Kuna kardan, et jõuludeaeg hoiab mind blogitamisest ilusti kenasti eemal siis soovin kõigile maailma kõige lahedamaid, külmemaid ning mõnusamaid jõule üldse! Meie pühadeplaanides on sõit Pärnu ning Kuusallu, juhul kui enesetunne seda vähegi lubab. Kingitused on igatahes juba valmis ning ootavad kätte jagamist.

Sellega seoses... Kui kellegil veel ei ole ühtegi kingiideed siis soovitus minu poolt, ostke üks kena purk ning pange sinna sisse järgnev: 

300g mandleid
1,5dl suhkrut
1tl kaneeli
1tl piparkoogimaitseainet
noaotsaga soola

Klopi munavalge lahti. Sega suhkur maitseainete ja soolaga. Sega kõik mandlitega. Vala mandlisegu küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta eelsoojendatud ahjus 160 kraadi juures umbes 25 minutit. Sega küpsetamise ajal mõned korrad. Võta ahjust välja ja lase mandlitel plaadil jahtuda, siis vala kaussi. Omavahel kokkukleepunud mandlid saab kergesti lahti murda.

Maailma maitsvaim kingitus!

Üritan ennast mitte lõhki süüa ning soovitan teilgi olla jõuludroogadega ettevaatlikud :)

Mõnusat jõuluaega Kallid sõbrad! :)

Rasedus ei koosne ainult rasedana roosamanna sees ringi hõljumisest

" Kulla noormees, ürita nüüd aru saada, et minu põie arvelt ei suuda sa endale rohkem ruumi tekitada!"

" Kallike, ma mõistan, et sulle meeldib ennast sirutada. Oled seda tõestanud oma varvastega minu ribides!"

Ma kohe üldse ei taha väita, et rasedus oleks jube aeg. See on täis ootust ning planeerimist. Minule see meeldib. On täiesti müstiliselt fantastiline tunne tunda pisikese esimesi liigutusi. Näha mehe pilku, kui ta tunneb esimest korda oma last tegutsemas. Näha lähedaste rõõmsaid reaktsioone uudise peale ning tunda seda siirast armastust, mis kiirgab minu ja meie suunas iga jumala päev. Ühtlasi on rasedus toonud mu ellu palju uusi/vanu ja huvitavaid tuttavaid ning sõpru. No see on aeg, mis ühendab absoluutselt kõiki naisi :)

Ometigi, igal heal asjal on ka omad halvad/rasked küljed. Räägin siinkohal vaid enda kogemustest ning tunnetest, mis kaasnesid/kaasnevad rasedusega ja mis mind väga "rahulolevaks rasedaks" pole teinud.

Ütlen ausalt, et minu rasedus algas suure õnne ning suure hirmuga. Olin õnnelik, et olin ootele jäänud kuid katsin, kui kauaks seda õnne jagub. Eelmise aasta novembris oli mul raseduse katkemine. Ilmselt olen seda ka siin mingi hetk maininud. Minu jaoks oli see jube aeg. Tundsin ennast katki ning üksikuna ning olin jumala veendunud, et mina olin ise selles süüdi. Lükkasin endast eemale inimesed, kes tegelikult olid ja on minu jaoks alati olemas olnud. Olin tõre ja torin ja üks paras tige tikker. Tundsin, et keegi minust aru ei saa ning ei hakka ilmselgelt kunagi ka saama. Mäletan, et koolis käimine oli minu jaoks paras katsumust. No ikka nii tige olin kõige ja kõigi peale. Aga olin loll! Oleks ma vaid suutnud oma suu lahti teha ja rääkida ära, mida tunnen.... Nii paha on selle peale tagasi mõelda... Usun, et suutsin tekitada nii mõneski inimeses väga halba tunnet. Mul võttis ikka päris mitu kuud aega ennem kui aru sain, et need inimesed on minu jaoks olemas ning nende najale võin julgelt toetuda. Nemad pole midagi valesti teinud..... Vabandan, siiralt!

Hirm, et rasedus katkeb taaskord tegi mind selle raseduse alguses ikka väga ettevaatlikuks. Polnud ühtegi WC käimist, kus ma poleks kontrollinud, ega ei ole mingisuguseid märke katkemisest. See periood kestis ikka väga pikalt, ikka oma 25nda nädalani kindlasti. Muidugi leevendas minu paanikat see, kui hakkasin tundma kuti liigutusi iga päev. Kuid see hirm.... Seda ei soovi ka oma kõige suuremale vaenlasele. Üksi naine ei peaks sellist tunnet kogema. Oma lapse kaotuse tunnet ning hirmu, et see kordub. Eks ma tegelikult saan aru, et esimene pisike oli ikka päris väike, kui ta otsustas minna. Järelikult pidi nii minema aga valus on ikka....Aeg parandab kõik haavad.....

Kogu praeguse raseduse jooksul on olnud tegelikult väga vähe seda aega, kus ma oleks iseennast füüsiliselt kohe väga hästi tundnud. Alguses oli iiveldus ning väsimus. Siis tuli suvi ja mõned kuumemad ilmad, mis mind ikka täitsa läbi võtsid. Kõht paisus selle aja jooksul üha suuremaks. Üha paremini hakkasin tundma kuti tegutsemist. Mida suuremaks muutus kõht, seda raskemaks muutus öine magamine ja liikumine. Mida suuremaks kasvab poiss, seda rohkem ta surub kõigi võimalike luude peale. Seda paremini olen ma hakanud tundma tema liigutusi. Kuna noormees juba päris pirakas, siis on tal ilmselgelt ka rohkem jõudu ja jaksu. See tähendab, et kui ta ikka oma jala sirgu lööb kusagile ribidesse siis see paneb ikka kohe sügavamalt hingama ja asendit muutuma. Rääkimata tema pidevatest üritustest kätega oma urgu suuremaks teha, minu põie arvelt! Raske on olnud leppida enda füüsiliste muutustega, suurema kõhuga, kanniga, rindadega ning hormoonide mölluga.

Ööd on keerulisemad kuna poiss oma tegutsemisega ajab ülesse, põis oma kiire täitumisega ajab ülesse. Liigne kuumus ajab voodist püsti (kuna keha suurem siis muutub ka voodi kiiremini kuumaks) ning kanged küljed ajavad pidevalt ennast keerama ja pöörama. Selja peal ma magada ei suuda kuna tõmbab kohe sooned kinni ning väga kergelt tekib selline "ära vajumise" tunne. Kõhu peal magamisest ma parem ei räägi üldse.... Seda igatsen hetkel kõige rohkem. Kui masendav on see tunne, kui olen öö otsa üleval olnud, üritan leida enda jaoks head asendit magamiseks või istumiseks.... Ja siis kutt ka veel mürgeldab või luksub........

Mida aeg edasi seda rohkem hakkasin mõtlema ka tuleviku peale. Pisikese sünni peale ja aja peale pärast seda. Kas ma saan hakkama, kas ma olen suuteline hoolitsema ühe pisikese ilmaime eest? Kas ma olen kogunud piisavalt teadmisi ning olen tegelikult üldse selleks kõigeks valmis?? Kas ma suudan hakkama saada kogu sünitusprotsessiga? Kas ma olen piisavalt tugev selleks kõigeks emotsionaalselt ja füüsiliselt? Ja lõpuks ikkagi taas see sama küsimus, kas ma olen selleks üldse valmis? Infot kogu raseduse ja sünnituse kohta liigub nii palju, kas ma suudan välja selekteerida enda jaoks selle vajaliku?

Paar nädalat tagasi valdas mind täielik paanika tuleviku eest. Olin täiesti veendunud, et ma ei suuda seda teha ja pole veel üldse mitte kuti sünniks valmis, üldse on selle jaoks veel liiga vara! Aga ma lubasin endale seda tunnet ja seda puhtalt selle pärast, et see hirm pani mind asju kainemalt läbi mõtlema ning ühtlasi sundis mind oma hirme välja rääkima. Nüüd olen aru saanud, et ma saan sellega hakkama! Ma tean, et me kolmekesi saame kõigega fantastiliselt hästi hakkama!

Nüüd, kui käimas 35s nädal tunnen ennast füüsiliselt suhteliselt raskelt. Kõht on suurem ja teeb liikumise ebamugavamaks, uni on tihti olematu pideva pöörlemise ning vetsu vahet käimise pärast ning noormehe tegutsemine on küll siiralt armas ja iga tema liigutus oodatud kuid üpriski suurt ebamugavust tekitav. Ültleme nii, et nüüd võiks paariks päevaks rasedusest puhkust võtta. Aga ainult paariks päevaks! Lisandub siis siia veel hirm selle ees, et äkki otsustab ta tulla natuke liiga vara.... Selle pärast räägin temaga ikka iga päev ja ütlen, et kullake jõulud pead ikka ilusti mööda laskma. Küll sul järgmine aasta on võimalus seda jõulupuud näha, see aasta loobu veel sellest soovist!

Kogu selle hala juures aga olen tegelikult uhke enda üle. Juba raseduse algusest peale olen ennast protsessiga kursis hoidnud ning tegelikult alustasin suhtelist varakult ettevalmistusi kuti tulekuks. Arvel olen ämmaemanda juures, keda usaldan kõige rohkem ning kelle juures tunnen ennast kõige turvalisemalt. Otsisin endale ka head ämmaemandat ning sünnitoetajat sünnituse juurde, alustasin varakult raamatute lugemisega ning olin valmis vaadanud perekooli, kuhu minna ( KOOS MEHEGA!). See tähendab aga seda, et nüüd, kui vaid tegelikult loetud nädalad pisikese sünnini, olen valmis ja täis ootusärevust. Tunnen ennast kindlalt tuleviku suhtes :)

Olen aru saanud, et tegelikult kõiki neid hirme ja tundeid PEAB kogema. Hirm on tegelikult see emotsioon, mis paneb liikuma ja midagi vajaduse korral muutma/ ümber mõtlema. Hirm on mind pannud oma suud avama ja rääkima sellest ,mida mõtlen ja tunnen. Nii heast kui halvast. Kuigi enamasti rasedate suust tahetakse ju ikka seda roosamannast õnnelikku juttu kuulda eks ;)

Olen igati õnnelik, et üks pisike noormees on meie väiksesse perre tulemas ning olen veel õnnelikum, et minuga koos on kogu seda protsessi jagamas just selline mees nagu minu abikaasa on ( erinevalt mõndadest meestes käis tema absoluutselt vabatahtlikult kõigis perekooli loengutes kaasa. Uhkus ajab mu nüüd upakile!). :)

Rasedus on üks tore ning ärev aeg kuid nagu alguses mainisin, igal asjal on omad head ja halvad küljed. Lihtsalt neid häid külgi tuleb hoida ning halbade külgedega tuleb kohaneda ning nendega hakkama saada :)

Ootusaeg on tore aeg kuid veelgi oodatum on minu jaoks aeg, mil saan reaalselt oma pisikest ilmaime kätel hoida :)

Gethe ja Co

Aeg, mõtted, plaanid ja 34 nädalat!

Kuhu see aeg kaob? Tunne on, et see lihtsalt voolab käest maha. Nii palju on teha ja mõelda ja ette valmistada aga tunne on ikka, et ei jõua mitte midagi, ei jõua mitte kuhugile.... Mul on kogu maailma aeg... Seda pean endale sisendama iga päev, et mitte oma plaanidega ummuksisse joosta... Mul on kogu maailma aeg!

Minu jaoks tundub müstiline meenutada, kuidas mulle koju jäädes öeldi, et küll sa lõpuks ära väsid kodus olemisest. Igavus võtab maad.... Aga kuidas saab kodus igav olla, kui nii palju vajab veel tegemist?? Kuidas saab hakata kodus igav, kui iga paari tunni tagant on mul võimalus suhelda ühe pisikese tegelasega? Kord öelda talle "Kullake, palun jää magama või rahune maha, saan ka ilma sinu sirutusteta aru, et oled tugev ja tegus ning aktiivne noormees. Kord paitada kõhtu ning öelda "Kallike, usu mind, varsti lõppeb see luksumine ära. Ma natuke sirutan ennast, ehk sul läheb paremaks." Ja siis istuda kodus, täielikus vaikuses ning mõelda, et kõigest loetud nädalad veel.... Ausalt, ainult loetud nädalad! 34 nädalat sai esmaspäeval täis. Järelikult kiiremalt juhul 6 nädalat veel ning aeglasemal juhul 8 nädalat veel hetkeni, kui saan oma pisikest nööpi kätel hoida ja tõdeda fakti, et maailmas on olemas midagi suuremat, kui ma ise.

Mõtlen iga päev, kuidas viimased paar kuud on minu maailmapilti muutnud. Kuidas on see mind muutnud ning minu suhtumist elusse. Rasedus ei ole kaotanud minus soovi reisida, näha maailma ja tõestada ennast endale. Kuid nüüd tean, et ma suudan seda kõike teha ning tean, et kõik, mida soovin, tuleb üks kord minu juurde ise. Täpselt nagu tuli mu kallis kaasa, täpselt nagu tuli meie ühine elu ning täpselt sama moodi nagu tuli
/tuleb see pisike tegelane. Ma jõuan veel reisida aga siis enam mitte üksi vaid koos OMA pisikese perega! Ja millegi pärast tundub see nii palju parem, reisida koos oma perega. Ma jõuan veel ennast tõestada ise endale, läbi selle suudan veel kutile näidata, et kõik on võimalik, kui seda väga tahad ja (nagu ma olen öelnud juba viimases ma-ei-tea-mitmes-postituses) kõik head asjad tulevad ise meie juurde!

"Asjad võtavad aega alati enne kui nad realiseeruvad
Meil on aega tegelt nagu vanasti, lihtsalt elu on keerukam
Et ma tean mida teen, kuid ei tea, millal teen,
terve elu teen veel, kõige jaoks on aega veel...."

Fakt on aga see, et minu jaoks on viimased kuud väga kiirelt läinud. Alles oli see hommik, kui Karmoga koos WC ukse peal kallistasime ja mõtlesime, et millesse küll me ennast nüüd seganud oleme :) Siis oli suvi, päike, Pärnu, rand..... Ja mõtted "kaugest" tulevikust. Ja mis nüüd on??? Talv, lumi, jõulud, pesapunumine ja hirmutavalt kiirelt lähedale jõudev uus aasta, aasta 2013. Pean ausalt ütlema, et mina küll maailma lõppu ei oota kuna tean, et uuest aastast lõppeb minu/meie jaoks praegune ajastu ning algab hoopis miskit uut :)

Minu viimane postitus oli novembri kuu viimasel päeval. See viimane nädal on olnud taas täis tegutsemist (milline minu nädal seda poleks??). 

Esiteks sooviks ma ka siin soovida palju palju õnne ühele toredale perele Pärnus, kes said 28nda novembri õhtul ühe perekonna liikme võrra rikkamaks. Sündis pisike Robin- Mike. Palju õnne meie poolt vanematele, pisikesele nööbile ning vanavanematele. Robin- Mike sündis täiesti fantastilisse perre :) Edu ja jaksu neile!

Nädalavahetusel käisime turvatooli järel. Lisaks selle saime veel kastitäie pisike riideid. See oma korda tähendab seda, et nädala alguses uugas mul taaskord masin täie rauaga :) Nüüd saan öelda käsi südamele pannes, et HETKEL on kõik kuti riided pestud ja lapitud. Ootavad ainult sorteerimist suuruste järgi oma õigetesse kohtadesse. Tänu sellele jõudsin ka ühele järeldusele. Teate ju küll, et oma sõltuvuse tunnistamine on esimene samm paranemise teel? No ma tunnistasin endale, et olen sõltuvuses lasteriietest......

 Tore oli vaadata, kuidas nädalavahetuse ja asjade koju toomine lõi Karmo silmad särama, esimest korda nägin temas tõsist hasarti. Nimelt lisaks turvahällile saime ka jalutuskäru, mille rataste külge annab turvhälli kinnitada. Millise entusiasmiga ta seda keldris üritas siis mõista! Kuidas, kuhu, mis käib :) Nädala alguses jõudis "koju" ka kummut, mida nii kaua oodanud olen. Hetkel on see meie "tühjas asju täis toas" ja ootab nädalavahetust, et Karmo selle siis kokku paneks. Oi ma tean, kui väga talle see asjade kokku panek meeldib :) Kui kummut koos, siis on minu hiilge hetk, võimalus see minutitega ääreni asju täis panna :)

Pühapäeva öö vastu esmaspäeva oli minu jaoks päris ränk. Nimelt otsustas noormees siis öökulli mängida ja terve öö vahelduva eduga üleval olla. Minu uni tol ööl kestis vaid tunnikese. Olin õnnelik, et oli kodus! Esmaspäeva õhtul aga pani Karmo ta õhtul magama, luges sõnad peale ja nii uskumatu kui see ka pole, magasime siis kutiga koos öösel vahepeal ligi 4 tundi jutti! See juba on midagi, uskuge mind :)

Üldiselt võin öelda, et eks lõpp läheneb ning koos lõpuga ka muutub enesetunne. Kutiga on kõik vinks vonks, ainult jube suureks on teien kasvanud. Sirutused on tunda nii põiel kui ka ribides, luksub aga juba nii, et terve kõht vappub, tegelikult seda juba päris tükk aega. Endal aga on mul juba enesetunne natuke raskem, kui ta oli mõned nädalad tagasi. Unesoov on suurem ning liikumine pole kohe kindlasti enam nii kiire, võtab ikka aega see tatsamine. Aeg ajalt lööb ka õrnemaid valutuiked sisse, mis tõestavad, et raseduse lõpp on lähedal.

Kui kummut koos, siis tuleks riided suuruste järgi ära sorteerida ning kummutisse paigutada need, mis alguses kasutusele lähevad. Tuleks teha väike apteegi tiir ning mõelda, mida tuleks koju varuda. Kokku tuleks panna nimekiri asjadest, mis haiglasse kaasa võtame. Ühtlasi tuleks üle vaadata ka sünnitusplaan. Kuna kipun ikka asju natuke üle mõtlema siis pean ka koostama nimekirja asjadest, mis igaks juhuks peaks autos olemas olema igaks juhuks. Kokku peaks panema ka nimekirja asjades, mis vaja peale kuti sündi kodust haiglasse tuua (see siis pigem Karmo jaoks :)). Mähkmed peaks ära pesema aga selleks oleks vaja ära oodata ka need, mis ema käest tulevad. Jõulukingitused peaks valmis mesterdama ning välja uurima ja paika panema, millal kelle juurde lähme. Ahju peaks ära pesema..... Voodipehmendusel tuleks nöörid ümber õmmelda parematesse kohtadesse.


Kindlasti on midagi veel! Aga mis?? Teadjad emmed, andke nõus. Kuidas valmistusite teie lõpus oma pisikeste sünniks? Mis on see, millega pole arvestanud, mille olen ära unustanud?? Eks ma tegelikult ikka natuke tean, et kõigeks ei saagi valmis olla aga natuke ju ikka võib plaanida eks :)

Meie lõpuks valmis saanud köögi nurgake koos kuusega, millel nüüdseks juba kolmas aasta meid truult teenida :)

Ei saa ju alata detsmber ilma päkapiku sussita!

No on talv noh!

Ja natuke ka kuti asjadest. Ei ole just parim pilt kuid ehk näitab ehedamalt  minu tõsist sõltuvust. Pildi paremas all nurgas olev kast oli lasteriideid täis. Et sellest kastitäiest jagu saada oli vaja pesta kolm masinatäit pesu! Olen lootusetu, nüüd juba hakkan sellest vaikselt aru saama :)

Mina igatahes lähen nüüd õue, üritan kuidagi jalgade peal püsida ning jõuda elusalt ja tervelt kodus poodi ja tagasi :) Õhtul aga lähen vot sellisele üritusele. Nii et tuleb hakata veel ennast ilusaks ka tegema!

Gethe ja Co

Ma luban, et ehk võtan nüüd hoogu maha

Uh, see nädal on olnud täis tegutsemist.

Esmaspäeval tähistasime vaikselt oma teise aasta täitumist "Jah" sõna ütlemisest. Kuna oli tööpäev siis suurt midagi ette ei võtnud. Arutasime maailma asju nagu igaõhtu ning lihtsalt olime :) Minu ilusa abielusõrmusega aga lood nii, et see jääb nüüd mõneks ajaks sõrmusekarpi hoiule. Ei jaksa enam pidevalt kontrollida, et kas sõrmus tuleb sõrmest ära või mitte. Kaelas ei riski teda ka väga kanda. Kohe päris imelik on olla ilma sõrmuseta! Nagu midagi oleks puudu....

Teisipäev aga oli actionit täis päev :) Alates hommikul kella kaheksast tegelesin tõsise vahvli küpsetamisega kuna kella 12st lendas minu elamisse sisse ligi 10 veerevat pallikest ehk siis minu juures toimus esimene jaanuaris esimest või teist korda emaks saavate naiste kokkutulek. Oh seda söögiorgiat. Vahvlid ja jäätis ja kook ja tee ja lillkapsas ja tomat ja mandariinid ja nii edasi ja edasi ja edasi :) Igatahes minu arust oli igati muhe istumine, sai naerda ning jagada kogemusi. Igal teemal :) Kell 12 nad tulid ja kell 15 nad lahkusid ning peale seda olin mina laip. Uni oli tol öösel uskumatult hea!

Kolmapäeva hommik möödus magades, õhtul aga võtsin suuna linna. Nimelt olin ma kutsutud Albaania sajanda iseseisvuspäeva tähistamisele. Aitäh Grete ja Heliand :) Udupeen, kas ei tundu :) Igatahes oli minu arust mõnus üritus. Uskumatu, kui huvitav võib üks kultuur ja riik olla. Kahju oli muidugi, et pidin varakult lahkuma. Hea oli üle tüki aja näha inimesi, keda ammu polnud kohanud :)

Neljapäeval käisin ämmaka juures ning sain Liisaga kokku :) Aga kogu see möllutamine terve nädal oli mind ikka piisavalt ära väsitanud kuna eile õhtul olin kell pool kümme voodis, kümnest nägin unenägusid ja hommikul magasin veel nii sügavalt, et isegi äratuskella helinat ei suutnud kuulda. Karmo siin vaikselt vihjba, et võiks selle ringi lendamise nüüd ära lõpetada ja "koduseks" jääda... Endale hakkab ka see vaikselt juba kohale jõudma, et oleks aeg võtta asja rahulimalt. Ja muidugi kui siis veel juurde lisada see meeldivalt lumine ja külm ja tuuline ilm väljas siis tundub kodus olemine päris mõnus :) Mitte et mul sellise ilma vastu midagi oleks aga kuidagi libedaks kisub väljas...

Kuna terve nädal tegevust täis olnud siis otsustasin täna olla kodune ja teha väikest puhastus/koristus/pesu päeva. Mida õhtu toob, seda ei tea. Praegu aga naudin kodus olemist ja ootan mehe koju saabumist. Ja muidugi anna pesumasinale itsi.... Ehk jõuan täna nii kaugele, et saan kõik kuti tekid pestud :) Loota ju võib!

Seniks aga mõnusat tuisust reedet kõigile :)

Gethe ja Co

Minu "parem pool minust" ehk kallis teine pool + 33 nädal

Vähem kui 50 päeva jäänud... Et tänase postitusega kuidagi algust teha, alustan praegusest hetkest ning siis hüppan ühe suure hüppe 4 aasta tagusesse aega :) Hoiatan ette, et see positus võib osutuda pikemaks lugemismaterjaliks ning rõhutan, et eesmärk on mälestuste salvestamine....

Noorhärra: Tugev ja jõuline. Tänase sisuga täpselt 33 nädalat rasedust ehk siis umbes 7 nädalt veel jäänud hetkeni, mis teda esimest korda kätel saame hoida :) Luksub. Ja nüüd juba nii, et kui õige koha peale käsi panna, on seda ka tunda. Talle hirmsasti meeldivad minu paremal pool olevad ribid ja kohe eriti meeldib ta nende najal ennast sirutada. Ta nõuab pidevalt tähelepanu ja saab sellest rohkem kui hästi aru, kui ta seda saab :)

Mina: Tunnen ennast suhteliselt hästi. Nendin fakti, et mõned päevad tagasi olin valmis mõneks ööks rasedusest puhkust võtma. Aga olgem ausad. Olles nii kaugel, kui ma hetkel olen, ei tohiks ma imestada, et keerulisem on endale sobivad magamis asendit leida. Ööd on juba veidi keerulisemad (eriti kui üks kutt otsustab luksuma hakata või siis kukkerpalle harjutama hakata). Ta on juba piisavlt tugev, et tema "pehmed paitused seest poolt" võivad vahete vahel ikka natuke haiget ka teha. Aga las teeb, vähemalt tean, et temaga hästi :) Ühtlasi nendin fakti, et vaikselt hakkab peale tulema hirm tuleviku ees. Kas suudan sellega hakkama saada ja kas suudan olla piisavalt hea.... Aga... See on rasedus. On varem naised hakkama saanud ja saan mina ka :) Oleme kolm musketäri ja saamegi kõigega hakkama, mis ees ootab! Seda üritan endale iga päev sisendada :)

Mees: Rahulik, kodukanastunud :) Aga millal ta seda varem pole olnud ;) Oli tubli ja pani eile kuti voodi kokku ja nädalavahetusega sai ka lõpetatud peale aastast plaanimist ka meie projekt "Köök". Paigas, korras tehtud. On üks tubli ja asjalik mees mul, mis muud öelda!

Aga nüüd siis asja juurde....

4 aastata tagasi samal ajal olin ma Pärnakas, töötasin Selveris koristajana, õppisin gümnaasiumi viimases klassis ja olin just saanud valuse õppetunni Gupitolt ( on vist tema, see põrguline, kes noolega laseb ja armastus siis kohe peale tuleb!). Tol hetkel olin ma natuke pettunud endas ja maailmas. Samas nautis elu täiega, sõbrad, minu ümber olid fantastilised ning kool sujus oodatust paremini. Ja siis.....

Ühel sumedal novembri kuu viimasel päeval hakkasin aga ma läbi jututoas suhtelema ühe noormehega. Jutt meil jooksin ja ei tahtnud kohe sugugi mitte otsa saada. Temas oli midagi, mis pani mind mõtlema ja tegi tuju palju paremaks. Tollest õhtust alates rääkisime me iga päev. Jututoas suundusime MSNi (millal ma seda viimati kasutasin??) ja seal edasi telefoni otsa. Meie kõned kestsid eranditul iga jumala päev ligi 2 tundi. Meelde tulevad ka kaks 4 tunnist kõne kesest ööd. Ta pani mind tundma erilisena ja tol hetkel me polnud veel isegi kohtunud. Siis ma juba kusagil sügaval sisimas teadsin......

Meie esimene kohtumine näost näkku toimus 31. detsembril 2008ndal aastal. 2008 aasta viimasel päeval. Olin otsustanud aastavahetuse veeta Pärnust eemal, Tallinnas. "Saatuse" (või siis minu suurte soovide) tahtel veetsin ma temaga koos terve päeva. Hommikul tuli ta mulle Pärnu rongi vastu, me käisime ujumas, kinos, söömas. See oli meie esimene ühine aastavahetus koos, Vanalinna halli katusel... Minu prints Punase Fordiga. Kuigi olime suhelnud vaid kuukese ning kohtunud vaid korra haarasid pisarad minu üle võimust, kui võtsin suuna Tallinnast Pärnu poole. Oli saanud ühe kuramuse suure noolega vastu kanni, aitäh Gupito!!! (Tõsiselt, aitäh sulle!). Peale seda seda aastavahetus muutus mu maailm, mina ja minu unistused kapitaalselt ja põhjalikult! 

Olete te kunagi kokku puutunud armastusega esimesest silmapilgust? Ma arvan, et mina olen... Peale seda aastavahetust tuli huvitav periood. Vanemate kahtlustavad pilgud, kui kaheks tunniks magamistuppa telefoniga kadusin. Laupäevad koos ujumas käies (jep, ta sõitis isegi minu pärast paar korda Pärnusse, et ujuma tulla...). See oli periood, kus õppisime teineteist tundma, polnud nagu õieti midagi aga samas oli nii palju.... Oli ka periood, kus kõik tundus nii raske ja keeruline ning meie "suhe" pandi pausile. Kuni suveni, Jaan Tätte kontserdini Pärnus Vallikäärus, kus algas kõik "praegune".  Peale pausi tundus kõik nii ärev ja uus. No teate küll... see esimene puudutus ja käest kinni hoidmine... psh.. nagu oleks uuesti teismeline!

Kooliga olin ma selleks hetkeks ilusti ühele poole saanud. Osati tänu Temale otsustasin ma õppima minna Tallinna. Augustis ehk siis viimaseks kaheks nädalaks ennem kooli kolisin ma oma kodinatega Pärnust tema juurde. Sõbrad, see oli sõna, mis meid tol hetkel veel defineeris. Kooli alguseks aga olin mina kindel oma tunnetes ning seda ka Tema ja nii see kõik alguse sai :) Elasin esimese poolaasta ülikooli ajast ühikas kuid no ma ei tea. Kas seda saab ühikas elamiseks nimetada, kui neljapäeval sai suund võetud "koju" ning alles esmaspäeva õhul maandusin taas ühikasse :) Olin kõrvuni armunud ning õnnelik. Aitäh Gupito! :)

Nii meie lugu alguse sain. Oli pikk tundma õppimise periood. 2008 november tutvusime, 2009 november kolisin ennast ühikas tema juurde ning olid kõik need esimesed kohtumised, tema ja minu vanemate vahel ning minu ja tema vanemate vahel. Meie esimesed ühised jõulud, teine ühine aastavahetus.... :) 

26.november 2010 aga on päevaks, mis tähistab seda kõike. Minust sai ametlikult preilist proua ja tema sai endale ametlikult minu enda külje alla :) Uskuge mind, 2010 aastal oli tänane päev kohe kordades lumisem kui praegu :) Sel päeval olid meie ümber inimesed ,kes hoolisid ja armastasid. Sel päeval ütlesime me teineteisele "Jah", olime (ja oleme siiani) valmis ühiseks tulevikuks ning valmis võtma teineteist sellistena nagu olema. Valmis astuma ühes ja samas suunas!

 Tema "Jah"

Minu "Jah"

Done!

Tõestus sellest, et siis oli LUMI!

Mõned kuud hiljem sai soetatud korter, veel aastake hiljem aga oleme juba selles seisuses, milles me siis nüd hetkel oleme :)

Tal on iseloomu, ta on otsekohene, ta on kodukana ja ta ei vaja õnneks palju. Ta võtab mind sellisena nagu ma olen ning õpetab iga päev mind ennast tegema seda sama. Tema on minu kalju, minu kindlus ja ainuke inimene, kes on suutnud minust sellist turvatunnet tekitada. Jah, eks ta kipub ütlema kõik, mis südamel kohe välja. Aga see teebki temast Tema. Ta on õpetanud mind välja ütlema seda, mida mõtlen, mida soovin, mida unistan. Ta on realist. Tirib mind aeg ajalt maa peale, kui unistused ja mõtted ikka väga utoopilisteks muutuvad. Samas lubab mul unistada, mõelda, planeerida. Ta on põhjalik, igas oma tegemises ja mõtelmises. Ei jäta kunagi asju pooleli ega poolikuks. 

Mis põhiline, ta armastab mind täpselt sellisena nagu ma olen ja näitab seda eranditult mulle iga päev. Ja mina armastan teda, täpselt sellisena nagu ta on ja seda iga jumala päev üha rohkem! 

Tema ongi see õige, prints Punase Fordiga...

Ja siin me nüüd siis oleme. Algul kahekesi, nüüd juba kolmekesi (põhimõtteliselt!). Omas kodus, koos oodates seda väikest kingitust. Täpselt sellised nagu me oleme.....

Viimase nelja aasta jooksul olen selgeks saanud, et kui midagi ikka väga väga tahta, siis nii see ka läheb! Tuleb lihtsalt õigest hetkest kinni haarata. Või siis õigest inimesest ;)

Armastus tuleb, ta ei jäta kunagi tulemata. Ja kui ta siis ükskord tuleb, siis niidab jalust, võtab mõistuse peast ning paneb sinna asemele unistused, suured unistused. See on hetk, kus tuleb endale aru anda, et nende unistuste täitumiseks on vaja tööd teha ning vaeva näha. See tasub ennast ära, alati tasub :)

Täna on meie päev, 2 aastat. Aitäh sulle, mu kõige kallim. Mu "parem pool minust"!

Hoidke neid, kellest hoolite ja keda armastate ja tuletage seda neile aeg ajalt ikka meelde, et nad on teie jaoks tähtsad :)

Gethe ja Co

32+3

Masin uugab kolmandat korda. Kõik pisikesed riided on pestud ning kuivamas või kuivatis. Kätte on jõudnud voodilinade ja tekkida kord. Hullumeelene....

Pean nentima fakti, et ei ole viimastel nädalatel kuigi usin blogitaja olnud. Mõtlesin ja juurdlesin selle üle pikalt ning leidsin ehk kaks kõige lihtsamat ja loogilisemat põhjust/vabandust sellele :)

Esiteks pole suurt midagi muutunud (peale selle, et olen koju jäänud). Kutt kasvab vaikselt ja togib mind nagu pöörane. Täpset suurust on keeruline öelda. Sellel graafikul, mille järgi olen siiani üritanud tema umbkaudseid mõõte siia panna, ei tundu enam olevat suuremat mõtet. Arvestades, et ta mõõdud võivad tegelikkusest erineda kõvasti. Ultrahelisse ma aga enam väga minna ei taha. Pole see just kõige parem tema jaoks. Eks ta siis üllatab mind oma suuruseks, kui selleks õige hetk :)

Teiseks põhjuseks on see, et ma naudin omaette olemist. Arvuti taha satun pikemaks ajaks suhteliselt harva. Pigem loen või vaatan mõnda filmi või olen üldse kodust lennus :) Töö pärast või ämmaka kontrollide pärast või kohtumiste pärast.

Järgmine nädal aga tõotab tulla kohtumiste poole pealt igati põnev :) Esmaspäev on lihtsalt üks vähe tähtsam päev nii minu kui ka mu kaasa jaoks kuid teisipäeval ka tähtis päev. Nimelt olen suutnud olnud paras pusserdis ja organiseerida jaanuaris esimest või teist korda emadeks saavate veerejate kohtumise.... Enda juures! Kolmapäeval plaan õhtul linna sõita ja osaleda ühel ilmselt päris huvitaval üritusel. Neljapäeval aga taaskord ämmaka juurde kontrolli. Ning kokku võttes reede ainuke kodune päev. Rahulik kodune rase .... NOT!

Homme aga lähen taaskord ühele huvitavale üritusele. Beebiootel emade päevale.

https://www.facebook.com/photo.php?fbid=503612516323284&set=a.442627225755147.104933.417404234944113&type=1&theater

Nentisin fakti, et ilmselt tuleb sularaha igaks juhuks kaasa võtta :) Nii põnev!

Ehk üks kord algab aega, kus minust saab usinam blogija :) Lootus sureb viimasena ;)

Gethe ja Co

31+2

Meie pisike kullake on oma vanusega jõudnud järgi oma isa vanusele. 31... ühel juhul aastates, teisel juhul nädalates :) Minu kaks kallist....

Igatahes jah, oleme ületanud maagilise 2 numbrilise piiri, jäänud vaid 9 nädalat tähtajani! Ja võib olla hoopis vähem! Või rohkem... 41,1 cm ja 1502 grammi! Ennustatavalt siis. Meie noormees on pirakas juba. Ja seda ma tunnen ise ka :) Ikka kohe selline muhk kõhus. Tiirutab ja keerutab ja sirutab ja venitab. Ja kui ta hoos on, siis teeb ta seda NÄHTAVALT! Kõht ikka käib ühest otsast teise :) Nii vägev. Tundub ikka ebareaalne veel. Eile käisin ka ämmaemanda juures. Nublu on ilusti pea allpool ning süda lööb tal täpselt nii hästi kui lööma peab :) Minu enda enesetunne on isegi üllatavalt hea. Natuke kõrvetab ja natuke väsitab aga muidu täitsa viks vonks. Kas ma kuu aja pärast sama juttu räägin on hoopis teine asi! Kallile kaasale on kahanud ka vaikselt kohale jõudma, et ma ikka kohe täitsa rase. Eile just ütles, et kuule, sa ju hiivasid ennast voodisse nagu vaal..... Selle peale sai vastuseks pilgu ning lause: "Mees sa ei tea, kui kiiresti see padi võib lendama hakata!" Aga ma armastan teda :) Kohe siiralt ja südamest.... Vähemalt on ta aus!

Pean nentima fakti, et ise olen ikka juba täitsa laiskaks jäänud. Tahaks istuda rahulikult kodus teki sees ja olla :) Aga samas ega enda loomuse vastu ikka ei saa. Praeguseks hetkeks olen kodus juba kolmandat nädalat ja nende nädalate jooksul on olnud kokku võib olla ehk 5 päeva, kus olen olnud lihtsalt kodus. No võib olla hommikul ujumas käinud või päeval jalutamas. Vaja ju käia igasugustel kokku saamistel ja loenguid vaja teha ja siis linna peal käia ja ämmaka juures ja kikuarsti juures ja nii edasi ja edasi ja edasi .... pesapunumise tunnet mul igatahes veel ei ole. Ehk tuleb detsembris? Tore oleks ju! Siis justkui juba viimane aeg.

Eile oli täitsa huvitav päev. Lisaks ämmaka visiidile käisin ka Eesti perekoole tutvustaval infopäeval. Sain esimest korda kokku ämmaemandaga, kes sünnituse juurde tuleb (fantast inimene paistba olevat :)). Sai vahetada paar sõna ühe teise toreda ämmaemandaga ehk siis sellega, kelle juures perekoolis käisime. Ja ma luban, et ükskord jõuab teieni ka postitus meie perekoolis käimise kohta. Olen lihtsalt laisk....

Õhtuks olin ma muidugi omadega täiesti läbi. Väsimus niitis jalust. Tänu sellele oli öösle uni olemas, 100+1 %! Halleeluuujaaa....

Juhe on koos... Mäletan, et ma tahtsin paar päeva tagasi nii palju asju kirja panna... Nüüd aga ei tule midagi meelde! Rase noh... Aga kahte asja mäletan küll.... Mandariinid on lõpmatult head ning kätte on jõudnud sukapüksi periood!

Luban, et üritan ennast kokku võtta!

Aga unustasin ju kirjutada eelmise nädala kõrghetkest! 

Reedel sündis siia ilma pisike Mattias, üks supper tore sõbranna sai teistkorda emaks. Minu poolsed suured kallistused nende poole ja jõudu ning jaksu emmele, issile ning suurele vennale! :)

Gethe ja Co

( PS! Noormees tervitab kõiki lugejaid ühe korraliku jalahoobiga mu ribide vahele! Kallis nööp, armastan sind juba praegu.)

Kogunenud noorhärra asjad

Noorhärra jaoks varutud asjadest olen varasemalt natuke juttu teinud siin, siin ja siin. Nimekiri on tegelikult juba üpris asjalik ning pikk. Alustame siis algusest :)

Olemas on voodi koos madratsi, voodipehmenduse ning  voodiriietega. Lisaks sai siis ostetud veel madratsikaitse ja mähkimisalus. Samuti on olemas ka käru kuid sellest pilti pole :) On ka olemas lamamistool, millest mul taaskord veel pilti pole :)

Kuna ilmselt kõigi riiete detailne kirja panemine võtaks ilmselgelt liiga palju aega ning oleks ühtlasi ka suhteliselt mõtetu lisan hoopis mõned pildid. Ärge pahandage, kui mõned veidi udused on :) Käsi väriseb....

Müts ja kombe käivad koos. 

Kõik riided on ära pakitud hetkel meie ääretult mahukasse riidekappi. Kummut on tellitud ja peaks saabuma detsembri alguses. Ühtlasi lähen hiljemalt detsembris järgi turvahällile ning ratastega raamile , mille külge turvahälli kinnitada. Kogu kupatusega saan kaasa veel ühe veidi pisema kombe ning terve kotitäie riided. Riidefriik ma ütlen...... Ja neid tuleb veel, ma juba tean ja tunnen seda :) Aga oi kuidas see meeldib mulle!

Oma toredalt töökaaslaselt saan detsembris veel kõhukoti ning kandelina laenuks. Üsna pea tellin ilmselt ära ka lambanahast sisuga soojakoti. Soojakotti ja teisi mõnusaid lambanahast tooteid saab

näha siin.

Mõned varasemad pildid ninnist ja nännist....

Mulle meeldivad riided, eriti pisikese kuti omad. See väike musta ja halli triibuline kapsun ja pruun vest... No ei anna olla armsamaid asju noh! Ja sokikesed ja kindakesed.... Olen sõltuvuses.

Täna muidugi olen üllatavalt tubli olnud. Hommikul 10 minutit ennem kaheksat sulistasin juba basseini vees. See järel astusin läbi linnavalitsusest, et õigete inimesteni toimetada oma dekreedileht. Viimased poolteist tundi olen plaaninud kohtumisi ja kirjutanud blogipostitust ning söönud ära kausitäie mandariine.... Hakkab vaikselt jõulutunne peale tulema. Sõltumata vihmast! Ja mis põhiline, päev pole veel läbi. Kohe varsti läheb supi keetmiseks ning kella kuuest algab meie viimane perekooli loeng! Kuus nädalat "õpinguid" on kiirelt möödunud! Kui homme viitsimist siis räägin meie perekooli retkest lähemalt :)

"Gethe ja Co"

30+0 ehk viimane 70päevane spurt algab nüüd!

Täna saab täis 30 nädalat. 30 nädalat olen ma suure õnnetundega südames ringi liikunud (viimased nädalad küll veerenud aga noh...). 70 päeva on jäänud minu algselt seatud tähtajani. 14. jaanuar! Samas looteanatoomia ultrahelis toodi tähtaeg veel 4 päeva ette poole ehk 10. jaanuar! Nii vähe on veel jäänud, et saan oma pisikest poja kord kätel hoida. Kuigi, eks hoian ma teda juba nüüd. Üks õhtu, ennem magama jäämist, tundsin nii selgelt, kuidas üks pisike jalg tugevalt kohe mu käe alt läbi käis :)

Kutt peaks olema juba päris suur tegelane. Täitsa kapsapea suurune :) ligi 40 cm pikk ja 1300g raske! http://www.babycenter.com/average-fetal-length-weight-chart

Korralik mürakas juba :) Oma eksistensist annab ta ka pidevalt märku. Nüüd ikka juba nii korralikult, et  isegi Karmo näeb, kuidas kõht ühe külje pealt teisele liigub! Täna, kui kaasa hakkas hommikul tööle minema, sai ta meie iga hommikuse ärasaatmise rutiini ajal korralikud hoobid kõhtu! Nii armas oli vaadata, kuidas tekkisid silmanurkadesse naerukurrud ning huultelt langes lause " Vot seda ma tundis!". Mis teha, kutt tahtis ka isale head tööpäeva soovida :) Kuigi viimased päevad on ta olnud kohe ääretult aktiivne olen ma igati õnnelik, et ta seda on. Tema tegutsemisest on hea aru saada, kas talle miski sobib või mitte. Kui selili olles hakkab rapsima hullusti, keeran külili. Järelikult talle nii ei meeldinud. Mida rohkem liigutab, seda kindlam ma olen meie ühises spurdis lõpus suunas :)

Viimastel nädalatel olen ma saanud veidi kurta oma une üle. Nüüdseks aga on see hala möödanik. Õhtuti jään kiirelt magma ning terve öö saan suhteliselt rahulikult mööda saata. Vähemalt 2 korda käin küll Wc aga no... ma olen rase.. see loomulik ja arusaadav :) Igatahes, magada on hea. Meeletult hea. Kuna kõhuli enam magama ei mahu ja selili magada ka väga hea ei ole, siis magan enamasti kas ühe või teise külje peal. Kui ikka pool ööst magada ainult ühe külje peal siis võite te vaid ette kujutada, kui kanged on mu puusad hommikuks! No ikka kohe täitsa rase, kes voodist tõusmise asemel ennast voodist välja veeretab ja ennem tõusmist võtab minuti kaks ette valmistamiseks! Huumor!

Lubasin viimane kord, et pistan ülesse pilte kuti jaoks kogunenud asjadest. Seda ma ka see nädal teen. Ilmselt küll homme. Ikka vägevaid asju on pisikeste poiste jaoks. Kõik väikesed kapsunid ja püksid tunduvad nii ääretult armsad, et kohe raske on neid näitamata jätta  :) ja sokid ja kombed ja mütsid... oeh. Minust on saanud lasteriietet sõltlane. Kes iganes midagi pakub, vastu võtna kõik! Kuigi mõistus ütleb, et välja kasvab ta neist ääretult kiiresti ja pole neid riideid nii palju vaja..... Siis RASEDAMÕISTUS nõuab pidevalt lisa! Nii tore on olla rase!

Minu enda enesetunne on üldiselt juba päris hea. Küll teevad luud natuke liiga liikumisel ja kohati olen veidi kange ja aeg ajalt ajab kõrvetama. Kuid viimasel ajal olen käinud suht tihti ujumas ning liigun ikka iga päev väiksematel või suurematel jalutustiirudel. Ühtlasi söödan usinalt magneesiumi ning nüüd kõrvale ka kaltsiumi. Nii uskumatu kui see ka pole, on viimase nädalaga ikka valud palju vähemaks jäänud. Ujumisest on kindlasti abi ning usun, et ka kaltsium on asjale kaasa aidanud. Eks natuke vaala tunne on aga pole hullu... See normaalne, ma olen ju rase! (Pean seda endale ikka aeg ajalt meenutama! :))


Mida ma selle kuu jooksul kõige rohkem ootan..... Esiteks 13. november, mil kohtun esimest korda oma sünnitusele tuleva ämmaemandaga ning ühtasi on sel päeval ämmaka visiit. See üldse üks tihe päev kuna siis on üks tore infopäev Eesti perekoolide teemal. Eks siis kui seal käidud, saan juba rohkem sel teemal muljetada :)
Ei saa kohe jätta mainimata, et ühtlasi on novembris ka üks tähtpäev. 2 aastat saab täis hetkest, mil sain sõrme ühe ilusa sõrmuse :) Mind rõngastati ära ( no ja mina rõngastasin Tema!). Oli ilus päev.... tõsiselt ilus päev! 26. november! Ühtlasi on samal päev sünnipäev ka mu onul! Ja kui sünnipäevade peale jutt läks siis HOMME on sünnipäev mu keskmisel vennaraasul Mikul! Kui ma nüüd ikka õieti arvutan siis peaks ta saama juba 6 aastaseks!

Kallis oled mulle Miku! Olgu su homne päev täis rõõmu ja sära :)

Kas ta pole mitte asjalik :)

Ja tänase blogi lõppu lisan ühe pildid kahes tublist ja usinad piigast! 

(Ema, ära pahanda aga seda ei suutnud lihtsalt jagamata jätta :))

21. september ta ilmavalgust nägi. Nüüdseks 1 kuu ja 2 nädalane. 

Ega ma nüüd arvutamisega pange pannud mamps?

"Gethe ja Co"

29+1

Kui kaugel oleme: 29 nädalat ja 1 päev :) 

Tähtaeg:  10. jaanuar- 14. jaanuar

Pisikese suurus: 38,6 cm ja 1153 kg. Ma enam kohe üldse ei imesta, et tema olemasolu juba päris korralikult tunda. Võtke korra mõõdulint ja mõõtke seal välja 39 cm.... Päris palju eks. Peast tallani. Ja nüüd võtke üks kilone suhkrupakk.... On küll juba täitsa suur poiss!
Sugu: Poiss!

Ämmaka/arsti järgmine visiit: 13.november

Minu kaal: Eks ta vaikselt tõuseb. Kuid praeguse seisuga ei ole tõus kuu jooksul nii trastiline, et ma selle pärast muretsema peaks :)

Nimi: Kõik õiged ja head asjad tulevad ise meie juurde. Ilmselt peab see nimi ka ise meie juurde tulema :)

Uni: Rahulik. Nüüd, kui oled kodune, ei võta ma ka öiseid üleval olemisi nii nutuselt. Tööl olles oli ikka üpris ränk, kui peale ööd, kus vahepeal sai 3 tundi üleval istutud pidin hommikul tööle minema. Täna öösel olin ka üleval, ühest poole neljani umbes, kuid hommikul oli enesetunne rahulikum ja normaalsem. Hea on teada, et kui ikka päeval uni peale tuleb, siis ei takista mitte miski mind magama keeramast :) Kui just pole enda päeva liiga tihedalt tegevust täis toppinud ;)

Riided: Minu riietega alles klaar. Kuti riideid vaatasin nädalavahetusel üle, pühapäeval oli vist. Eks tegin neist ikka pilti ka kohe kohe varsti pistan need pildid siia ka üles :) Kohati tekkis tunne, et kutt saab meil olema stiilsemalt riides kui me ise! No on pärleid ikka laste riiete seas.

Sümptomid: Üheks kindlas sümptomiks on kõht ja selles elav kodanik, et aeg ajalt oma korralike sirutus harjutustega minu ribisid "paitab". Kuid viimase nädalaga on lisandunud veel üks " tore süpmtom". Häbemeluu valu. Ja oi kurja, milline valu see ikka vahe peal olla võib. Ta tuleb ja läheb aga halvemal ajal on kogu aeg. Siis on raske voodis keerata ja tõusta. Istuda natuke valus ja istumisest püsti tõusta valus. Kõndides annab tunda... Uurisin veidi asja ja üritan sellega hakkama saada süües kaltsiumi ja tõstes magneesiumi doosi päevas. Pluss siis lisaks väike jooga iga päev. "Rõõm" selle juures aga on see, et tõenäoliselt ei kao see valu ära vaid tiksub vaikselt koos minuga kuni kuti saabumiseni siia ilma ..... Jepikajeeeee!

Liigutused: Olemas, tugevad ja jõulised.

 Mida ootan kõige rohkem: Kõige rohkem ootan ikka seda pisikest ilmaime! Kuid lisaks sellele on veel mõned hetked/tegevused, mida ootan. Nimelt ei ole ma veel kokku saanud oma ämmaemanda ja sünnitoetajaga, kes loodetavasti õigel hetkel ikka kohal ja toeks on. Siis on lisaks tulemas üks päris huvitav infopäev, mis tutvustab Eesti perekoolide tegevust. Ja siis veel novembri lõpus peaks saabuma kohale kummut :) 

Mida igatsen kõige rohkem: Mida mul ikka igatseda on.... Kunagi unistasin emaks kasvamisest: sellega tegelen usinalt. Siis alles nädalake kaks tagasi ootasin töölt koju jäämist: tehtud! Ei oskagi midagi igatseda.... Elu on päris magusa ja hea lõhnaga lill hetkel :)

 Nädala madalpunkt: Ehmatas natuke ära see luu valu saabumine. Esimene päev oli ikka kohe valus! Aga võib olla andis selle itsi juurde see ka, et käisin jalutamas- 3 tundi. Kes teab.... Muidu aga kõik hästi :)

Nädala kõrghetk: Ma ostsin vahvlimasina! Täiesti teemast mööda aga vot selel vahvlimasina üle ma olin ikka nii uhke, et.. oeh... nii uhke ei saa kohe mitte olla :) Ja kui siis uuele masinale juurde lisada vanaema vahvli retsept, oli tagajärjeks vahvlist segi söönud mees, kellele jäi ikka veel väheks :) Happy me again!

Vahvlimasin ja vahvlid on selle pildi peamised staarid, Fairy pudeli ei tasu üldse tähele panna :)

Külalistele, kes ette teatavad võin nüüd küpsetada krõbedaid ja meeletult häid vahvleid :) Väike asi võib päeva ikka palju paremaks teha.....

Täna ma pisikese riietest pilte üles pistma ei hakka, pole lihtsalt ajakest, nii müstiline kui see ka pole. Kohe kohe hakkan tegelema supi keetmisega ning õhtul võtame suuna juba Tallinna poole kaasaga, et minna eelviimasesse perekooli loengusse. Ehk ma jõuan mingi hetk ikka sinna maani ka, et perekoolist pikemalt pajatan. Homme lähen hommikul turvahälli ülevaatama ning see järel kohtun üle tüki aja kahe toreda inimesega :) Õhtul aga on üks paras kokkamine plaanis. Neljapäeval lähen oma järgmiste aastate viimasele koosoleku tööle, kuhu tahaks ikka midagi kaasa ka viia, et enda koju jäämist tähistada. No natuke võib nii ka öelda, et mind lihtsalt pandi fakti ette, et midagi tuleks ikka tuua :) Ja mul pole tegelikult selle vastu midagi. Loodan ainult, et meie fitnessi tegijad kah kaasa toodud toidumoonaga rahule jäävad :)

See nädal võib muidugi veel oodata nii mõndagi toredat uudis. Üks tore sõbranna siin Keilas peaks peagi kohtuma oma pisikese silmarõõmuga ning üks perekonna tuttav Pärnumaalt samuti :)Hoian pöidlaid püsti neile mõlemale ja ootan suure huviga uudiste saabumist :) Kured on ikka usinad linnud, või lihtsalt mulle tundub nii ???

" Teie Täiesti Rase Gethe"

28+0

Kui kaugel oleme: 28 nädalat. Täpselt. Telefoni App ütleb, et 84 päeva veel jäänud tähtajani :) Kiirelt läheb see aeg. Kuidagi üllatavalt kiirelt.

Tähtaeg:  10. jaanuar- 14. jaanuar

Pisikese suurus: Hiinakapsa pea suurune! 37,6 cm ja tervelt 1 KG ja 5 GRAMMI peale! Uskumatu!
Sugu: Poiss, minu poja!

Ämmaka/arsti järgmine visiit: Ämmaka juures käisin ma viimane kord siis eelmise nädala teisipäeval. Minuga oli kõik hästi, kaalu juures viimase kuuga 2,2 kg ning vererõhk 105/60. Natukene madal. Enesetunne küll kuidagi halvem ei ole sellest õnneks :) Kutiga ka kõik hästi. EPH ehk emakapõhjakõrgus oli 29. EPK peaks siis ideaalis võrduma rasedusnädala numbriga kuid mõne ühikuline kõikumine on normaalne :)Kutti süda lõi 135 korda minutis. Tugev ja tubli poiss meil :) Järgmiseks korraks sain terve posutäie igasuguste analüüside saatekirju. Järgmine kord: 13. november!

Minu kaal: 6,5 kg. Polegi väga hull. Kuigi see kaalutõus mind kohati natuke hirmutas, üritan võtta asja rahulikult. Söön normaalselt ning üritan ikka liigutada ennast ka rohkem ja siis polegi hullu midagi :)

Nimi: Nimi alles tuleb meie juurde kusagilt mul selline tunne.....

Uni: Taaskorda saan väita, et unega huvitavad lood. Kui nädala sees on see peaaegu olematu siis nädalavahetusel uni täiesti rahulik ja pikk ja sügav. Hoolimata sellest, et kaks korda öö jooksul vetsu vahet jooksen. Natuke võib olla pean unepuuduse nädala sees lükkama töö kaela. Jään mõtlema öösiti ja seda just töö peale. Mitte, et see halb oleks aga magada tahaks ju natuke ka eks. Samas eeldasin eile õhtul, et ega ma täna öösel väga hästi ei maga. Juhtus aga vastupidine. Õhtul suigatasin korra kuid siis poole 12 ajal suutsin jälle silmaluugid lahti teha. Tunne oli sama nagu alati siis, kui see magamine probleemiks on kujunemas. Külastasin WC-d ja otsustasin, et katsetan, mis palderjan minuga teeb. Mõjus. Mitte küll kohe kuid poole tunni pärast magasin juba magusat und. Öösel käisin veel korra üleval kuid ka siis jäin väga kiirelt ja sügavalt magama. Vaat et isegi liiga sügavalt.

Nimelt hommikul oli meil kiire action thriller :) Kuna mina magasin sügavalt ja üle tüki aja paistis, et ka Karmo magas terve öö sügavalt, suutsime kapitaalselt sisse magada. Kui muidu on äratus 6:40 siis täna tõusis ta alles 7:12. Kiirelt üles, süüa, pessu ja minema :) Tänu sügavale ja heale unele öösel aga tundsime mõlemad ennast suht erksatena. Suutsin hommikul isegi köögi korralikut ära koristada :) Ennast kiitmast ma ei väsi.....

Riided: Minu riietega on lood hästi. Pluusid kipuvad juba natuke liialt ümber kõhu olema aga sellest ka väga midagi hullu ei ole :) Kuti riided vaatan üle järgmise nädala alguses ehk. Siis tuleb üks pildirikas postitus ka ma pakun ;)

Sümptomid: Paistan ikka välja juba täitsa rase noh. Ja natuke tujutsen ka nagu rase. Käisime eile ujumas Keila Tervisekeskuses. Jäime aga oma minekuga natuke hilja peale. Nimelt jõudsime sinna vahetult ennem 11. See tähendab, et rahvast seal juba oli ja tuli aina juurde ka. No ja siis ma natuke torisesin. Lapsi oli palju ja nad mürgeldasid ringi pea igas reas. Üldse rahulikult olla ei saanud.... tortortor :) 

Raseda mõistus pole raseda enda teha!

Aga hea oli ikkagi. Ujumine on kujunemas minu lemmikuks tegevuseks iga nädal. Kui pikem vahe sisse tekib, siis tunnen puudust.

Liigutused: Täitsa olemas. Vahe peal on küll tunne, et tahab kõhtu selja taha saata või naba kaudu välja tulla :) Eriti meeldib mulle vaadata, kui ta liigutab. Eriti kui ta selline natuke rahulikum on. Üks õhtu nägin just, kuidas ilmselt üks pisike jalg mööda kõhtu vaikselt ujus. Süda läks härdaks kohe .... minu pisike....

 Mida ootan kõige rohkem: Reedet! Ei saa sellest kohe üle ega ümber. Mitte, et ma ei naudiks oma tööd aga nüüd tahaks juba koju jääda. Aga luban, et see nädal selle üle enam ei virise. Eriti arvestades, et järgmine nädal olengi juba kodune ja reede minu viimane tööpäev! Elu on lill ;)

Mida igatsen kõige rohkem: Ei igatsegi midagi. Kõik, mida olen tahtnud ja oodanud, olen saanud või saamas. 

 Nädala madalpunkt: Need päevad, mis mind kapitaalselt ära väsitasid. 

Nädala kõrghetk: Lotta sai 1 kuuseks! :) Seda esiteks. Teiseks, tellisin ära kummuti. Kolmandaks, sain endale uued saapad. Ja neljandaks, algas minu viimane nädal tööl :) Järgmisest nädalast on minu elu täis kohtumisi, võimlemisi, ringe, ujumist, sättimist, planeerimist ja valmistumist ühe kõige kallima saabumiseks :)

Oeh, kuigi mul on mõtteid, mis vajavad kirja panemist nii meeletult palju võtan praegu asja rahulikult ja veel nädalakese ignoreerin neid. Pühendun viimasele töönädalale ja siis lasen mõtted ja trükkisõrmed valla :) Ehk siis saab rohkem pilte ja jutte ja kõike muud. Kannatust vaid kannatust mu kallid sõbrad:)

" Kallis poja. Ootan sind ikka päris palju juba. Tore on näha ja tunda, kuidas sa iga päev endast vaikselt või siis natuke tugevamini märku annad. Muidugi oled sa juba nii suureks kasvanud, et kohati pean isegi seisma jääma, et sa ennast sirutada saaksid. Loodan, et suudan ennast sinu jaoks piisavalt valmis seada :) Armastan sind üle kõige ja oled minu pisike päike igas päevas. Sõltumata sellest, kas väljas on torm või mitte!"