Rasedus ei koosne ainult rasedana roosamanna sees ringi hõljumisest

" Kulla noormees, ürita nüüd aru saada, et minu põie arvelt ei suuda sa endale rohkem ruumi tekitada!"

" Kallike, ma mõistan, et sulle meeldib ennast sirutada. Oled seda tõestanud oma varvastega minu ribides!"

Ma kohe üldse ei taha väita, et rasedus oleks jube aeg. See on täis ootust ning planeerimist. Minule see meeldib. On täiesti müstiliselt fantastiline tunne tunda pisikese esimesi liigutusi. Näha mehe pilku, kui ta tunneb esimest korda oma last tegutsemas. Näha lähedaste rõõmsaid reaktsioone uudise peale ning tunda seda siirast armastust, mis kiirgab minu ja meie suunas iga jumala päev. Ühtlasi on rasedus toonud mu ellu palju uusi/vanu ja huvitavaid tuttavaid ning sõpru. No see on aeg, mis ühendab absoluutselt kõiki naisi :)

Ometigi, igal heal asjal on ka omad halvad/rasked küljed. Räägin siinkohal vaid enda kogemustest ning tunnetest, mis kaasnesid/kaasnevad rasedusega ja mis mind väga "rahulolevaks rasedaks" pole teinud.

Ütlen ausalt, et minu rasedus algas suure õnne ning suure hirmuga. Olin õnnelik, et olin ootele jäänud kuid katsin, kui kauaks seda õnne jagub. Eelmise aasta novembris oli mul raseduse katkemine. Ilmselt olen seda ka siin mingi hetk maininud. Minu jaoks oli see jube aeg. Tundsin ennast katki ning üksikuna ning olin jumala veendunud, et mina olin ise selles süüdi. Lükkasin endast eemale inimesed, kes tegelikult olid ja on minu jaoks alati olemas olnud. Olin tõre ja torin ja üks paras tige tikker. Tundsin, et keegi minust aru ei saa ning ei hakka ilmselgelt kunagi ka saama. Mäletan, et koolis käimine oli minu jaoks paras katsumust. No ikka nii tige olin kõige ja kõigi peale. Aga olin loll! Oleks ma vaid suutnud oma suu lahti teha ja rääkida ära, mida tunnen.... Nii paha on selle peale tagasi mõelda... Usun, et suutsin tekitada nii mõneski inimeses väga halba tunnet. Mul võttis ikka päris mitu kuud aega ennem kui aru sain, et need inimesed on minu jaoks olemas ning nende najale võin julgelt toetuda. Nemad pole midagi valesti teinud..... Vabandan, siiralt!

Hirm, et rasedus katkeb taaskord tegi mind selle raseduse alguses ikka väga ettevaatlikuks. Polnud ühtegi WC käimist, kus ma poleks kontrollinud, ega ei ole mingisuguseid märke katkemisest. See periood kestis ikka väga pikalt, ikka oma 25nda nädalani kindlasti. Muidugi leevendas minu paanikat see, kui hakkasin tundma kuti liigutusi iga päev. Kuid see hirm.... Seda ei soovi ka oma kõige suuremale vaenlasele. Üksi naine ei peaks sellist tunnet kogema. Oma lapse kaotuse tunnet ning hirmu, et see kordub. Eks ma tegelikult saan aru, et esimene pisike oli ikka päris väike, kui ta otsustas minna. Järelikult pidi nii minema aga valus on ikka....Aeg parandab kõik haavad.....

Kogu praeguse raseduse jooksul on olnud tegelikult väga vähe seda aega, kus ma oleks iseennast füüsiliselt kohe väga hästi tundnud. Alguses oli iiveldus ning väsimus. Siis tuli suvi ja mõned kuumemad ilmad, mis mind ikka täitsa läbi võtsid. Kõht paisus selle aja jooksul üha suuremaks. Üha paremini hakkasin tundma kuti tegutsemist. Mida suuremaks muutus kõht, seda raskemaks muutus öine magamine ja liikumine. Mida suuremaks kasvab poiss, seda rohkem ta surub kõigi võimalike luude peale. Seda paremini olen ma hakanud tundma tema liigutusi. Kuna noormees juba päris pirakas, siis on tal ilmselgelt ka rohkem jõudu ja jaksu. See tähendab, et kui ta ikka oma jala sirgu lööb kusagile ribidesse siis see paneb ikka kohe sügavamalt hingama ja asendit muutuma. Rääkimata tema pidevatest üritustest kätega oma urgu suuremaks teha, minu põie arvelt! Raske on olnud leppida enda füüsiliste muutustega, suurema kõhuga, kanniga, rindadega ning hormoonide mölluga.

Ööd on keerulisemad kuna poiss oma tegutsemisega ajab ülesse, põis oma kiire täitumisega ajab ülesse. Liigne kuumus ajab voodist püsti (kuna keha suurem siis muutub ka voodi kiiremini kuumaks) ning kanged küljed ajavad pidevalt ennast keerama ja pöörama. Selja peal ma magada ei suuda kuna tõmbab kohe sooned kinni ning väga kergelt tekib selline "ära vajumise" tunne. Kõhu peal magamisest ma parem ei räägi üldse.... Seda igatsen hetkel kõige rohkem. Kui masendav on see tunne, kui olen öö otsa üleval olnud, üritan leida enda jaoks head asendit magamiseks või istumiseks.... Ja siis kutt ka veel mürgeldab või luksub........

Mida aeg edasi seda rohkem hakkasin mõtlema ka tuleviku peale. Pisikese sünni peale ja aja peale pärast seda. Kas ma saan hakkama, kas ma olen suuteline hoolitsema ühe pisikese ilmaime eest? Kas ma olen kogunud piisavalt teadmisi ning olen tegelikult üldse selleks kõigeks valmis?? Kas ma suudan hakkama saada kogu sünitusprotsessiga? Kas ma olen piisavalt tugev selleks kõigeks emotsionaalselt ja füüsiliselt? Ja lõpuks ikkagi taas see sama küsimus, kas ma olen selleks üldse valmis? Infot kogu raseduse ja sünnituse kohta liigub nii palju, kas ma suudan välja selekteerida enda jaoks selle vajaliku?

Paar nädalat tagasi valdas mind täielik paanika tuleviku eest. Olin täiesti veendunud, et ma ei suuda seda teha ja pole veel üldse mitte kuti sünniks valmis, üldse on selle jaoks veel liiga vara! Aga ma lubasin endale seda tunnet ja seda puhtalt selle pärast, et see hirm pani mind asju kainemalt läbi mõtlema ning ühtlasi sundis mind oma hirme välja rääkima. Nüüd olen aru saanud, et ma saan sellega hakkama! Ma tean, et me kolmekesi saame kõigega fantastiliselt hästi hakkama!

Nüüd, kui käimas 35s nädal tunnen ennast füüsiliselt suhteliselt raskelt. Kõht on suurem ja teeb liikumise ebamugavamaks, uni on tihti olematu pideva pöörlemise ning vetsu vahet käimise pärast ning noormehe tegutsemine on küll siiralt armas ja iga tema liigutus oodatud kuid üpriski suurt ebamugavust tekitav. Ültleme nii, et nüüd võiks paariks päevaks rasedusest puhkust võtta. Aga ainult paariks päevaks! Lisandub siis siia veel hirm selle ees, et äkki otsustab ta tulla natuke liiga vara.... Selle pärast räägin temaga ikka iga päev ja ütlen, et kullake jõulud pead ikka ilusti mööda laskma. Küll sul järgmine aasta on võimalus seda jõulupuud näha, see aasta loobu veel sellest soovist!

Kogu selle hala juures aga olen tegelikult uhke enda üle. Juba raseduse algusest peale olen ennast protsessiga kursis hoidnud ning tegelikult alustasin suhtelist varakult ettevalmistusi kuti tulekuks. Arvel olen ämmaemanda juures, keda usaldan kõige rohkem ning kelle juures tunnen ennast kõige turvalisemalt. Otsisin endale ka head ämmaemandat ning sünnitoetajat sünnituse juurde, alustasin varakult raamatute lugemisega ning olin valmis vaadanud perekooli, kuhu minna ( KOOS MEHEGA!). See tähendab aga seda, et nüüd, kui vaid tegelikult loetud nädalad pisikese sünnini, olen valmis ja täis ootusärevust. Tunnen ennast kindlalt tuleviku suhtes :)

Olen aru saanud, et tegelikult kõiki neid hirme ja tundeid PEAB kogema. Hirm on tegelikult see emotsioon, mis paneb liikuma ja midagi vajaduse korral muutma/ ümber mõtlema. Hirm on mind pannud oma suud avama ja rääkima sellest ,mida mõtlen ja tunnen. Nii heast kui halvast. Kuigi enamasti rasedate suust tahetakse ju ikka seda roosamannast õnnelikku juttu kuulda eks ;)

Olen igati õnnelik, et üks pisike noormees on meie väiksesse perre tulemas ning olen veel õnnelikum, et minuga koos on kogu seda protsessi jagamas just selline mees nagu minu abikaasa on ( erinevalt mõndadest meestes käis tema absoluutselt vabatahtlikult kõigis perekooli loengutes kaasa. Uhkus ajab mu nüüd upakile!). :)

Rasedus on üks tore ning ärev aeg kuid nagu alguses mainisin, igal asjal on omad head ja halvad küljed. Lihtsalt neid häid külgi tuleb hoida ning halbade külgedega tuleb kohaneda ning nendega hakkama saada :)

Ootusaeg on tore aeg kuid veelgi oodatum on minu jaoks aeg, mil saan reaalselt oma pisikest ilmaime kätel hoida :)

Gethe ja Co