Enam ei ole väikene mees...Olen juba täitsa suur

"Mulle meeldib kaisus või süles magada, vanni kakada, kakada nii, et põrand on täis, emmet täis pissida..... "

Nii ilmselt alustas Aleks oma nimekirja asjadest ja tegevustest, mis talle meeldivad. Mina lisaks sinna veel rinna otsas naermise, kui kõht täis saanud ja vannitamise.

Meie poja on 3 nädalaga üle mõistuse suureks kasvanud. Ta käed on suuremad kui ennem ja pea on suurem kui ennem. Juba saan talle süüa anda nii, et ei pea padi olema käe all. Ta jalad on palju suuremad ja juba on ka riideid, millest ta on lihtsalt välja kasvanud! Ta juba vaatab, mitte lihtsalt kusagile tühjusesse vaid täitsa reaalselt eksisteerivaid asju/inimesi nagu mina, Karmo, voodi äärel olev karu, lamp (suur laste lemmik).... Ta naeratab aeg ajalt ning hoiab juba vaikselt pead.... Suur mees ikkagi juba ju!

Talle meeldib vannis käia. Seda ta naudib üle kõige ilmselt (teisel kohal söömise järel!). Oleme teinud nüüd nii, et õhtuti hakkaks tekkima ikka selline magama minemise rutiin. Kõige pealt sööme kõhu täis, siis teeme pepsi puhtaks, siis vanni ja siis tuduriided selga ja siis, sööme jälle.

Küsimusele, kas Aleksiga nalja ka saab, saan nüüd juba vastata JAH. Esimesteks nalja kohtadeks on tema vaieldamatult parimad nöoilmed. Ja lisaks siis veel see viis, kuidas ta aevastab! Teate, see oleks nagu selline poolik atsiiii.... ja uhhhh jääks puudu :). Ja siis muidugi kakanaljad. Kord, kui õhtul talle vanni tegime, suutis ta lihtsalt vanni täis kakada täiesti õntsal ilmel. Polnud ta jõudnud minutitki vees olla kui järsku nägu häääästi rahulikuks muutus ja selline klaasistunud pilk ette lõi. Ja siis see tuli.... palju... korraga! Mis meil muud üle jäi, kui poiss vannist välja, kraani alt läbi, rätiku sisse ja uus vesi vanni :) Kakanali vol 1!

Kakanali vol 2 aga oli tase omaette. Rinnapiima lastel on kaka selline suhteliselt vedel, kollane ja teraline. Nii ka meie poisil :) Kui ma satun tal mähkusid vahetama siis, kui kaka pole sinna veel jõudnud pean ennast ette valmistama selleks "Kurja kuulutavaks puuksuks". See on selline puuks, mille järel poisil taaskord klaasistunud pilk tekkib ja siis see tuleb, nagu kraanist! Ühel päeval aga tuli see kiirelt, lennuga, vannitoa põrandale! Ma ei suutnud seda uskuda... Nagu oleks kahurist lastud, tõesti! Ma siis hoitsin ühe käega poisi jalgu, teisekäega küürisin põrandat ja samal ajal mõtlesin, et kui õige otsus oli ikka mähkimisalus vannituppa tõsta! Ühe korra on ta suutnud seda veel korrata. Siis ma jõudsin käe ette panna! Toredad, toredad kakanaljad! Puuksu laseb ta ka nagu korralik tõsine mees. Nii et ise ka ehmatab teinekord! Hämmastav noh!

Kaka ja puuksu naljad jätan nüüd sinna paika ja räägin hoopis sellest, et alanud on meil "katsikutamise" periood. Karmo vanemad on meil juba 2 korda külas käinud, esimene kord päeval, kui koju jõudsime ja teine kord sellele järgnenud nädalavahetusel. See nädalavahetus aga käis meil külas Tädi Liisa :) Siin kohal suur aitäh ta emale, kes Saaremaalt maailma kõige armsamad mänguasjad leidis.

 Vägev, et just sellised on need "poja esimesed...".

Järgmiseks sihiks on puidust auto ja tähtede-numbritega klotsid :)

Ja aitäh Liisale, rätiku eest :) See on juba läbi pestud ja ootab oma järge :)Nii tore oli üle tüki aja Liisat näha. Ma väga loodan, et me teda titejutuga ära ei tüüdanud (ja olgem ausad, ilmselt seda tegime)! Igatahes suured kallistused talle ja ootame teda varsti jälle külla :) Ja kui me varem ei kohtu, siis sünnipäeval ikka.

Homme lähen ma töö juurde Aleksit tutvustama. Ma juba praegu räägin talle vaikselt, et peab homme ikka tubli poiss olema ja näitama oma seda "olen rahulik ja hea poiss ja magan terve aja" külge :) Jään pöialt hoidma igatahes :) Lisaks tuleb ka üks tore perekonna tuttav homme Aleksiga tutvuma. Tihe graafik.... Lisaks võin siin kohal ära mainida, et kõik toredad sõbrad-tuttavad on meile külla oodatud. Ainult terved peate olema :) Ja peate arvestama ka sellega, et mina pakun ilmselt ainult teed või kohvi, heal juhul ka küpsist ja muffinit ja ilmselt pole ma ennem teie tulekut jõudnud koristada! Ja võib juhtuda, et selle aja jooksul, kui te meie juures olete, nõuab üks mees süüa.... Valmistuge selleks kõigeks :)

Ülehomme lähme me esimest korda perearsti juurde. Eks siis näha ole, kas poiss ikka kasvanud ka on. Eile käisime Karmo vanemate juures ja nemad ütlesid küll, et poiss ikka juba palju suurem. Ise ei saa nii arugi :) Õhtul jäin mõtlema selle peale ja vaatasin poissi ja siis tundus ikka juba suurem tõesti :) 

Kummaline on see, et peale poja sündi, Karmo pea tundub näitaks kuidagi imelikult suur ja käed kuidagi hiiglaslikud..... rääkimata jalgadest ja varvastest ja sõrmedest......

Nagu UFOt oleks näinud......

On hetki, kus ta on üleval ka....

 Aga üldiselt on magamine (ja söömine) väikese inimese töö :) Ja eriti magus on uni emme kõhu peal!


Viimased nädal aega oleme me üritanud iga päev ikka õue ka jõuda. Poolteist või kaks tundi Keila peal ringi tiirutanud. Ennem õue minekut sööb ta kõhu täis ja nii kui kärru saab, siis magab. Sõltumata sellest, kui pika tiiru me teeme, ärkab ta aga alati tuppa jõudes üles ja vaatab suurte silmadega otsa! Lootusetu juhtub... Jalutamine aga on hea, lööb mul pea selgeks ja sisustab päevas (valmis sättimisega õue minekuks ning pärast lahti pakkimisega) vähemalt 2 tundi.

Säärane on siis meie rallimasin

Unekott...

Ja lõpetuseks.....

Palju palju õnne sünnipäevaks ühele supper toredale ämmale :) 

Oleks üks neist naistest, kes saab öelda, et tal on ämmaga vedanud :)  Saadame ühe suure suure kallistuse Aleksiga sinu poole teele!

Ja juba kasvab ta liiga kiirelt!

Parim asi maailmas on võtta hommikul üks pisike vääksumasin meie voodisse ja siis vaadata, kui rahumeelselt kaks kallist meest magada suudavad...

Kaks nädalat on nüüdseks möödas hetkest, kui siia ilma saabus Aleks, meie poja.

Viimase kahe nädalaga on ta:

* Hakanud rohkem üleval olema
* Hakanud hästi sööma
* Hakanud jälgima nii mind (seda niikuinii ) kui ka Karmot ja hea tuju korral ka oma voodis kaisukaru :)
* Kõhuli olles tõstab natuke pead ka kui viitsib ja tuju hea :)
* Naeratab maailma parimat hambutut naeratust, kui kõht täis ja tuju hea :)
* Talle ei meeldi olla märja või kakase pepuga! Kellele meeldiks eks!
* Ta naudib kraani all pepu pesemist sooja veega. Siis ikka mega muhe nägu peas :)

Hetkel on meil terve rida arsti aegu ka juba paigas. Järgmine kolmapäev perearst, 15. veebruar lastearst ja füsioterapeut, 25. märts ja 9. aprill kuulmisuuringud ja kontrollid. Karmo juba vaikselt paotas mulle moka otsast, et päris hea oleks nüüd, kui mul load oleks.... No ma nüüd saan sellest ise ka juba aru. Tuleks need kiired ja madalad rongid vaid kiiremini....... Oleks lust linna sõita.

Eelmine nädal, kui Karmo veel töölt kodus oli, viisime ta natukeseks ajaks rõdule.

Tulemus oli säärane

Päike paistis täpselt silmaauku! Aga õhtu lõpuks nautis ta juba täiega päikese käes olemist. Panime toas ta põrandale vanaema antud vatiteki peale päikese kätte. Mõnules seal ikka kohe mõnuga!

Tulemata ei saa ka jääda iganädalane sõrmepilt. Kes püüab naeratust, kes suuri silmi. Meie poja tunnusmärgiks on sõrmed. 

Selle pildi saime kätte ühes varajasel hommikutunnil

Aga ühe naeratuse oleme ka kinni püüdnud :) Ja ausalt, see ei ole tema viril nägu, täitsa ehe naeratus :)

Lootus, et kõik hakkab vaikselt paika vajuma, lõi mul jalad alt laupäeva õhtul. Mul oli 2 päeva juba enesetunne kuidagi kahtlane olnud. Samas oli see aga ka suhteliselt tuttav tunne, aimasin, et põiepõletik on mind taaskord kiusama tulnud. Üritsin küll kangelast mängida ja saada hakkama pideva vee joomise, Urinali tablettide ja põieteega kuid ikkagi lõi hirm naha vahele. Viimane kord läks see põletik mul väga kiirelt väga tugevaks. Nii me siis võtsimegi laupäeva õhtul suuna ITK naistekliiniku erakorralise vastuvõtu suunas. Poiss minnes magas päris ilusti, nii et sain kõik proovid ära anda. Korra ta ärkas ja tegi seda "appi-appi mind kiusatakse söögi mitte andmisega" kisa aga siis jäi magama. Nagu oleks teadnud, et nüüd tuleb olla rahulik ja tasa tasa. Igatahes tulemus oli erakorralises peale 3,5 tunnist ootamist täpselt selline nagu arvasin. Põltik, sain antibiootikumid peale nagu naksti. Poja aga oli tubli. Magas seal enamuse ajast. Koju jõudes istus pea 1,5 tundi tissi otsas ja siis magas hommikuni ehk siis ligi 6 tundi jutti ilma ärkamata. Ta mul ikka nii tubli. Uskmatu lihtsalt!

Eile õhtul läks Karmo oma "isakohust täitma" ja üritas käru lõplikult kokku panna. Täna siis läksime ja vaatsime poisiga asja üle, panime veel ühe vidina paika ja kui me nüüd eriti tublid oleme ja ilmataat kaasa mängib siis homme lähme teeme väikese jalutuskäigu.

Täna läks Karmo esimest päeva tööle. Natuke naljakas on ilma temata nüüd kodus olla aga tundub, et sellega võin täitsa ära harjuda. Magasime hommikul pojaga veel mõnuga tunnikese peale issi tööle saatmist. Kaisus ikka mega magus uni. Ainuke asi on see, et ma kardan, et mu vasaks külg hakkab peagi kuju muutma. Ikka peab ju magama sinna poole näoga, kus on poja....

Pühapäeval käisid Karmo vanemad (ehk siis vanaisa ja vanaema) ning Karmo vend (ehk siis nüüdsest onu) meil külas. Ütlesid, et nädalaga ikka poiss kasvanud :) Ise ei pane seda nii tähelegi! Pojale omaselt, magas ta enamuse ajast mõnusalt maha :) Igatahes said nad teda natuke ninnunännutada ikka, vähemalt nii kaua, kui ta üleval oli :) Aitäh neile söökide ja kookide eest :) 

Praegu on veel aega poja kõrvalt, siis kui ta magab. Ometi ei kipu ma seda aega kulutama arvuti taga. Pigem naudin rahu ja vaikust või põõnan koos pojaga või sätin kodu. Nii et seda hetke, millal uus postitus peaks saabuma, ma öelda ei oska....

Ikkagi ei saa ma ütlemata jätta, kui fantastiliselt maagiline tunne on omada säärast pisikest kodanikku...

Järgmise korrani....

Esimene actionit täis öö

Lapsevanema rõõmud/mured! Täna öösel oli meil siis esimene öö, kus ma tõesti ei saanud aru, mis pojal häda. Õhtul üles ärgates kella 11 ajal oli ta mega viril. Haiglast tulles oli ta väga usin "imeja" aga vot eile kohe ei klappinud midagi. Terve öö jaurasime, suurema ja väiksema kisaga. Ikka 2 tundi susserdamist ja tund aega und. Miski teda häiris aga mina sotti ei saanud mis. Mõtlesin terve öö, et mida ma küll valesti olen teinud. Söönud midagi vale? Söönud liiga vähe? Joonud liiga vähe? Haiget teinud talle kuidagi? On nibukreem talle vastu hakkanud? Ja siis saabus hommik....

Kui Karmo poodi läks ja mina Aleksi pesa korda hakkasin sättima, säras mulle tema mähkimisaluselt vastu pisike valge pudel ja siis mul sähvatas- D-vitamiin! Kõik, või pigem valdav enamus arste soovitavad suhteliselt varakult hakata lapsele andma D-vitamiini lisaks söögile, kas siis üks kangem tilk või 5 lahjemat, sõltub siis sellest, millist vitamiini osta (loogiline eks!). Ma olen korduvalt kuulnud, et D-vitamiin võib pisikestel kõhu gaasi täis ajada ja kinni tõmmata. Igatahes hakkasin ma siis puselt kokku panema. Minu söögist ei saanud see olla, kuna päeval oli ta väga tubli söödik ja hästi rahulik. Joon ma ligi 4 1,5 liitist pudelit vett päevas, järelikult ei ole ma ka joonud liiga vähe ja piima piisavalt. Haiget nagu ka ei ole teinud. Rindade pesemisest ei olnud ka abi, järelikult ei olnud asi ka nibukreemis. D-vitamiini 1 tilk oli hoopis kogu kurja juur.  Öösel pissis-kakas ta haruldaselt vähe. Muidu laseb ikka peale igat toidukorda korraliku portsu maha :)

Igatahes olime hädas nagu mustlased mädas ja nii ma seadsin oma pilgud rinnapumba suunas. Täna sai ta hommiku poole 2 korda pudelist süüa. Ilmselt sai oma kõhu täis ja vajaliku vedeliku kätte kuna peale teist toitmist magas nagu nott mitu tundi ning ärgates tuli kõik, mis vähegi sinna punnu sisse oli kogunenud suure mürina ja haisu saatel välja! Kuna ta oli 2 korda juba pudelist saanud sööki, muutus ta piisavalt laisaks. Ega lapsed lollid pole! Kes see ikka viitsik vaeva näha rinnaimemisega ja sellist rasket tööd teha kui pudelist saab palju kergemini. Ühesõnaga oleme me nüüd lõunast saadik üritanud taas ainult rinnaga hakkama saada. Ja asjalt paistab juba jumet olevat.

Kuna mul piima piisavalt ja rohkemgi veel, ei ole tal vaja väga rasket vaeva näga piima kätte saamisega. Piisab 5-10 minutist jauramisest ja mõned korralikust tõmbamisest kui juba hakkab silm looja vajuma ning uni peale tulema. Järelikult saab ta kätte nii palju kui vaja. Loodan väga, et öö meil ikka samasugune saab olema. Üritan küll ilma pumabata hakkama saada aga hetkel on lood nii, et kui seda ei kasuta, olen veendunud, et rinnad suure pauguga lõhki löövad. Tema kiir söömine ei tähenda, et ta sööb ära kõik, mis mul pakkuda on....

Päeval ikka mitu korda palusin pojalt vabandust, et temaga nii katsetasin. Oli ju kuulnud küll ja kõik teadjanaised mulle rääkinud, et D-vitamiin ei pruugi head teha aga....

Ehk annab poja andeks ning koostöö hakkab taaskord sujuma.

Vägev on ikka olla ema..... Kui suured ja piima täis rinnad välja jätta! :)

Kodus on ikka nii hea!

Me oleme kodus, täitsa oma kodus. Eile jõudsime. Raske on kirjeldada seda naudingut, mis kaasneb oma koduga peale nädalast haiglas viibimist. Oma tekk, oma padi, oma voodi ja kaks kõige kallimat meest maailmas kaisus magamas. Ütlen ausalt, et elu on rohkem kui lill......

Eile maabusime me siis lõpuks koju. Pisipojal oli elu teine autosõit (esimene oli kiirabi autoga ja kuvöösis, sakkis sajaga, ta ise ütles!). Minu jaoks oli juba oma autosse istumine puhas nauding!

Elu on meil kodus suhteliselt rahulik. Poiss ainult sööb, magab, kakab, sööb, magab, kakab.... Öösel on raskusi silmade lahti hoidmisega, kui söögiaeg käes :) Minul ma mõtlen. Aga pole hullu, elame üle. Sööb ta ikka mõnuga. Algul pusib ja pusib ja pusib ja siis.... vaakum!

Kolmekesi kodus olla on kordades parem kui kahekesi haiglas oleks ja iga õhtu mehe koju saatmine. Mees arvab sama. Eks ta on veidi väsinud kogu viimasest nädalast. Iga päev edasi tagasi sõitmisest ja pikalt eemal olemisest. Mul ikka võttis üks õhtu pisara silma, kui ta haiglast koju pidin saatma. Täna öösel võttis pisara silma see, kui nägin neid kahte kaisus magamas. Meeletult mõnus tunne ikka :)

Esimene pildile saadud muie teisel päeval kodus :)

Räigelt hea on ikka kodus magada!

Igal jopel oma riidepuu! Aitäh Maret :)

Meie pisike prints :)

Ametlikult ristitud emmepojaks. Uskumatu, kui kortsus ta kulm pidevalt on...

Aleks, emme ja issi......

Esimene pisike sünnipäev

Meie poja sai täna nädalaseks :)

Kui hästi ta kasvanud ja kosunud ja mida ta kõike on suutnud juba korda saata!

* Ta sööb päevas regulaarselt iga 3 tunni tagant, kogused on iga päeva aina suurenenud. Tagasi on jõudnud sünnikaalu ja täna seisuga on isegi juba 54 grammi juurde võtnud.

* Ta naeratab :) Ja uskuge mind, see on parim hetk maailmas, kui ta oma silmad sulgeb ja siis oma hambutu naeratuse välja toob :)

* Ta ristis täna sisse issi oma esimese pissiga vastu teda. Palju õnne kallis, sa oled isa!

* Ta pole mind veel kordagi täis pissinud!

* Naba on tal juba täitsa naba moodi. Ilus ja nunnu, nagu ühe pisikese poisi naba olema peaks :)

* Ta sai täna endale luti. Üldiselt ma lootsin, et lutt jääb meil olemata, on see mingil hetkel aga praegu suur abimees. Nimelt peab tuttu jäädes ja tududes tal olema selline lapats selja taga, mis aitab kaasa bilirubiini langusele. Ühesõnaga ta võtab päikest. Lutt on siis suur abimees, kui ta rahutu ja pikali pannes virisema hakkab. Kodus aga saab ta juba tuttu jääda emme-issi kaisus :)

Pildid viimasest nädalast ning pisipoja sünnilugu

Täpselt nädal :) Kõige värskem pilt Aleksist. Ei ole enam ühtegi toru, peale kanüüli käe peal!

Esimesel päeval, kui sain olla temaga koos lastehaiglas. 8. jaanuar 2013

Esimene päev, kui saime koos olla ühes palatis :) 

Näpp on veel veidi vale aga..... I will rock the world one day! 

Kuidas kahest sai kolm

Täitsa lõpp tunne ikka. Nii kummaline on vaadata seda pisikest vääksumasinat end kõrval voodis magamas. Uskumatu, et ta juba on siin, täitsa olemas, oma 10 varba ja 10 sõrmega ja kahe suure silmaga.... Ja nii uhke tunne on..... Mitte ainult selle pärast, et ta nüüd täitsa olemas on vaid kogu selle aja üle, mil me teda ootasime ning selle viimase 11 tunnise maratoni üle. Aga alustame siis......

Hoiatan ette, et järgnev võib olla üpriski detailirohke kirjeldus meie pisi poja Aleksi sünnist :)
Võib juhtuda, et esineb kirjavigu....

Aleks sündis 6. jaanuaril, kolmekuningapäeval, kell 13:33. See oli pühapäevane päev, ilma ma täpselt ei mäleta enam, kui keegi oskab täpsustada siis palun :) Ei tundunud tol hetkel oluline seda märgata. Eelneva nädala reedel ehk siis 28. detsembril hakkasin esimest korad tundma selliseid ebamääraseid valusid, justkui päevade moodi valud, tulid ja läksid nii umbes 2-3 korda päevas. Ühtlasi hakkas eralduma ka limakorki. Pojaga käisid mul iga päev läbirääkimised ja seda kolmel teemal. Palusin teda, et ta oodaks kuni on saabunud 2013, et ta sünniks sellisel ajal, mil Keilas Tallinna sünnitusmajja sõitks oleks rahulik (ehk siis liikluseta) ja et ta sünniks loodetavasti nädalavahetusel. Aastavahetus sai mööda ja saabus aasta 2013. Esimene kriteerium täideetud :)

Hakkasime Karmoga lugema päeva (ütlen ausalt, et seda ma juba suutsin isegi varem teha... oh mind ootajat eks). Iga päev valutasin natukene. Mingil kummalisel põhjusel hakkas mul tekkima tõsine ootusärevus alates 3, jaanuarist. Nagu miskine sisetunne. Karmo küsis ikka õhtuti, kui vaiksel diivanil valutasin, et kas lähme, mina vastasin, ei veel. Oli vaja oodata nädalavahetust. Kõige varasem tähtaeg oli pandud 10. jaanuariks. 5. jaanuaril tuli mul sisse selline värin, et äkki see ongi see nädalavahetust, millest pojaga rääkinud oleme. Sel päeval aga toimus midagi natuke kummalist, õhtul magama minnes oli lisaks päevade moodi valule ka seljavalu, lihtsalt sellised õrnemad tuiked. Kui Karmo magama läks ütles ta mulle, et näe jälle üks päev möödas ilma minekuta. Minu vastus tol hetkel oli vaid...... Ära veel hõiska. See õrn tuige muutus õhtul 11 ajal ikka päris asjalikuks juba. Magada ma hetkeks ei saanud. Siis aga järsku kadus ära. Ronisin voodisse ja sain magada ligi 2 tundi kuni pissihäda mind üles ajas. Tüüpiline minu puhul, mõtlesin ma ise. Peaaegu terve raseduse aja käisin ma öösel umbes iga kahe tunni tagant vetsus. Ainuke vahe selle "tavalise" ja "erilise" vahel oli see, et magamistoa uksest välja astutes voolas miski mööda mu sääri alla. Oh sa jestas, mis emotsioon...Süda hakkas kiiremini pekslema ja esimene mõte oli, et ta hõiskaski liiga vara! Läksin ja kuivatasin ennast wc ning valmistusin Karmot üles ajama. Valud, olematud. Karmo, juba üleval, sisetunne ajas üles. Veed tulid kell 2:15 laupäeva öösel vastu pühapäeva. 

Minu järgmiseks sammuks oli kõne oma ämmaemandale, kelle valinud olin sünnituse juurde (kui keegi tahab saada endale fantastilist ämmaemandat, siis tean ühte säärast :)). Alates poole kolmest hakkasid valud. REgulaarsed, väga regulaarsed, minut pikkad ja kolme minutiliste vahedega! Ja aina tugevamad, aga mitte nii tugevad, et ei oleks suutnud neid taluda. Helistasin ämmakale vist iga tunni pärast kuna valud muutusid tihedamaks ning tugevamaks. Viimane kõne kodust temale tuli vahetult ennem poolt kuute, siis võtsime suuna haigla poole. 

Soovitus ootajatele ja tulevastele ootajatele: mõelge hoolikalt läbi, kuidas te sünnitusmajja sõidate. Arvestage sellega, et liiklus on erinevatel kellaaegadel erinev, see tähendab, et sõit võib võtta oodatust rohkem aega, kui kusagile ummikusse jääte.

Meie mõtlesime marsuudi läbi. Suunaks oli Pelgulinna sünnitusmaja.  Õnneks poeg suutis mõista mind ja täitis nii 2 in 1 meie kaks viimast kokkulepet: nädalavahetus ja varahommik. Autos ootas meid juba ees 2x2 meetrit suur tekk. Autos ma ei istunud vaid olin käpuli (lasime tagumised istmed alla ja tegime sinna "pesa"). Natuke naljakas oli nii sõita aga no istuda ma poleks enam suutnud, eriti arvestades, et tulema hakates olid valud poolteist minutit pikad pooleteise minutiliste vahedega. Polnud nagu õieti hingamisruumigi siis enam. See sõit võttis aga hoo natuke maha kogu protsessil. Haiglasse jõudes suutsin ma endagi üllatuseks ise vastuvõtus oleva õega asju ajada ning veel Karmolegi seletada, mida ta teha saaks :) Meie enda ämmaemad jõudis sünnitusmajja siis, kui olin läbinud esmase läbivaatuse (mis pole üldse mitte tore. Üks värske emme kirjeldas seda nii: tunne, nagu keegi pistaks rusika sinna, kuhu see ei kuulu) ja tiksusin juba 15 minutit KTG all. Minu arust üks raskemaid hetki sünnituse juures. Jube ebamugav oli olla valude ajal ühes asendis. Ja mitte kuigi mugavas minu jaoks. Avatust oli hagilasse jõudes 5cm.

Soovitus tulevastele vol 2: mõelge läbi, millist sünnitust te ootate. Samas olge valmis ka olema paindlik. Koostage soovi korral ka sünnitusplaan, et kõik asjaosalised teaksid, mida sina ootad neilt, endalt, milleks oled valmis ja millest loobud. Kindlasti kindlasti käige ära perekoolis. Lapse sünd võiks olla protsess, mille juures olete teadlikult kohal ja valmis, annate endast rohkem kui 100%, et pisike saaks rahulikult sündida. Soovitan võtta seisukoha, et mitte ainult teie ei sünnita vaid laps sünnib, toetage teda selles raskes lahingus olles selleks valmis.

Mina olin oma sünnitusplaani märkinud, et olen nõus esmase KTG-ga kuid võimaluse korral väldin edaspidiseid. Ämmakas kontrollis poja enesetunnet doppleriga. Soovisin ka vesi- ja vettesünnitust. Nii ka läks. Sain valutadaa vannis ikka mõnuga. Valud olid tugevad, Kui tuhu saabus, läksin sellega kaasa nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Tagusin rusikatega vanni põhja ja otsaesisega vanni äärt! Peaks mainima, et päris valus oli aga see aitas edasi minna. 

Järgmiseks meeldejäävaks valusaks hetkeks oli täisavatusele siirdumine. Emakakael oli poja peal natuke ees ja see tõttu aitas ämmakas natuke asjale kaasa, lükates emakakaela veidi eest ära. Sealt edasi oli päris pikka aega eufooria segamini valudega. 

Soovitust tulevastel vol 3: võimaluse korral (ja kui julgust jagub) katusega ise, kus maal lapsuke sünniga on. See annab juurde meeletult energiat nii teile, kui ka lapsukesele. Ta tunneb, et ta on oodatud ning te annate endast maksimumi, et teda siia suurde ilma aidata.

Pojake aina laskus ja laskus mööda sünnitusteid alla poole. Iga tuhuga üha rohkem. Ahvivaimustus saabus siis, kui hakkasin tema pisikes juuksetutikest päris sünnitusteede lõpus tundma ning kui presside ajal tundus ta justkui kohe kohe tulemas. Minu näola saabus naeratus ja naer ning uus energia. Teadsin, et saame hakkama. 

Järgmiseks valuseks hetkeks oli pea sünd. Ei ole lihtne pisikesest august 32 cm välja pressida :) Aga nii see läks. Natuke pahasti aga läks asi kehaga, esimese kolme pressiga ei tulnud keha järgi, nii et lõpus pidin ma ise toore jõuga tegema viimased surumised ja ämmakas aitas kaasa tõmmates teda välja. Sealt edasi aga läks asi kiireks......

Siit edasi on osa poja sünnist, mida valdav enamus hetkel ei tea kuid ütlen juba ette ära, et asjad on teel paremuse poole.....

Pojal oli nabaväät ümber kaela ja keha. Ämmakas katsus peale pea sündi kolma korda (tavalise ühe korra asemel) ja siis ta nabavääti ei tundnud. Kuna aga see oli ühe tiiru ka ümber tema keha, hoidis see teda piisavalt tagasi ja see tõttu keha esimese kolme pressiga ka ei sündinud. Kõigest sellest tingituna tekkis pojal sünnituse lõppus tugev hapniku puudus, mis päeva lõpuks viis ta lasteahaigla reanimatsiooni osakonna intensiivi. Sündides ta ei hinganud korralikult, väidetavalt ei löönud ka süda korralikult. Toonus oli olematu, Apgar 2-5-7. Kahtlustati ajukahjustust.

Müsiline oli selle juures aga see, et olen veendunud, et minu süles peale sündi tegi ta kaks pisikest piiksu ning mingil kummalisel põhjusel valdas mind täielik rahu ja kindlus. Ei tundnud ma ohtu ei endal ega tal. Teadsin, et kõik läheb hästi. Ma olin õnnelik.

6. jaanuaari õhtuks kella viieks oli meie poja lastehaigla reanimatsiooni intensiivis kontrollis. Seda oli ta järgnevad 2 ööd ja ühe päeva. Uuriti ja jälgiti ja kontrolliti. Üks raskemaid päevi minu elus. Hoolimata kõigest aga oli minus ja Karmos uskus, et kõik on hästi, kõik lõppeb hästi ning peagi olema kodus juba koos kolmekesi. Kuna poja sünd oli raske, ei saanud me sealt intensiivist mitte otse koju vaid hoopis vastsündinute osakonna intensiivi. See oli taaskord samm paremuse poole kuna seal sain ma juba ise tema juurde jääda. See "tema juures" olemise viis oli aga veel natuke poolik. Tema oli koos teiste beebidega intensiivipalatis ning emad olid siis omaette palatites. Ometigi aga oli seal juba võimalus istuda tema juures, võtta teda sülle ning toita. Kosuma hakkas ta seal üpriski ilusti, kontrolliti ning jälgiti ja juba viimased 3 päeva oleme me koos ühes palatis. Tema minu kõrval voodis põõnamas. Nohisemas vaikselt. Alguses oli tal ninast sisse viidud ka sond, mille kaudu teda toitsin, kui ta ise selleks tegevuseks liialt ära väsis. Nüüdseks on see aga juba eemaldatud nong poja sööb täitsa ise!

Nüüd on aga asjad juba nii kaugel, et sööb ta ilusti, ikka tunnike jutti. Oleme tagasi sünnikaalus ja natuke oleme isegi juurde võtnud :) Ometi saab ta veel juurde hetkel glükoolis läbi käel olema kanüüli, eesmärgiga tagada talle piisav vedeliku kogus kuna tema bilirubiini tase oli natuke kõrge. Homme on meil veel üks uuring ning võetakse vereproovid. Kui vereproovid näitavad bilirubiini normaalset taset, on meil lootust järgmise paari päeva jooksul koju saada :) Uskuge mind, ma ootan seda. 7 päeva haiglas olemist tikitab päris meeletu kodu igatsuse!


Raskest alguses hoolimata on meie poja ütlemata tubli. Uuringud, mis talle siiani on tehtud, ei ole näidanud mingeid kõrvalekaldeid tema ajutegevuses :) Ta on tubli ja suur ja tugev poiss, kes kasvab emme-issi rõõmuks iga päeva üha suuremaks! :)

Terve viimase nädala jooksul aga on meie kõrval olnud üks inimene, ilma kelleta ei kujutaks ma oma elu ette. Ta on maailma parim isa, abikaasa, mees. Käib ostab lutte ja kraadiklaase ja süüa ja liitrite kuapa vett. Käib iga päev meie juures, uurib, hoiab ja armastab. Ta lülitas mind ja poega välja välismaailmast ajal, kui me seda kõige rohkem vajasime. Ehitas meie ümber tugeva müüri, et meil kolmel oleks võimalik kogu oma tähelepanu pöörata vaid ühele eesmärgile, poja taastumisele. Aitäh sulle mu kõige kallim!

Kuigi lülitasime ennast muust maailmast müneks ajaks välja, pean ma siiski ütlema kõige suuremad tänu meie pisipoja vanavanematele ja vanavanavanematele, onudele ja tädidele. Teie armastust poja vastu on olnud tunda algusest peale! Meie pojal on siiralt vedanud.

Suur aitäh ka meie fantastilisele ämmaemandale, kes meie poja siia ilma aitas.

Meie väike maailmaime!

Kui armastus pea kohal kukerpalle hakkab tegema

Nii hea tunne on.....

Kuivõrd fantastiline tunne on tutvustada maailmale üht pisikest kodanikku, kes raskest alguses hoolimata on tugev, jõuline ja nii meeletult armas!

Aleks Kooli, 06.01.2013, kell 13:33
Kaal: 3560g
Pikkus: 52 cm

Aitäh sulle mu pisike, et suutsid selle kõigega hakkama saada!
Aitäh sulle mu kallis abikaasa, kes on maailma parim silitaja, toetaja, kaitsja, abikaasa, tugi, ISA!
Aitäh sulle mu fantastiline ämmaemand, kes andis endast rohkem kui 100% ja oli parim tugi ka kõige raskemal hetkel!
Aitäh Teile kallid nüüdseks juba vanaema ja vanaisad, kelle energiat tundsime me kolm pidevalt kogu poja tuleku aja.
Aitäh Teile kallid vanavanavanemad, kelle toetust on tunda koguaeg ja pidevalt.

Meie Poja

Maailma kõige parem tunne, olla ema....

From 2012 to 2013

Kõige muhedamat uut aastat kõigile meie kallitele sõpradele! Olgu Teie aasta täis rõõmu ja õnne ja kordaminekuid!

Mu kallil kaasal algas 21. detsembris puhkus, täna läks esimest päeva tööle ja natuke see ka põhjus, miks pole ammuilma midagi postitanud. Nautis täiel rinnal kvaliteet aega oma kõige kallimaga. Ega peagi seda aega saab olema üpris raske leida. Mõnus oli ärgata kell 8 ja siis veel voodis lebotada ja poole päeva peal alles välja ronida :)

Jõulud

Jõulud olid meil see aasta igati muhedad. Oli esimene aasta, kus me teineteisele jõulukinke tegime! Oi kuidas mulle meeldib kingitusi teha ja saada.Nuputasin päris pikalt, mida talle teha. Lõpuks leidsin kingitus.ee lehelt ühe toreda pakkumise. "Kingituspakk mehele", kindla summa eest sai ta ise valida, mida tegema tahab minna.  Seal sai valida sukeldumise ja laskmise ja lumelauasõidu ja veel mitme muu erineva asja vahel. Tema aga tmeale omaselt valis hoopis Tallink Aqua Spa veekeskuse külastuse kahele :) 22. detsember nautisime me siis uut ja huvitavat kohta mõnulemiseks. Iseenesest on see suhteliselt kallis kohta kuid mulle tundus see igatahes igati hubane spa olevat. Üks minu kahest lemmikust nüüd :) Tema suutis aga mind üllatada, kõvasti. Ta pole muidu väga suur kingituste tegija aga ta suutis mind ikka kohe üllatada....

Ilus valge kell, mis mulle kohe tõesti südamest meeldib. Kuna sõrmust ma hetkel ei kanna siis on kell täpselt sobiv akesessuaar :) Happy happy me :) Ilmselgelt olime mõlemad oma kingitustega ääretult rahul.

23. detsember võtsime me suuna Pärnu poole. Kuna vanaema käis minu vanematel Helsingis külas

päev ennem, sidusime kaks asja. Haarasime Tallinnast vanaema ja õe, kes Helisngist puhkusele tuli,  kaasa ning viisime siis ühtlasi nemad ka koju Pärnusse. Aga Pärnu oli tüüpiline Pärnu koos Steffani pitsaga 23nda lõuna ajal, ujumisega Estonia Termides õhtul. 24ndal käisime ka kirikust läbi, imelik oleks olnud käimata jätta.....

Kuna oleme ikka täitsa arvestatavad kodukanad siis 24nda õhtuks olime tiiruga kodus tagasi ning nautisime rahulikku jõuluõhtut :)
Muidugi sain ma ka Pärnus käies kogeda seda ehedat rasedapaanikat, seda mitte iseenda poolt. Vanaisa oli suutnud toad meeletult soojaks kütta, et Meil ikka külm poleks, naljalt ei võinud kusagile istuda kuna äkki külmetan ennast ära. Ei tea kas sul ikka tasub ujuma minna, äkki saad külma! Söök ikka veel, sa peaks ju sööma kahe eest :) Pani mind kohe päris ohkama see. Aaaa, ja parim: Ära seal istu, sul seal nii ebamugav! Hoidsin külma närvi ning korrutasin, et rasedus pole haigus :) Natuke ajas ikka muigama ka ;)

26ndal võtsime suuna Karmo vanaema juurde, kuhu nende suguvõsa pool siis kokku tuli. Taaskord üks mõnus ja hubane istumine. Meil selline tore lugu seal pool, et augusti algul sündis Karmo onupojal poeg nii et tema ning meie poja vahe jääb umbes 5 kuud või nii... Arvutasin ma nüüd väga valesti? :) Igatahes nende jõulude ajal oli neil vanaema juures siis üks pall ja üks 4 kuune asjataja. Aprillis, kui vanaema sünnipäev, on kaks päris korralikku asjatajat juba :) Igatahes oli tore.

Alates 28ndast olen ma aga vaikselt vaevelnud väikeste valusööstude käes. Küll teeb minu organism juba korralikke ettevalmistusi, millest valud tulenevad ning samas ega kutt ka väga armu ei anna. Üks õhtu suutis ta mu parem külje ikka päris valusaks müksutada. Eriti muhe on siis, kui ta oma pepsi uppi ajab, säärane tunne, et kõht venib kohe kusagilt katki :) No ja kui sinna siis lisada see pisike kand, mis sammuti ennast sirgu lükkab siis.... oeh..... Aga tänu nendele valudele sain ma Karmo ka nii ümber räägitud, et nüüd poisi voodi ka täpselt seal, kus ta olema peab :)

No ei oska ma korralikke pilte teha!

Mu enda keha ettevalmistuse poole pealt. Märke, mis tõestavad, et ootus aeg peagi lõppemas juba on mitmeid. Organism teeb tõsist puhastustööd, limakork on eraldunud ning toonused mul igapäevased külalised. Nüüd juba natuke torisen ja vigisen ka, kui enesetunne ikka päris jama. Kuid siiski olen arusaamal, et rasedus pole haigus vaid lihtsalt elu loomulik jätk/hetk/protsess. Kuigi pean olema aus, tahaks juba enda tavalise talve jope selga panna ja voodis külge keerates mitte oiata :)

Aastavahetus

31. detsember käisime hommikul ämmaemanda juures. EPK oli 38ndal nädalal (esmaspäeval sai täpselt 38 nädalat täis) vastav 40ndale nädalale. Suuruse on täis kasvanud, tähendab, et nüüd tunneb ta ennast seal lihtsalt liiga hästi, et välja pugeda :) Muidu kõik näitada paigas ja korras, hemoglobiin ainult liiga madal, hakkasin rauda sööma :) Nooremees on ennast paika keeranud ilusti.

Igatahes on ta tulekule antud roheline tuli. Mõtlesin ikka, et ta võiks jõulud ja aastavahetuse ära oodata ja paistab, et täpselt seda on ta ka teinud :) Nüüd silume mõlemad mehega õhtuti kõhtu ning üritame pojale selgeks teha, et hakaku aga tulema, me ootame! Eile oli mehel viimane puhkuse päev ehk siis olime terve päeva kodus ja ei teinud lihtsalt mitte midagi. Õhtu lõpuks paitas mees kõhtu ja ütles, et tulgu nüüd, tal igav juba :) 

2012 aasta viimasel päev vaatasime ära kõik kohustuslikud telesaated alates "Õhtusöök ühele" ning lõpetades iga kanali aastalõpu pidustustega. Kella poole 11ks sõitsime Kohilasse Karmo vanemate juurde, et valada seal tina, vaadata "Tujurikkujat" (mis polnudki nii väga huvitav see aasta minu arust) ning aasta vahetudes avada pugel printsessi pildiga šampust ning klaasid kokku lüüa :) Kuna väljas oli ilm leebelt öeldes ikka päris jama siis välja ilutulestikku vaatama ei kippunud, piisas, kui toas tuled kustutasime ning rulood üles tõmbasime. Täitsa vinged paugud olid ikka mõned. Teel Kohilasse arvutasime Karmoga ära, et see oli nüüd meie VIIES ühine aastavahetus koos :) Aeg lendab üle mõistuse kiirelt!

Tegelikult oli väga palju neid häid ja toredaid sõpru/tuttavaid, kellele jäi aastavahetudes soovid sõnumite ja kõnede näol teele saatamata. Igatahes teadke, et mõtlesin Teie kõigi peale ja loodan, et see aasta tuleb teil parem kui oli eelmine :)

Selline oli meie 2012 lõpp ning 2013 algus. Mida me ootame 2013st aastast? On seda väga raske ära arvata mu kallid sõbrad?? :) Tahaks juba käru mitte suure kõhuga ringi tiirutada !

Nüüd lähen aga puhkama puhkusest ning kutiga läbirääkimisi tegema ;)

Gethe ja CO