Aeg, mõtted, plaanid ja 34 nädalat!

Kuhu see aeg kaob? Tunne on, et see lihtsalt voolab käest maha. Nii palju on teha ja mõelda ja ette valmistada aga tunne on ikka, et ei jõua mitte midagi, ei jõua mitte kuhugile.... Mul on kogu maailma aeg... Seda pean endale sisendama iga päev, et mitte oma plaanidega ummuksisse joosta... Mul on kogu maailma aeg!

Minu jaoks tundub müstiline meenutada, kuidas mulle koju jäädes öeldi, et küll sa lõpuks ära väsid kodus olemisest. Igavus võtab maad.... Aga kuidas saab kodus igav olla, kui nii palju vajab veel tegemist?? Kuidas saab hakata kodus igav, kui iga paari tunni tagant on mul võimalus suhelda ühe pisikese tegelasega? Kord öelda talle "Kullake, palun jää magama või rahune maha, saan ka ilma sinu sirutusteta aru, et oled tugev ja tegus ning aktiivne noormees. Kord paitada kõhtu ning öelda "Kallike, usu mind, varsti lõppeb see luksumine ära. Ma natuke sirutan ennast, ehk sul läheb paremaks." Ja siis istuda kodus, täielikus vaikuses ning mõelda, et kõigest loetud nädalad veel.... Ausalt, ainult loetud nädalad! 34 nädalat sai esmaspäeval täis. Järelikult kiiremalt juhul 6 nädalat veel ning aeglasemal juhul 8 nädalat veel hetkeni, kui saan oma pisikest nööpi kätel hoida ja tõdeda fakti, et maailmas on olemas midagi suuremat, kui ma ise.

Mõtlen iga päev, kuidas viimased paar kuud on minu maailmapilti muutnud. Kuidas on see mind muutnud ning minu suhtumist elusse. Rasedus ei ole kaotanud minus soovi reisida, näha maailma ja tõestada ennast endale. Kuid nüüd tean, et ma suudan seda kõike teha ning tean, et kõik, mida soovin, tuleb üks kord minu juurde ise. Täpselt nagu tuli mu kallis kaasa, täpselt nagu tuli meie ühine elu ning täpselt sama moodi nagu tuli
/tuleb see pisike tegelane. Ma jõuan veel reisida aga siis enam mitte üksi vaid koos OMA pisikese perega! Ja millegi pärast tundub see nii palju parem, reisida koos oma perega. Ma jõuan veel ennast tõestada ise endale, läbi selle suudan veel kutile näidata, et kõik on võimalik, kui seda väga tahad ja (nagu ma olen öelnud juba viimases ma-ei-tea-mitmes-postituses) kõik head asjad tulevad ise meie juurde!

"Asjad võtavad aega alati enne kui nad realiseeruvad
Meil on aega tegelt nagu vanasti, lihtsalt elu on keerukam
Et ma tean mida teen, kuid ei tea, millal teen,
terve elu teen veel, kõige jaoks on aega veel...."

Fakt on aga see, et minu jaoks on viimased kuud väga kiirelt läinud. Alles oli see hommik, kui Karmoga koos WC ukse peal kallistasime ja mõtlesime, et millesse küll me ennast nüüd seganud oleme :) Siis oli suvi, päike, Pärnu, rand..... Ja mõtted "kaugest" tulevikust. Ja mis nüüd on??? Talv, lumi, jõulud, pesapunumine ja hirmutavalt kiirelt lähedale jõudev uus aasta, aasta 2013. Pean ausalt ütlema, et mina küll maailma lõppu ei oota kuna tean, et uuest aastast lõppeb minu/meie jaoks praegune ajastu ning algab hoopis miskit uut :)

Minu viimane postitus oli novembri kuu viimasel päeval. See viimane nädal on olnud taas täis tegutsemist (milline minu nädal seda poleks??). 

Esiteks sooviks ma ka siin soovida palju palju õnne ühele toredale perele Pärnus, kes said 28nda novembri õhtul ühe perekonna liikme võrra rikkamaks. Sündis pisike Robin- Mike. Palju õnne meie poolt vanematele, pisikesele nööbile ning vanavanematele. Robin- Mike sündis täiesti fantastilisse perre :) Edu ja jaksu neile!

Nädalavahetusel käisime turvatooli järel. Lisaks selle saime veel kastitäie pisike riideid. See oma korda tähendab seda, et nädala alguses uugas mul taaskord masin täie rauaga :) Nüüd saan öelda käsi südamele pannes, et HETKEL on kõik kuti riided pestud ja lapitud. Ootavad ainult sorteerimist suuruste järgi oma õigetesse kohtadesse. Tänu sellele jõudsin ka ühele järeldusele. Teate ju küll, et oma sõltuvuse tunnistamine on esimene samm paranemise teel? No ma tunnistasin endale, et olen sõltuvuses lasteriietest......

 Tore oli vaadata, kuidas nädalavahetuse ja asjade koju toomine lõi Karmo silmad särama, esimest korda nägin temas tõsist hasarti. Nimelt lisaks turvahällile saime ka jalutuskäru, mille rataste külge annab turvhälli kinnitada. Millise entusiasmiga ta seda keldris üritas siis mõista! Kuidas, kuhu, mis käib :) Nädala alguses jõudis "koju" ka kummut, mida nii kaua oodanud olen. Hetkel on see meie "tühjas asju täis toas" ja ootab nädalavahetust, et Karmo selle siis kokku paneks. Oi ma tean, kui väga talle see asjade kokku panek meeldib :) Kui kummut koos, siis on minu hiilge hetk, võimalus see minutitega ääreni asju täis panna :)

Pühapäeva öö vastu esmaspäeva oli minu jaoks päris ränk. Nimelt otsustas noormees siis öökulli mängida ja terve öö vahelduva eduga üleval olla. Minu uni tol ööl kestis vaid tunnikese. Olin õnnelik, et oli kodus! Esmaspäeva õhtul aga pani Karmo ta õhtul magama, luges sõnad peale ja nii uskumatu kui see ka pole, magasime siis kutiga koos öösel vahepeal ligi 4 tundi jutti! See juba on midagi, uskuge mind :)

Üldiselt võin öelda, et eks lõpp läheneb ning koos lõpuga ka muutub enesetunne. Kutiga on kõik vinks vonks, ainult jube suureks on teien kasvanud. Sirutused on tunda nii põiel kui ka ribides, luksub aga juba nii, et terve kõht vappub, tegelikult seda juba päris tükk aega. Endal aga on mul juba enesetunne natuke raskem, kui ta oli mõned nädalad tagasi. Unesoov on suurem ning liikumine pole kohe kindlasti enam nii kiire, võtab ikka aega see tatsamine. Aeg ajalt lööb ka õrnemaid valutuiked sisse, mis tõestavad, et raseduse lõpp on lähedal.

Kui kummut koos, siis tuleks riided suuruste järgi ära sorteerida ning kummutisse paigutada need, mis alguses kasutusele lähevad. Tuleks teha väike apteegi tiir ning mõelda, mida tuleks koju varuda. Kokku tuleks panna nimekiri asjadest, mis haiglasse kaasa võtame. Ühtlasi tuleks üle vaadata ka sünnitusplaan. Kuna kipun ikka asju natuke üle mõtlema siis pean ka koostama nimekirja asjadest, mis igaks juhuks peaks autos olemas olema igaks juhuks. Kokku peaks panema ka nimekirja asjades, mis vaja peale kuti sündi kodust haiglasse tuua (see siis pigem Karmo jaoks :)). Mähkmed peaks ära pesema aga selleks oleks vaja ära oodata ka need, mis ema käest tulevad. Jõulukingitused peaks valmis mesterdama ning välja uurima ja paika panema, millal kelle juurde lähme. Ahju peaks ära pesema..... Voodipehmendusel tuleks nöörid ümber õmmelda parematesse kohtadesse.


Kindlasti on midagi veel! Aga mis?? Teadjad emmed, andke nõus. Kuidas valmistusite teie lõpus oma pisikeste sünniks? Mis on see, millega pole arvestanud, mille olen ära unustanud?? Eks ma tegelikult ikka natuke tean, et kõigeks ei saagi valmis olla aga natuke ju ikka võib plaanida eks :)

Meie lõpuks valmis saanud köögi nurgake koos kuusega, millel nüüdseks juba kolmas aasta meid truult teenida :)

Ei saa ju alata detsmber ilma päkapiku sussita!

No on talv noh!

Ja natuke ka kuti asjadest. Ei ole just parim pilt kuid ehk näitab ehedamalt  minu tõsist sõltuvust. Pildi paremas all nurgas olev kast oli lasteriideid täis. Et sellest kastitäiest jagu saada oli vaja pesta kolm masinatäit pesu! Olen lootusetu, nüüd juba hakkan sellest vaikselt aru saama :)

Mina igatahes lähen nüüd õue, üritan kuidagi jalgade peal püsida ning jõuda elusalt ja tervelt kodus poodi ja tagasi :) Õhtul aga lähen vot sellisele üritusele. Nii et tuleb hakata veel ennast ilusaks ka tegema!

Gethe ja Co