Minu "parem pool minust" ehk kallis teine pool + 33 nädal

Vähem kui 50 päeva jäänud... Et tänase postitusega kuidagi algust teha, alustan praegusest hetkest ning siis hüppan ühe suure hüppe 4 aasta tagusesse aega :) Hoiatan ette, et see positus võib osutuda pikemaks lugemismaterjaliks ning rõhutan, et eesmärk on mälestuste salvestamine....

Noorhärra: Tugev ja jõuline. Tänase sisuga täpselt 33 nädalat rasedust ehk siis umbes 7 nädalt veel jäänud hetkeni, mis teda esimest korda kätel saame hoida :) Luksub. Ja nüüd juba nii, et kui õige koha peale käsi panna, on seda ka tunda. Talle hirmsasti meeldivad minu paremal pool olevad ribid ja kohe eriti meeldib ta nende najal ennast sirutada. Ta nõuab pidevalt tähelepanu ja saab sellest rohkem kui hästi aru, kui ta seda saab :)

Mina: Tunnen ennast suhteliselt hästi. Nendin fakti, et mõned päevad tagasi olin valmis mõneks ööks rasedusest puhkust võtma. Aga olgem ausad. Olles nii kaugel, kui ma hetkel olen, ei tohiks ma imestada, et keerulisem on endale sobivad magamis asendit leida. Ööd on juba veidi keerulisemad (eriti kui üks kutt otsustab luksuma hakata või siis kukkerpalle harjutama hakata). Ta on juba piisavlt tugev, et tema "pehmed paitused seest poolt" võivad vahete vahel ikka natuke haiget ka teha. Aga las teeb, vähemalt tean, et temaga hästi :) Ühtlasi nendin fakti, et vaikselt hakkab peale tulema hirm tuleviku ees. Kas suudan sellega hakkama saada ja kas suudan olla piisavalt hea.... Aga... See on rasedus. On varem naised hakkama saanud ja saan mina ka :) Oleme kolm musketäri ja saamegi kõigega hakkama, mis ees ootab! Seda üritan endale iga päev sisendada :)

Mees: Rahulik, kodukanastunud :) Aga millal ta seda varem pole olnud ;) Oli tubli ja pani eile kuti voodi kokku ja nädalavahetusega sai ka lõpetatud peale aastast plaanimist ka meie projekt "Köök". Paigas, korras tehtud. On üks tubli ja asjalik mees mul, mis muud öelda!

Aga nüüd siis asja juurde....

4 aastata tagasi samal ajal olin ma Pärnakas, töötasin Selveris koristajana, õppisin gümnaasiumi viimases klassis ja olin just saanud valuse õppetunni Gupitolt ( on vist tema, see põrguline, kes noolega laseb ja armastus siis kohe peale tuleb!). Tol hetkel olin ma natuke pettunud endas ja maailmas. Samas nautis elu täiega, sõbrad, minu ümber olid fantastilised ning kool sujus oodatust paremini. Ja siis.....

Ühel sumedal novembri kuu viimasel päeval hakkasin aga ma läbi jututoas suhtelema ühe noormehega. Jutt meil jooksin ja ei tahtnud kohe sugugi mitte otsa saada. Temas oli midagi, mis pani mind mõtlema ja tegi tuju palju paremaks. Tollest õhtust alates rääkisime me iga päev. Jututoas suundusime MSNi (millal ma seda viimati kasutasin??) ja seal edasi telefoni otsa. Meie kõned kestsid eranditul iga jumala päev ligi 2 tundi. Meelde tulevad ka kaks 4 tunnist kõne kesest ööd. Ta pani mind tundma erilisena ja tol hetkel me polnud veel isegi kohtunud. Siis ma juba kusagil sügaval sisimas teadsin......

Meie esimene kohtumine näost näkku toimus 31. detsembril 2008ndal aastal. 2008 aasta viimasel päeval. Olin otsustanud aastavahetuse veeta Pärnust eemal, Tallinnas. "Saatuse" (või siis minu suurte soovide) tahtel veetsin ma temaga koos terve päeva. Hommikul tuli ta mulle Pärnu rongi vastu, me käisime ujumas, kinos, söömas. See oli meie esimene ühine aastavahetus koos, Vanalinna halli katusel... Minu prints Punase Fordiga. Kuigi olime suhelnud vaid kuukese ning kohtunud vaid korra haarasid pisarad minu üle võimust, kui võtsin suuna Tallinnast Pärnu poole. Oli saanud ühe kuramuse suure noolega vastu kanni, aitäh Gupito!!! (Tõsiselt, aitäh sulle!). Peale seda seda aastavahetus muutus mu maailm, mina ja minu unistused kapitaalselt ja põhjalikult! 

Olete te kunagi kokku puutunud armastusega esimesest silmapilgust? Ma arvan, et mina olen... Peale seda aastavahetust tuli huvitav periood. Vanemate kahtlustavad pilgud, kui kaheks tunniks magamistuppa telefoniga kadusin. Laupäevad koos ujumas käies (jep, ta sõitis isegi minu pärast paar korda Pärnusse, et ujuma tulla...). See oli periood, kus õppisime teineteist tundma, polnud nagu õieti midagi aga samas oli nii palju.... Oli ka periood, kus kõik tundus nii raske ja keeruline ning meie "suhe" pandi pausile. Kuni suveni, Jaan Tätte kontserdini Pärnus Vallikäärus, kus algas kõik "praegune".  Peale pausi tundus kõik nii ärev ja uus. No teate küll... see esimene puudutus ja käest kinni hoidmine... psh.. nagu oleks uuesti teismeline!

Kooliga olin ma selleks hetkeks ilusti ühele poole saanud. Osati tänu Temale otsustasin ma õppima minna Tallinna. Augustis ehk siis viimaseks kaheks nädalaks ennem kooli kolisin ma oma kodinatega Pärnust tema juurde. Sõbrad, see oli sõna, mis meid tol hetkel veel defineeris. Kooli alguseks aga olin mina kindel oma tunnetes ning seda ka Tema ja nii see kõik alguse sai :) Elasin esimese poolaasta ülikooli ajast ühikas kuid no ma ei tea. Kas seda saab ühikas elamiseks nimetada, kui neljapäeval sai suund võetud "koju" ning alles esmaspäeva õhul maandusin taas ühikasse :) Olin kõrvuni armunud ning õnnelik. Aitäh Gupito! :)

Nii meie lugu alguse sain. Oli pikk tundma õppimise periood. 2008 november tutvusime, 2009 november kolisin ennast ühikas tema juurde ning olid kõik need esimesed kohtumised, tema ja minu vanemate vahel ning minu ja tema vanemate vahel. Meie esimesed ühised jõulud, teine ühine aastavahetus.... :) 

26.november 2010 aga on päevaks, mis tähistab seda kõike. Minust sai ametlikult preilist proua ja tema sai endale ametlikult minu enda külje alla :) Uskuge mind, 2010 aastal oli tänane päev kohe kordades lumisem kui praegu :) Sel päeval olid meie ümber inimesed ,kes hoolisid ja armastasid. Sel päeval ütlesime me teineteisele "Jah", olime (ja oleme siiani) valmis ühiseks tulevikuks ning valmis võtma teineteist sellistena nagu olema. Valmis astuma ühes ja samas suunas!

 Tema "Jah"

Minu "Jah"

Done!

Tõestus sellest, et siis oli LUMI!

Mõned kuud hiljem sai soetatud korter, veel aastake hiljem aga oleme juba selles seisuses, milles me siis nüd hetkel oleme :)

Tal on iseloomu, ta on otsekohene, ta on kodukana ja ta ei vaja õnneks palju. Ta võtab mind sellisena nagu ma olen ning õpetab iga päev mind ennast tegema seda sama. Tema on minu kalju, minu kindlus ja ainuke inimene, kes on suutnud minust sellist turvatunnet tekitada. Jah, eks ta kipub ütlema kõik, mis südamel kohe välja. Aga see teebki temast Tema. Ta on õpetanud mind välja ütlema seda, mida mõtlen, mida soovin, mida unistan. Ta on realist. Tirib mind aeg ajalt maa peale, kui unistused ja mõtted ikka väga utoopilisteks muutuvad. Samas lubab mul unistada, mõelda, planeerida. Ta on põhjalik, igas oma tegemises ja mõtelmises. Ei jäta kunagi asju pooleli ega poolikuks. 

Mis põhiline, ta armastab mind täpselt sellisena nagu ma olen ja näitab seda eranditult mulle iga päev. Ja mina armastan teda, täpselt sellisena nagu ta on ja seda iga jumala päev üha rohkem! 

Tema ongi see õige, prints Punase Fordiga...

Ja siin me nüüd siis oleme. Algul kahekesi, nüüd juba kolmekesi (põhimõtteliselt!). Omas kodus, koos oodates seda väikest kingitust. Täpselt sellised nagu me oleme.....

Viimase nelja aasta jooksul olen selgeks saanud, et kui midagi ikka väga väga tahta, siis nii see ka läheb! Tuleb lihtsalt õigest hetkest kinni haarata. Või siis õigest inimesest ;)

Armastus tuleb, ta ei jäta kunagi tulemata. Ja kui ta siis ükskord tuleb, siis niidab jalust, võtab mõistuse peast ning paneb sinna asemele unistused, suured unistused. See on hetk, kus tuleb endale aru anda, et nende unistuste täitumiseks on vaja tööd teha ning vaeva näha. See tasub ennast ära, alati tasub :)

Täna on meie päev, 2 aastat. Aitäh sulle, mu kõige kallim. Mu "parem pool minust"!

Hoidke neid, kellest hoolite ja keda armastate ja tuletage seda neile aeg ajalt ikka meelde, et nad on teie jaoks tähtsad :)

Gethe ja Co