Ma luban, et ehk võtan nüüd hoogu maha

Uh, see nädal on olnud täis tegutsemist.

Esmaspäeval tähistasime vaikselt oma teise aasta täitumist "Jah" sõna ütlemisest. Kuna oli tööpäev siis suurt midagi ette ei võtnud. Arutasime maailma asju nagu igaõhtu ning lihtsalt olime :) Minu ilusa abielusõrmusega aga lood nii, et see jääb nüüd mõneks ajaks sõrmusekarpi hoiule. Ei jaksa enam pidevalt kontrollida, et kas sõrmus tuleb sõrmest ära või mitte. Kaelas ei riski teda ka väga kanda. Kohe päris imelik on olla ilma sõrmuseta! Nagu midagi oleks puudu....

Teisipäev aga oli actionit täis päev :) Alates hommikul kella kaheksast tegelesin tõsise vahvli küpsetamisega kuna kella 12st lendas minu elamisse sisse ligi 10 veerevat pallikest ehk siis minu juures toimus esimene jaanuaris esimest või teist korda emaks saavate naiste kokkutulek. Oh seda söögiorgiat. Vahvlid ja jäätis ja kook ja tee ja lillkapsas ja tomat ja mandariinid ja nii edasi ja edasi ja edasi :) Igatahes minu arust oli igati muhe istumine, sai naerda ning jagada kogemusi. Igal teemal :) Kell 12 nad tulid ja kell 15 nad lahkusid ning peale seda olin mina laip. Uni oli tol öösel uskumatult hea!

Kolmapäeva hommik möödus magades, õhtul aga võtsin suuna linna. Nimelt olin ma kutsutud Albaania sajanda iseseisvuspäeva tähistamisele. Aitäh Grete ja Heliand :) Udupeen, kas ei tundu :) Igatahes oli minu arust mõnus üritus. Uskumatu, kui huvitav võib üks kultuur ja riik olla. Kahju oli muidugi, et pidin varakult lahkuma. Hea oli üle tüki aja näha inimesi, keda ammu polnud kohanud :)

Neljapäeval käisin ämmaka juures ning sain Liisaga kokku :) Aga kogu see möllutamine terve nädal oli mind ikka piisavalt ära väsitanud kuna eile õhtul olin kell pool kümme voodis, kümnest nägin unenägusid ja hommikul magasin veel nii sügavalt, et isegi äratuskella helinat ei suutnud kuulda. Karmo siin vaikselt vihjba, et võiks selle ringi lendamise nüüd ära lõpetada ja "koduseks" jääda... Endale hakkab ka see vaikselt juba kohale jõudma, et oleks aeg võtta asja rahulimalt. Ja muidugi kui siis veel juurde lisada see meeldivalt lumine ja külm ja tuuline ilm väljas siis tundub kodus olemine päris mõnus :) Mitte et mul sellise ilma vastu midagi oleks aga kuidagi libedaks kisub väljas...

Kuna terve nädal tegevust täis olnud siis otsustasin täna olla kodune ja teha väikest puhastus/koristus/pesu päeva. Mida õhtu toob, seda ei tea. Praegu aga naudin kodus olemist ja ootan mehe koju saabumist. Ja muidugi anna pesumasinale itsi.... Ehk jõuan täna nii kaugele, et saan kõik kuti tekid pestud :) Loota ju võib!

Seniks aga mõnusat tuisust reedet kõigile :)

Gethe ja Co

Minu "parem pool minust" ehk kallis teine pool + 33 nädal

Vähem kui 50 päeva jäänud... Et tänase postitusega kuidagi algust teha, alustan praegusest hetkest ning siis hüppan ühe suure hüppe 4 aasta tagusesse aega :) Hoiatan ette, et see positus võib osutuda pikemaks lugemismaterjaliks ning rõhutan, et eesmärk on mälestuste salvestamine....

Noorhärra: Tugev ja jõuline. Tänase sisuga täpselt 33 nädalat rasedust ehk siis umbes 7 nädalt veel jäänud hetkeni, mis teda esimest korda kätel saame hoida :) Luksub. Ja nüüd juba nii, et kui õige koha peale käsi panna, on seda ka tunda. Talle hirmsasti meeldivad minu paremal pool olevad ribid ja kohe eriti meeldib ta nende najal ennast sirutada. Ta nõuab pidevalt tähelepanu ja saab sellest rohkem kui hästi aru, kui ta seda saab :)

Mina: Tunnen ennast suhteliselt hästi. Nendin fakti, et mõned päevad tagasi olin valmis mõneks ööks rasedusest puhkust võtma. Aga olgem ausad. Olles nii kaugel, kui ma hetkel olen, ei tohiks ma imestada, et keerulisem on endale sobivad magamis asendit leida. Ööd on juba veidi keerulisemad (eriti kui üks kutt otsustab luksuma hakata või siis kukkerpalle harjutama hakata). Ta on juba piisavlt tugev, et tema "pehmed paitused seest poolt" võivad vahete vahel ikka natuke haiget ka teha. Aga las teeb, vähemalt tean, et temaga hästi :) Ühtlasi nendin fakti, et vaikselt hakkab peale tulema hirm tuleviku ees. Kas suudan sellega hakkama saada ja kas suudan olla piisavalt hea.... Aga... See on rasedus. On varem naised hakkama saanud ja saan mina ka :) Oleme kolm musketäri ja saamegi kõigega hakkama, mis ees ootab! Seda üritan endale iga päev sisendada :)

Mees: Rahulik, kodukanastunud :) Aga millal ta seda varem pole olnud ;) Oli tubli ja pani eile kuti voodi kokku ja nädalavahetusega sai ka lõpetatud peale aastast plaanimist ka meie projekt "Köök". Paigas, korras tehtud. On üks tubli ja asjalik mees mul, mis muud öelda!

Aga nüüd siis asja juurde....

4 aastata tagasi samal ajal olin ma Pärnakas, töötasin Selveris koristajana, õppisin gümnaasiumi viimases klassis ja olin just saanud valuse õppetunni Gupitolt ( on vist tema, see põrguline, kes noolega laseb ja armastus siis kohe peale tuleb!). Tol hetkel olin ma natuke pettunud endas ja maailmas. Samas nautis elu täiega, sõbrad, minu ümber olid fantastilised ning kool sujus oodatust paremini. Ja siis.....

Ühel sumedal novembri kuu viimasel päeval hakkasin aga ma läbi jututoas suhtelema ühe noormehega. Jutt meil jooksin ja ei tahtnud kohe sugugi mitte otsa saada. Temas oli midagi, mis pani mind mõtlema ja tegi tuju palju paremaks. Tollest õhtust alates rääkisime me iga päev. Jututoas suundusime MSNi (millal ma seda viimati kasutasin??) ja seal edasi telefoni otsa. Meie kõned kestsid eranditul iga jumala päev ligi 2 tundi. Meelde tulevad ka kaks 4 tunnist kõne kesest ööd. Ta pani mind tundma erilisena ja tol hetkel me polnud veel isegi kohtunud. Siis ma juba kusagil sügaval sisimas teadsin......

Meie esimene kohtumine näost näkku toimus 31. detsembril 2008ndal aastal. 2008 aasta viimasel päeval. Olin otsustanud aastavahetuse veeta Pärnust eemal, Tallinnas. "Saatuse" (või siis minu suurte soovide) tahtel veetsin ma temaga koos terve päeva. Hommikul tuli ta mulle Pärnu rongi vastu, me käisime ujumas, kinos, söömas. See oli meie esimene ühine aastavahetus koos, Vanalinna halli katusel... Minu prints Punase Fordiga. Kuigi olime suhelnud vaid kuukese ning kohtunud vaid korra haarasid pisarad minu üle võimust, kui võtsin suuna Tallinnast Pärnu poole. Oli saanud ühe kuramuse suure noolega vastu kanni, aitäh Gupito!!! (Tõsiselt, aitäh sulle!). Peale seda seda aastavahetus muutus mu maailm, mina ja minu unistused kapitaalselt ja põhjalikult! 

Olete te kunagi kokku puutunud armastusega esimesest silmapilgust? Ma arvan, et mina olen... Peale seda aastavahetust tuli huvitav periood. Vanemate kahtlustavad pilgud, kui kaheks tunniks magamistuppa telefoniga kadusin. Laupäevad koos ujumas käies (jep, ta sõitis isegi minu pärast paar korda Pärnusse, et ujuma tulla...). See oli periood, kus õppisime teineteist tundma, polnud nagu õieti midagi aga samas oli nii palju.... Oli ka periood, kus kõik tundus nii raske ja keeruline ning meie "suhe" pandi pausile. Kuni suveni, Jaan Tätte kontserdini Pärnus Vallikäärus, kus algas kõik "praegune".  Peale pausi tundus kõik nii ärev ja uus. No teate küll... see esimene puudutus ja käest kinni hoidmine... psh.. nagu oleks uuesti teismeline!

Kooliga olin ma selleks hetkeks ilusti ühele poole saanud. Osati tänu Temale otsustasin ma õppima minna Tallinna. Augustis ehk siis viimaseks kaheks nädalaks ennem kooli kolisin ma oma kodinatega Pärnust tema juurde. Sõbrad, see oli sõna, mis meid tol hetkel veel defineeris. Kooli alguseks aga olin mina kindel oma tunnetes ning seda ka Tema ja nii see kõik alguse sai :) Elasin esimese poolaasta ülikooli ajast ühikas kuid no ma ei tea. Kas seda saab ühikas elamiseks nimetada, kui neljapäeval sai suund võetud "koju" ning alles esmaspäeva õhul maandusin taas ühikasse :) Olin kõrvuni armunud ning õnnelik. Aitäh Gupito! :)

Nii meie lugu alguse sain. Oli pikk tundma õppimise periood. 2008 november tutvusime, 2009 november kolisin ennast ühikas tema juurde ning olid kõik need esimesed kohtumised, tema ja minu vanemate vahel ning minu ja tema vanemate vahel. Meie esimesed ühised jõulud, teine ühine aastavahetus.... :) 

26.november 2010 aga on päevaks, mis tähistab seda kõike. Minust sai ametlikult preilist proua ja tema sai endale ametlikult minu enda külje alla :) Uskuge mind, 2010 aastal oli tänane päev kohe kordades lumisem kui praegu :) Sel päeval olid meie ümber inimesed ,kes hoolisid ja armastasid. Sel päeval ütlesime me teineteisele "Jah", olime (ja oleme siiani) valmis ühiseks tulevikuks ning valmis võtma teineteist sellistena nagu olema. Valmis astuma ühes ja samas suunas!

 Tema "Jah"

Minu "Jah"

Done!

Tõestus sellest, et siis oli LUMI!

Mõned kuud hiljem sai soetatud korter, veel aastake hiljem aga oleme juba selles seisuses, milles me siis nüd hetkel oleme :)

Tal on iseloomu, ta on otsekohene, ta on kodukana ja ta ei vaja õnneks palju. Ta võtab mind sellisena nagu ma olen ning õpetab iga päev mind ennast tegema seda sama. Tema on minu kalju, minu kindlus ja ainuke inimene, kes on suutnud minust sellist turvatunnet tekitada. Jah, eks ta kipub ütlema kõik, mis südamel kohe välja. Aga see teebki temast Tema. Ta on õpetanud mind välja ütlema seda, mida mõtlen, mida soovin, mida unistan. Ta on realist. Tirib mind aeg ajalt maa peale, kui unistused ja mõtted ikka väga utoopilisteks muutuvad. Samas lubab mul unistada, mõelda, planeerida. Ta on põhjalik, igas oma tegemises ja mõtelmises. Ei jäta kunagi asju pooleli ega poolikuks. 

Mis põhiline, ta armastab mind täpselt sellisena nagu ma olen ja näitab seda eranditult mulle iga päev. Ja mina armastan teda, täpselt sellisena nagu ta on ja seda iga jumala päev üha rohkem! 

Tema ongi see õige, prints Punase Fordiga...

Ja siin me nüüd siis oleme. Algul kahekesi, nüüd juba kolmekesi (põhimõtteliselt!). Omas kodus, koos oodates seda väikest kingitust. Täpselt sellised nagu me oleme.....

Viimase nelja aasta jooksul olen selgeks saanud, et kui midagi ikka väga väga tahta, siis nii see ka läheb! Tuleb lihtsalt õigest hetkest kinni haarata. Või siis õigest inimesest ;)

Armastus tuleb, ta ei jäta kunagi tulemata. Ja kui ta siis ükskord tuleb, siis niidab jalust, võtab mõistuse peast ning paneb sinna asemele unistused, suured unistused. See on hetk, kus tuleb endale aru anda, et nende unistuste täitumiseks on vaja tööd teha ning vaeva näha. See tasub ennast ära, alati tasub :)

Täna on meie päev, 2 aastat. Aitäh sulle, mu kõige kallim. Mu "parem pool minust"!

Hoidke neid, kellest hoolite ja keda armastate ja tuletage seda neile aeg ajalt ikka meelde, et nad on teie jaoks tähtsad :)

Gethe ja Co

32+3

Masin uugab kolmandat korda. Kõik pisikesed riided on pestud ning kuivamas või kuivatis. Kätte on jõudnud voodilinade ja tekkida kord. Hullumeelene....

Pean nentima fakti, et ei ole viimastel nädalatel kuigi usin blogitaja olnud. Mõtlesin ja juurdlesin selle üle pikalt ning leidsin ehk kaks kõige lihtsamat ja loogilisemat põhjust/vabandust sellele :)

Esiteks pole suurt midagi muutunud (peale selle, et olen koju jäänud). Kutt kasvab vaikselt ja togib mind nagu pöörane. Täpset suurust on keeruline öelda. Sellel graafikul, mille järgi olen siiani üritanud tema umbkaudseid mõõte siia panna, ei tundu enam olevat suuremat mõtet. Arvestades, et ta mõõdud võivad tegelikkusest erineda kõvasti. Ultrahelisse ma aga enam väga minna ei taha. Pole see just kõige parem tema jaoks. Eks ta siis üllatab mind oma suuruseks, kui selleks õige hetk :)

Teiseks põhjuseks on see, et ma naudin omaette olemist. Arvuti taha satun pikemaks ajaks suhteliselt harva. Pigem loen või vaatan mõnda filmi või olen üldse kodust lennus :) Töö pärast või ämmaka kontrollide pärast või kohtumiste pärast.

Järgmine nädal aga tõotab tulla kohtumiste poole pealt igati põnev :) Esmaspäev on lihtsalt üks vähe tähtsam päev nii minu kui ka mu kaasa jaoks kuid teisipäeval ka tähtis päev. Nimelt olen suutnud olnud paras pusserdis ja organiseerida jaanuaris esimest või teist korda emadeks saavate veerejate kohtumise.... Enda juures! Kolmapäeval plaan õhtul linna sõita ja osaleda ühel ilmselt päris huvitaval üritusel. Neljapäeval aga taaskord ämmaka juurde kontrolli. Ning kokku võttes reede ainuke kodune päev. Rahulik kodune rase .... NOT!

Homme aga lähen taaskord ühele huvitavale üritusele. Beebiootel emade päevale.

https://www.facebook.com/photo.php?fbid=503612516323284&set=a.442627225755147.104933.417404234944113&type=1&theater

Nentisin fakti, et ilmselt tuleb sularaha igaks juhuks kaasa võtta :) Nii põnev!

Ehk üks kord algab aega, kus minust saab usinam blogija :) Lootus sureb viimasena ;)

Gethe ja Co

31+2

Meie pisike kullake on oma vanusega jõudnud järgi oma isa vanusele. 31... ühel juhul aastates, teisel juhul nädalates :) Minu kaks kallist....

Igatahes jah, oleme ületanud maagilise 2 numbrilise piiri, jäänud vaid 9 nädalat tähtajani! Ja võib olla hoopis vähem! Või rohkem... 41,1 cm ja 1502 grammi! Ennustatavalt siis. Meie noormees on pirakas juba. Ja seda ma tunnen ise ka :) Ikka kohe selline muhk kõhus. Tiirutab ja keerutab ja sirutab ja venitab. Ja kui ta hoos on, siis teeb ta seda NÄHTAVALT! Kõht ikka käib ühest otsast teise :) Nii vägev. Tundub ikka ebareaalne veel. Eile käisin ka ämmaemanda juures. Nublu on ilusti pea allpool ning süda lööb tal täpselt nii hästi kui lööma peab :) Minu enda enesetunne on isegi üllatavalt hea. Natuke kõrvetab ja natuke väsitab aga muidu täitsa viks vonks. Kas ma kuu aja pärast sama juttu räägin on hoopis teine asi! Kallile kaasale on kahanud ka vaikselt kohale jõudma, et ma ikka kohe täitsa rase. Eile just ütles, et kuule, sa ju hiivasid ennast voodisse nagu vaal..... Selle peale sai vastuseks pilgu ning lause: "Mees sa ei tea, kui kiiresti see padi võib lendama hakata!" Aga ma armastan teda :) Kohe siiralt ja südamest.... Vähemalt on ta aus!

Pean nentima fakti, et ise olen ikka juba täitsa laiskaks jäänud. Tahaks istuda rahulikult kodus teki sees ja olla :) Aga samas ega enda loomuse vastu ikka ei saa. Praeguseks hetkeks olen kodus juba kolmandat nädalat ja nende nädalate jooksul on olnud kokku võib olla ehk 5 päeva, kus olen olnud lihtsalt kodus. No võib olla hommikul ujumas käinud või päeval jalutamas. Vaja ju käia igasugustel kokku saamistel ja loenguid vaja teha ja siis linna peal käia ja ämmaka juures ja kikuarsti juures ja nii edasi ja edasi ja edasi .... pesapunumise tunnet mul igatahes veel ei ole. Ehk tuleb detsembris? Tore oleks ju! Siis justkui juba viimane aeg.

Eile oli täitsa huvitav päev. Lisaks ämmaka visiidile käisin ka Eesti perekoole tutvustaval infopäeval. Sain esimest korda kokku ämmaemandaga, kes sünnituse juurde tuleb (fantast inimene paistba olevat :)). Sai vahetada paar sõna ühe teise toreda ämmaemandaga ehk siis sellega, kelle juures perekoolis käisime. Ja ma luban, et ükskord jõuab teieni ka postitus meie perekoolis käimise kohta. Olen lihtsalt laisk....

Õhtuks olin ma muidugi omadega täiesti läbi. Väsimus niitis jalust. Tänu sellele oli öösle uni olemas, 100+1 %! Halleeluuujaaa....

Juhe on koos... Mäletan, et ma tahtsin paar päeva tagasi nii palju asju kirja panna... Nüüd aga ei tule midagi meelde! Rase noh... Aga kahte asja mäletan küll.... Mandariinid on lõpmatult head ning kätte on jõudnud sukapüksi periood!

Luban, et üritan ennast kokku võtta!

Aga unustasin ju kirjutada eelmise nädala kõrghetkest! 

Reedel sündis siia ilma pisike Mattias, üks supper tore sõbranna sai teistkorda emaks. Minu poolsed suured kallistused nende poole ja jõudu ning jaksu emmele, issile ning suurele vennale! :)

Gethe ja Co

( PS! Noormees tervitab kõiki lugejaid ühe korraliku jalahoobiga mu ribide vahele! Kallis nööp, armastan sind juba praegu.)

Kogunenud noorhärra asjad

Noorhärra jaoks varutud asjadest olen varasemalt natuke juttu teinud siin, siin ja siin. Nimekiri on tegelikult juba üpris asjalik ning pikk. Alustame siis algusest :)

Olemas on voodi koos madratsi, voodipehmenduse ning  voodiriietega. Lisaks sai siis ostetud veel madratsikaitse ja mähkimisalus. Samuti on olemas ka käru kuid sellest pilti pole :) On ka olemas lamamistool, millest mul taaskord veel pilti pole :)

Kuna ilmselt kõigi riiete detailne kirja panemine võtaks ilmselgelt liiga palju aega ning oleks ühtlasi ka suhteliselt mõtetu lisan hoopis mõned pildid. Ärge pahandage, kui mõned veidi udused on :) Käsi väriseb....

Müts ja kombe käivad koos. 

Kõik riided on ära pakitud hetkel meie ääretult mahukasse riidekappi. Kummut on tellitud ja peaks saabuma detsembri alguses. Ühtlasi lähen hiljemalt detsembris järgi turvahällile ning ratastega raamile , mille külge turvahälli kinnitada. Kogu kupatusega saan kaasa veel ühe veidi pisema kombe ning terve kotitäie riided. Riidefriik ma ütlen...... Ja neid tuleb veel, ma juba tean ja tunnen seda :) Aga oi kuidas see meeldib mulle!

Oma toredalt töökaaslaselt saan detsembris veel kõhukoti ning kandelina laenuks. Üsna pea tellin ilmselt ära ka lambanahast sisuga soojakoti. Soojakotti ja teisi mõnusaid lambanahast tooteid saab

näha siin.

Mõned varasemad pildid ninnist ja nännist....

Mulle meeldivad riided, eriti pisikese kuti omad. See väike musta ja halli triibuline kapsun ja pruun vest... No ei anna olla armsamaid asju noh! Ja sokikesed ja kindakesed.... Olen sõltuvuses.

Täna muidugi olen üllatavalt tubli olnud. Hommikul 10 minutit ennem kaheksat sulistasin juba basseini vees. See järel astusin läbi linnavalitsusest, et õigete inimesteni toimetada oma dekreedileht. Viimased poolteist tundi olen plaaninud kohtumisi ja kirjutanud blogipostitust ning söönud ära kausitäie mandariine.... Hakkab vaikselt jõulutunne peale tulema. Sõltumata vihmast! Ja mis põhiline, päev pole veel läbi. Kohe varsti läheb supi keetmiseks ning kella kuuest algab meie viimane perekooli loeng! Kuus nädalat "õpinguid" on kiirelt möödunud! Kui homme viitsimist siis räägin meie perekooli retkest lähemalt :)

"Gethe ja Co"

30+0 ehk viimane 70päevane spurt algab nüüd!

Täna saab täis 30 nädalat. 30 nädalat olen ma suure õnnetundega südames ringi liikunud (viimased nädalad küll veerenud aga noh...). 70 päeva on jäänud minu algselt seatud tähtajani. 14. jaanuar! Samas looteanatoomia ultrahelis toodi tähtaeg veel 4 päeva ette poole ehk 10. jaanuar! Nii vähe on veel jäänud, et saan oma pisikest poja kord kätel hoida. Kuigi, eks hoian ma teda juba nüüd. Üks õhtu, ennem magama jäämist, tundsin nii selgelt, kuidas üks pisike jalg tugevalt kohe mu käe alt läbi käis :)

Kutt peaks olema juba päris suur tegelane. Täitsa kapsapea suurune :) ligi 40 cm pikk ja 1300g raske! http://www.babycenter.com/average-fetal-length-weight-chart

Korralik mürakas juba :) Oma eksistensist annab ta ka pidevalt märku. Nüüd ikka juba nii korralikult, et  isegi Karmo näeb, kuidas kõht ühe külje pealt teisele liigub! Täna, kui kaasa hakkas hommikul tööle minema, sai ta meie iga hommikuse ärasaatmise rutiini ajal korralikud hoobid kõhtu! Nii armas oli vaadata, kuidas tekkisid silmanurkadesse naerukurrud ning huultelt langes lause " Vot seda ma tundis!". Mis teha, kutt tahtis ka isale head tööpäeva soovida :) Kuigi viimased päevad on ta olnud kohe ääretult aktiivne olen ma igati õnnelik, et ta seda on. Tema tegutsemisest on hea aru saada, kas talle miski sobib või mitte. Kui selili olles hakkab rapsima hullusti, keeran külili. Järelikult talle nii ei meeldinud. Mida rohkem liigutab, seda kindlam ma olen meie ühises spurdis lõpus suunas :)

Viimastel nädalatel olen ma saanud veidi kurta oma une üle. Nüüdseks aga on see hala möödanik. Õhtuti jään kiirelt magma ning terve öö saan suhteliselt rahulikult mööda saata. Vähemalt 2 korda käin küll Wc aga no... ma olen rase.. see loomulik ja arusaadav :) Igatahes, magada on hea. Meeletult hea. Kuna kõhuli enam magama ei mahu ja selili magada ka väga hea ei ole, siis magan enamasti kas ühe või teise külje peal. Kui ikka pool ööst magada ainult ühe külje peal siis võite te vaid ette kujutada, kui kanged on mu puusad hommikuks! No ikka kohe täitsa rase, kes voodist tõusmise asemel ennast voodist välja veeretab ja ennem tõusmist võtab minuti kaks ette valmistamiseks! Huumor!

Lubasin viimane kord, et pistan ülesse pilte kuti jaoks kogunenud asjadest. Seda ma ka see nädal teen. Ilmselt küll homme. Ikka vägevaid asju on pisikeste poiste jaoks. Kõik väikesed kapsunid ja püksid tunduvad nii ääretult armsad, et kohe raske on neid näitamata jätta  :) ja sokid ja kombed ja mütsid... oeh. Minust on saanud lasteriietet sõltlane. Kes iganes midagi pakub, vastu võtna kõik! Kuigi mõistus ütleb, et välja kasvab ta neist ääretult kiiresti ja pole neid riideid nii palju vaja..... Siis RASEDAMÕISTUS nõuab pidevalt lisa! Nii tore on olla rase!

Minu enda enesetunne on üldiselt juba päris hea. Küll teevad luud natuke liiga liikumisel ja kohati olen veidi kange ja aeg ajalt ajab kõrvetama. Kuid viimasel ajal olen käinud suht tihti ujumas ning liigun ikka iga päev väiksematel või suurematel jalutustiirudel. Ühtlasi söödan usinalt magneesiumi ning nüüd kõrvale ka kaltsiumi. Nii uskumatu kui see ka pole, on viimase nädalaga ikka valud palju vähemaks jäänud. Ujumisest on kindlasti abi ning usun, et ka kaltsium on asjale kaasa aidanud. Eks natuke vaala tunne on aga pole hullu... See normaalne, ma olen ju rase! (Pean seda endale ikka aeg ajalt meenutama! :))


Mida ma selle kuu jooksul kõige rohkem ootan..... Esiteks 13. november, mil kohtun esimest korda oma sünnitusele tuleva ämmaemandaga ning ühtasi on sel päeval ämmaka visiit. See üldse üks tihe päev kuna siis on üks tore infopäev Eesti perekoolide teemal. Eks siis kui seal käidud, saan juba rohkem sel teemal muljetada :)
Ei saa kohe jätta mainimata, et ühtlasi on novembris ka üks tähtpäev. 2 aastat saab täis hetkest, mil sain sõrme ühe ilusa sõrmuse :) Mind rõngastati ära ( no ja mina rõngastasin Tema!). Oli ilus päev.... tõsiselt ilus päev! 26. november! Ühtlasi on samal päev sünnipäev ka mu onul! Ja kui sünnipäevade peale jutt läks siis HOMME on sünnipäev mu keskmisel vennaraasul Mikul! Kui ma nüüd ikka õieti arvutan siis peaks ta saama juba 6 aastaseks!

Kallis oled mulle Miku! Olgu su homne päev täis rõõmu ja sära :)

Kas ta pole mitte asjalik :)

Ja tänase blogi lõppu lisan ühe pildid kahes tublist ja usinad piigast! 

(Ema, ära pahanda aga seda ei suutnud lihtsalt jagamata jätta :))

21. september ta ilmavalgust nägi. Nüüdseks 1 kuu ja 2 nädalane. 

Ega ma nüüd arvutamisega pange pannud mamps?

"Gethe ja Co"