Inimesed meis ja meie ümber

Meil on vedanud. Nii minul kui mu mehel on ääretult armastavad ning hoolivad ning abistavad (vahel isegi liiga abistavad ja susserdavad) vanemad. Sõbrad, kes lähemal, kes kaugemal annavad endast alati märku ning kaks neist on isegi lubanud sünnitustoa uksetaha ootama tulla!

Minu jaoks on olnud kogu raseduse ajal kõige suuremaks toetajaks mu kallis abikaasa. Viimase aasta jooksul on olnud hetki, kus oleme mõlemad kogu südamest kurvad olnud kuid ühes koos oleme saanud taas jalad alla. Usun, et kutt sellest ka aru sai ning see tõttu lasi kurel ennast meie juurde tuua. Armastan mõlemat härrat pööraselt ja tean, et kolmekesi lähme tulest ja veest läbi...

 Teiseks suureks nõuandjaks ning toetajaks on olnud minu ema. Õppinud ämmaemandana ning nüüdseks juba 6 lapse emana teab ta, millest räägib ning oskab alati nõu anda. Eks me oleme natuke erinevad inimesed ning tahest tahtmata meie arvamused aeg ajalt põrkuvad. Siiski on tema minu "teadjanaine teiselt poolt lahte" ning ilma tema toe ja olemasoluta tunneksin ennast ikka puru lollina. Ilmselt ei mõtleks ma ka sünnitus enda jaoks nii põhjalikult läbi. Tänu emale aga tean juba viimased 4 aastat, millist sünnitust ootan ning teen selleks kõik endast oleneva. Muidugi ei saa sünnituse ajaks kõigeks valmis olla, ikka tuleb ette hetki, millega ei oska arvestada või mis ei lähe kohe nii nagu olen lootnud. Kuid usun, et läbimõeldud ning põhjalik ettevalmistus on siiski abiks, et saada soovitud tulemus. Rahuolev uus ilmakodanik ning loetud tundi jooksul digimuutuse läbiteinud mees ja naine, kellest saanud ema ja isa. Seda kõike võimalikult loomulikult ning rahulikult :)

Ämm on mul ka tore naine. Võin julgelt väita, et temaga on mul kohe kindlasti vedanud. TA võtab asja rahulikult kuid alati, kui kohtume on tunda seda ärevust temas. See ärevus on hea ja muudab mu rahulikuks. Saan aru, et ta usaldab mind ning tänu sellele tunnen tema poolt pidevalt kiirgavat soojust ning tuge. Olen õnnelik naine, et mehega sellise ämma kaasa sain!

Ka tulevased vanaisad on meil toredad. Kohe näha on, et nad on vanaisastumas :)

Mul on suur pere ja tänu sellele on meie poega õnnistatud mitme tädi ja onuga.. Minu poolt saab ta endale kaks tädi (kellest noorim pojast vaid 4 kuud vanem) ning 3 onu. Mehe poolt saab lisaks veel ühe onu. Kamba peale päris suur seltskond!

Rasedus on selles mõttes olnud huvitav aeg, et minu ümber on tulnud juurde inimesi, kellega pole varasemalt üldse suhelnud või on suhtelmine jäänud soiku.

Mul on tore naabrinaine, kes raseduse pikkuse poolest vaid nädalakese taga ( kured olid see kevad helded!). Lisaks on mul veel üks tore kõhutaja, kelle tähtaeg kohe kohe kukkumas. Temaga olen ma viimased nädalad vähemalt korra nädalas koos ujumas käinud.

Lisaks neile kahele varasemalt täiesti võõrale inimesele on raseduse perioodil taastunud või alanud suhtlus kahe "emmega". Üks on minu vana klassiõde, kellega viimati sai vesteldud ligi 5 aastat tagasi :) Kohe ääretult hea meel oli temaga taaskord suhtlema hakata. Aega on küll mööda läinud kuid beebiteema lähendab kõiki ;) Teiseks toredaks ja meeldivaks üllatuseks on Kristi, minu kunagine kursaõde, kohe kohe aastaseks saava poja ema. Ei mäleta, et kooli ajal oleks väga suhelnud kuid nüüd tunnen alati rõõmu sellest, kui ta mulle aeg ajalt head nõu annab ning toetab. Blogiinspiratsioon vist iseloomustab ka teda.

Pisikesele kutile aga palju palju õnne peatselt aastaseks saamise puhul! :)

Muidugi on ka minu kaks kallist sõbrannat, kes olid mu kõrval kui sai öeldud "Jah" sõna kui ka nüüd, kui poja olemasoluga üritan vaikselt harjuda! Ja siis veel üks tore sõbranna, kes meile tekki on kudumas. Mul on ikka sõbrannadega vedanud ma ütlen!!

Nemad on inimesed, keda kirjeldades jääks sõnadest puudu........

Ja mulle tundub, et neid inimesi, kes toeks ja abiks on tuleb aina juurde. Kindlasti ei saa ma ära unustada oma ämmaemandat, kelle juures arvel olen. Oli ta toeks nii siis, kui oli katkemine kui ka nüüd, kui kutt mu südame all juba täitsa eksisteeriv ning tegutsev isiksus. On veel kaks toredat inimest, kes viimase nädala jooksul on minu ellu tulnud. Kuid neist räägin ilmselt pikemalt ühes postituses, kus ka oma sünnitusplaanides täpsemalt räägin :) 

Ja muidugi, mu kallis poeg. Tema on minu kõige liikumapanevam jõud viimased 26 nädalat! Mulle ikka aeg ajalt tundub uskumatu, et asjad tõesti nii on. Siis muidugi ei tundu nii väga uskumatu, kui ta kõhus kukerpalle, jalgpalli ning nabanööriga hüppeid teeb. Siis ikka asi täitsa reaalne :) Aga ma armastan teda. Lõputult, piiritult, tingimusteta ja igavesti!

Blogi pidades on aga mul igakord statistikat vaadates tulnud muie näole. Saan aru, et Eestis neid lugejaid ilmselt on (FB rõõmud?). Soomes elavad vanemad eks. Seal Suurbritannia saare peal kusagil üks kusagine tore sõbranna, kellega sai koos lapsepõlve mööda saata. No olgu Hong Kongist saan ka veel ehk aru. Aga Saksamaa? Rootsi? Venemaa? USA? Taani? Holland??? Kes küll on need inimesed NENDE riikide taga? Mitte et see mulle ei meeldiks. Ei suuda lihtsalt välja nuputada, kes küll võiks nii kaugel seda blogi lugema sattuda :)

Kokkuvõttes võin öelda, et olen õnnelik rase! Soojust, armastust ning toetust on minu ümber kohe kapaga. Ja ega ma ei ole nõus sellest loobuma ka :)