Laupäevaseks päevaks oli tema vanust juba nädal ja üks päev. Ta on olnud tubli tüdruk, kes pidas kinni meie kokkuleppest, et ta ikka peaks saabuma enne seda, kui meie Helsingisse jõuame :) Seda ta ka kenasti ja kiirelt tegi. 3600g ja 50 cm. Pisike nööp.
Reis oli supper. Ilmselt tegi ärevus oma töö ja laupäeva hommikul olin ma juba kella neljast saadik üleval ja ootasin põnevusega hetke, mil ükskord see äratuskell tiriseb ja saab sättima hakata :) Tüüpiline. Kella 8st väljust Viking Line Tallinnast ja 10:40 olime Helsingis.
Söömise vahel veetsime aega mängides....
Mu vanem vend tegi meile toreda üllatuse ja ootas meid juba sadamas. Võtsime üheskoos suuna kesklinna poole. Eesmärgiks: leida jope, mis suudaks katta külmal ajal minu paisuvat kõhtu.
Muidugi ei suutnud me ka vältida veidikest lollitamist Helsingi peal
Kugi oli suur soov leida endale jope, seda teha ma siiski ei suutnud. Võtsime suuna vanemate poole. Ootasin seda hetke lihtsalt nii meeletult!
Kohal olime ühe ajal ja järgnevad 8 tundi läksin liiga kiirelt!
Seda tunnet ikka ei anna kirjeldada, kui üks pisike nööp kätel on... Ta nägu ja ta käed ja niiiii pikad sõrmed ja see lõhn!
Kaasa sai kohe korrali kokakooli minu isa käst. Kas mul on lootust näha seda hetke, kus ta vaaritama hakkab? Ma loodan...Kuti saabudes peab ta seda igatahes tegema. Isa, ma loodan, et koolitasid teda piisavalt. Vastasel juhul saadan ta sinu käpa alla harjutama peagi! Muide pildi tegi Miku!
Kas nad pole mitte armsad!
Minu keskmine vend Mikk! Asjalikkuse tipp lihtsalt! Kohe kohe 6 aastat vana.
Ja veel üks meie kahe hetk... Või no kolme.
Pean nentima fakti, et õhtu lõpuks väsisime me kõik ära. Lotta ilmselt minust ja mina ning Karmo reisist. Hea oli laeva jõudes ennast kajutis magama keerata. Ometi jäime me igati rahule :) Kõhu söötis isa meil kartulipudrust, pikastpoisist, porgandisalatist ning pannkookidest pungil täis. Aitäh papa!
Kell 21:30 istusime juba laevas ja suunaks oli kodu. Saime mõlemad aru, kui suurteks koduigatsejateks olime muutunud. Juba maja ette sõitmine tundus olevat selline õnnis hetk. Oma padja ja oma teki alla jõudmine aga juba hoopis teine tase....
Lahkudes tundsin ma veidikest nukrust. Kardan, et Lotta ja minu vahel ei saa olema sellist sidet nagu on minul näiteks Miku, Oti, Joonase ja Brita vahel. Teda hakkan ma palju vähem nägema. Tema jaoks pole mul endal lihtsalt piisavalt aega. Teda ei saa ma õhtul Tätte saatel magama panna.... Millal ma teda jälle kord näen? Oeh...
Ma väga loodan, et teda väha ära ei väsitanud oma nunnutamisega. Samas pean aga tõdema, et tundisn ennast lihtsalt nii omas elemendis. Olen valmis.....
Karmot oli muidugi tore vaadata. Piilus vaikselt eemalt ja nentis fakti, et vat nii pisikest ei ole tema veel elu sees näinud... Kallis, ole valmis. Peagi näed nii pisikest iga päev :)
Ott, mu kõige väiksem vend tuli mingi hetk minu juurde. Küsis, kas mul ka tita kõtu sees. Tegi pai ja musi punule. Ja ennem ära minemist küsis, et kas minule ka tissupiim tuleb?! No on ikka tark poiss!
"Lotta kallis. Mõtleme kahekesi su peale iga päev. Ootan põnevusega järgmist suve, kus sa saad oma õepojaga koos möllutada. Tead, et sa pole veel poole aastanegi, kui saad juba tädiks! Vaata, et sa siis ikka head eeskuju annad eks. Seni aga ole usin ja kasva tublisti. Sinu ümber on inimesed, kes armastavad sind üle kõige maailmas!"
No comments:
Post a Comment