Päev päeva haaval kevade poole

Pole ammu näinud või mis? Teate, et varsti on kevad käes. Tänane ilm oli väljas lausa fantastiline, päike paistis, ei olnud väga külm ning linnudki otsustasid hakata vaikselt häält tegema. Võiks öelda, et üle pika aja kõige parem jalutamise ilm üldse. Tegelikult on nii, et eks meie päevad mööduvadki õues jalutades ja kodus lebotades :) Kuigi ilusa ilmaga on jalutamine siiski esikohal. Kes ei tahaks nautida mõnusa ilmaga säärases kohas jalutamist? :)

Ma tegelikult ootan kevadet juba päris meeletult. Ma ei ütleks, et mulle ei meeldi lumi aga... Natuke tüütab see ära ka juba. Teed on ikka korraliku lumekihi all ja tihti peale pean mõtetes õnnelik olema, et käru meil selline minitank on.  Järgmistel kuudel meil igasuguseid põnevaid tegevusi ka plaanis, nii et see kevad tundub kohe eriti ahvatlev olevat :)

Me käisime 15. veeburaril lastearsti juures. Siis oli Aleksi mõõtudeks 4760g (+- 10g, mälu veab alt) ja 58 cm. Arst kiitis, et poiss on tubli ja paistab kosuvat ilusti ja eakohaselt. Peale seda oli meil füsioterapeudi aeg. Selline mõnus võimlemise pooltund oli :) Poisile täitsa meeldis. Samas oli see üks esimene selliseid päevi, kus ma tõsiselt kahetsesin, et mul lube pole. Nii kehva on ikka ajada teisi taga, et kuhugile minna. Siin kohal veelkord suur aitäh Liisale, kes viitsis meid sõidutada :) 

Poiss on ka muul moel päris asjalikuks muutunud. Jutustab ja naeratab ikka päris palju juba :) Pisike naerupall.

Üks minu jaoks hästi oluline ja tähtis moment oli aga viimasel pühapäeval, Eesti riigi sünnipäeval. Me käisime Karmoga kinos, kahekesi! See oli justkui teise maailma astumine paariks tunniks. Poja aga veetsi samal ajal kvaliteet aega oma vanavanematega :) Tubli esinduslik poiss nagu ta meil on, pidas ta ennast ilusti üleval. Isegi õue minekus oli lasnud ennast rahulikult riidesse panna. Nii kui nemad aga minema läksid hakkas traditsiooniline kägin pihta :) Eks emme-issiga tuntakse ennast järelikult piisavalt vabalt, et kogu aeg hädaldada. Aga see käik oli täitsa mõnus kuid pärast oli ikka päris hea tunne koju ka jõuda ja see pisike vääksumasin jällegist enda valdusesse saada. Lõi mul endal korra pea selgeks ja pani mõtlema, kuidas edasi tegutseda, et kodus ära ei manduks :)

Ühest asjast olen viimase nädala jooksul sotti saanud. Nimelt ega kui ma tahan ikka siia jõuda midagigi kirjutada, pean seda tegema õhtul, kui poiss juba pea patja pannud ööuneks. Päev on see lootusetu katsetamine. Eile üritasin hakkata kirjutama ja viis minutit hiljem klõpsti poisil silma lahti ja tuttav kägin platsis. Justkui andis mõista, et selle tegevuse jaoks on ikka väga vale aeg hetkel. Ma oleks pidanud tema kõrval olema ja ta und valvama, mitte arvuti taha ennast maha potsatama! Tõstan käed üless ja tunnistan ausalt, meie poeg on täielik sülelaps ning emmekas. Ja tunnistan ausalt, et ma lasen tal nii olla. Ega tegelikult on päris keeruline seda pisikest nohisejat sülest maha panna, kui ta kord juba süles magama on jäänud.

Nüüd veel mõned pildid :)

                                      

Vaatan vaatan kaamerasse.....

 ...ja kukun pikali :)

Eile, kui jalutamast tulime, istus kass meie korteri kohal katusel! Kõige lähem koht päikesele ilmselgelt :)

Minu kaks tähtsat meest :) 

 Vabariigi aastapäeva esinuslik kostüüm. Teksapüksid ning sinise-valge ruuduline vestike.

Tsut tsut  veel ja kohe hakkan häält tegema!

No ma ju ütlesin!

Vaieldamatult kõige rahulikum uni on Aleksil alati meie voodis minu teki all.

Pea hoidmine on üks esimesi samme suureks saamise teel :)

Ja lõpetuseks: 

Palju õnne kahele kallile inimesele kolimise puhul :) Peagi tuleme teie kodu üle vaatama! Mida soolaleiva/sünnipäeva kingiks soovitakse?

Gethe ja Aleks

Naudime lihtsalt olemist

Tere taas kallid sugulased, sõbrad, tuttavad lähemalt ja kaugemalt. Olen olnud nüüd juba päris pikka aega jälle siin päris tasa tasa. Arvake ära, mis põhjuseks on ? :) Olen viimase kuukese võtnud täitsa rahulikult ja lihtsalt nautinud olemist koos poisiga ja ilma, ehk siis hetked, kui ta magab, võtan aega endale. Magan või sätin kodu või loen. Olen üpris arvutivõõraks jäänud. Blogist rääkimata! Päevad möödvuad magades, süües jalutades ja oleskedes. Nii hea... ausalt!

Aleks on tänase seisuga 1 kuu ja 9 päeva vanune. Päris suur poiss juba meie arust vähmalt :) Lapsed kasvavad tegelikult ikka meeletu kiirusega. Alles ta oli pisike vääks, kes muud ei teinud kui sõi ja magas. Nüüd juba jutustab üleval olemise ajal (mis venivad nüüd juba poole tunni asemel ikka kohe pea 2 tunniseks teinekord), naeratab, tahab ilma vaadata (ehk siis pikali olemine ei ole see lemmik asend, ikka püsti kõhu peal või siis minu süles seljaga minu vastas). Kuigi see lamamistool pole just kõige parem koht istumiseks, on ta tänu tema ilmaavastamisesoovile meie puhul kohati asendamatu. Täna hommikul suutsime nii isegi hommikusöögi valmis teha koos, et tema istus ja vaatas ja mina kokkasin. Tšill poiss ma ütlen :) Põhiline aga, millega ta mind viimase nädalaga on üllatanud, on magamine! Vastlapäeval otsustas ta põõnata 4 (NELI!) tundi jutti päeval. 2 tundi sellest me muidugi jalutasime õues aga no veel 2 tundi toas magada.... Peale esimest tundi istusin tema kõrvale ja vähepeal torkisin teda, et ikka kontrollida, kas kõik korras. Ärgates vaatas mulle suurte silmadega otsa ja varsti hakkas see "emme tahan süüüüüaaaaaaaa" kägin pihta.

Viimase nädala jooksul oleme me päris palju ringi ka tuustinud. Eile näiteks käisime mu ühe toreda sõbranna sünnipäeval õhtul. Nii mõnus olemine oli, hea oli ennast vahelduseks üles mukkida ja kodus hetkeks välja saada. Kohe oli ka arusaada, et meie pojast üks tibimagnet tuleb. Kui ikka kari naisi ühes toas siis pisike suurte silmadega poiss ei jää kohe kindlasti tähelepanuta :) magamisest rääkides...koju jõudsime kella poole 10 ajal õhtul. Vann, söömine ja tuttu. Kell pool 11 poiss magas ja järgmine kord ärkas...trummipõrin palun.... kell 3 öösel!!! Ma sain 4 tundi magada. Algul arvasin, et traditsioonilised 2 tundi möödas, pakkusin algul lutti, et ehk magab veel natuke. Ja siis vaatsin kella ja hämmastusest pidi suu lahti vajuma. Siia maani ei suuda uskuda :) Söök, mässu vahetus ja see järel kõige magusamasse kohta veel 2 tunniks magama, emme-issi kaissu. No on tubli noh!

Eelmine pühapäev käisime me poisiga siis tutvumistiirul pärnus. Kõik vanavanemad said oma nunnumeetrid põhja keerata. Meist jäid maha ühed õnnelikud vanavanaemad, vanavanaisa ja vana onu :)

Ja nüüd seniavaldamata pildid :)

10 päeva

Ja nüüd näete kuidas rahulikust 2 nädalasest võib saada mitte rahulik 2 nädalane :)

Täpselt 1 kuu

Issi õla peal krooksuralli

100 nägu minutis!

Tudukotid! 

Ehk teine lemmik tegevus söömise järel....

Ühel toredal päeval käis meil külas tädi Maret ehk siis see tore ämmakas, kes meie pisi poja sünni juures oli. Sellises vormirõivastuses me ta vastu võtsime :)

Kortsus kulm pole kuhugile kadunud!

Ja sellises vormirõivastuse käisime Pärnus, ääretult šikk poiss :)

Ja aeg ajalt võib ühe pisikese naeratuse ka kätte saada :)

Selline ongi meie pisike nupsik praegu. Üritan ikka hakata jälle tubliks ja vähe aktiivsemaks ka siin blogi maailmas. 

Täna lähme esimesele lastearsti vastuvõtule peale haiglast koju saamist. Ehk saab siis teada ka taas, kui hästi poiss kosunud on. Jaanuari lõpus käisime esimest korda perearstil ja siis olid mõõtudeks 4150 g ja 55 cm. Arvestades, et 60cm mõeldud tudukombekas poisile peaaegu paras on, siis ilmselt on need nubrid nüüd ikka juba suuremad :)

Meie poolt aga teile kõigile eilse sõbrapäeva puhul suured kallistused :)

Peatse jälle nägemiseni...

Gethe ja Aleks