Jõulud

Jõuluaeg on maagiline aeg! Nii hea on näha oma lähedasi, keda muidu nii harva näeb. Meie veetsime 23-24. detsembri Pärnus vanavanemate juures. Hea oli neid üle tüki aja kallistada. Lisaks sain üle pika aja ka õde ja venda näha ning nendega natuke kvaliteet aega veeta. Kallid olete! Hea on vahelduseks kodust ära käia aga veelgi parem on tiiruga koju tagasi jõuda.....

Mina, Karmo ja kõhukodanik soovime kõigile oma kallitele sõpradele, sugulastele ning tuttavatele mõnusat ja rahulikku pühade aega!

Ja nii need 37 nädalat täis tiksuvad. "Mu kallis pisike, tule nüüd!"

Viimaste nädalate tegemised

Päris pikk vahe on jälle sisse tulnud minu postitustega. Aeg läheb kiirelt, tegemist jagub ning isu lihtsalt nautida kodus olemist vaikuses on hetkel suur. See ilmselt ka põhjus, miks pole jõudnud/viitsinud uut postitust teha. Võtan ennast täna siis kokku :)

Mu viimane postitus oli 07. detsembril... täna on 18s! Üritan mõtteid koondama hakata.

7. detsember oli reedene päev. Seejärel algas nädalavahetus. Ehk siis sai jälle natuke kodu ümber tõstetud :)

Karmo pani kokku kuti kummuti, tõstis selle meie magamistuppa valmis ning tänu sellele sai koridor omale ühe kapikese juurde. Nii nagu ma arvasin, suutsin ma kuti kummuti 10 minutiga riideid täis panna. Proff! Samal ajal kui Karmo kappi kokku pani, sorteerisin mina kõik kuti riided suuruste järgi ära ning pani valmis omale kohale panekuks.

Sellise toreda lumememme oli keegi meie maja ette oleva prügikasti äärele meisterdanud :)

Meie koridor. Paremal olev peegli alune kummut oli varasemalt magamistoas. Nüüd jääb ta mõneks ajaks koridori :)

Mingil põhjusel ei taha magamistoast pilt ülesse minna. Järelikult vara veel :) Tuleb oodata hetkeni, kui kuti voodi ka juba paigas. Küll ma siis juba pildi ikka ülesse saan.

5. detsembril sai läbi minu perekooli loengute ralli. Põhjal ja pikem kursus sai tegelikult ju juba ammu otsa (ja mul täitsa meeles, et pole sellest veel sõnakestki kirjutanud!). Viiendal käisin ma Pelgulinnas rinnapiima ja imetamise loengus, juhendajaks oli ämmaemand, kes loodetavasti on meie nooremehe sünni juures.

Lisaks oli 9. detsembril üks ääretult tähtis päev. Mu kallis isa sai taaskord aasta vanemaks :) Oma sünnipäeva oli ta tähistanud köögi ja koridori värvimisega kodus. Täitsa minu papa moodi :) Võin käsi südamel öelda, et minul ongi kõige parem isa maailmas (ja olen täiesti kindel, et seda on enamustel lastel õigus oma isa kohta öelda)! Mäletan, kuidas ta kooli ajal aitas mul õppida ajalooks ning matemaatikaks. Ennem tegi endale asja uuesti selgeks ja siis seletas mulle teema lahti. Mäletan, kuidas kord sain mingi käkiga hakkama ja isa mulle kõige hullema karistuse maailmas suutis välja mõelda: rahulik vestlus voodi äärel kaks tundi. Mul oli nii häbi ja nii paha tunne toorkord :) Aga vähemalt jäi midagi ehk kahe kõrva vahele ning lisaks jääb see eluks ajaks meelde! 

Ta on mul lihtsalt parim! 

Loodan, et nad emaga nüüd väga ei pahanda aga.....

Uskuge mind, mul üks palju hullem pilt teist kahest arvutis olemas ja ma olen veendunud, et oleksin saanud peapesu, kui selle oleks hoopis siia pannud! :)

Nagu Cake Bossis, mia familia! Mina, Karmo, vanem vennaraas Joonas, vanem õde Brita. Alumises reas prillidega Miku, isa, ema ja Ott :) Pisi Lota oli siis alles soojas pesas. Kas pole mu vanaemal mitte fantastiliselt roheline aed???

Eelmine nädal oli mul kohtumiste rikas. Esmaspäeval sai vahvelid küpsetada ühe toreda sugulase jaoks, kes oma pisikese nelja kuuse noormehega külla tuli :) Sai mitu tassi teed joodud, muljeid vahetatud, vahvleid söödud. Muidugi oli pärast mul kodus kaks kilekotitäit riideid, mida pesta. Tüüpiline. Nüüdseks aga on absoluutselt kõik kuti riided pestud, lapitud ja omal kohal! Olen olnud tubli....

Lisaks sugulasele käis eelmine nädal mul külas ka üks sõbranna oma nelja nädalase pisikese nööbiga. Taaskord vahvlid, tee, koogike ja palju juttu :) Nii lahe tunne oli sellist väikest nööpi oma kodus näha.... Natukene veel....

Pühapäeval sai aga aasta vanemaks mu kallis vanaema! 

Ta teeb maailma parimaid pannkooke, koob maailma soojemaid sokke ning tal on igal aasta maailma kõige rohelisem ja värvilisem lilleaed! Taaskord üks inimene minu elus, kellega mul on vedanud!

Eelmine nädal käisin ma ka ämmaemanda juures. Kutiga on kõik korras, ilusti ennast paika sättinud ning valmistub tulema. Õnneks on ka minu enesetunne täitsa enam vähem. Nii hea, kui lõpus olla saab ma arvan. Kuti tegutsemine on aga jäänud palju rahulikumaks. Tema löögid ei ole enam nii "teravad" aga nad on siiski suhteliselt jõulised ja tugevasti tuntavad. Kui ta ikka oma jala sinna ribide alla sirgu lääb siis vaja natukeseks seisma jääda ning ennast koguda. Tugev tegelinski mul :)

Oh jah.... Enam vähem kõik tähtsamad hetked on üles loetletud. Eile sai meil 36 nädalat täis. Teen kutiga läbirääkimisi, et jõulude aja võiks ta ikka mööda lasta. Mitte et ma arvaks, et oleks vähematki soovi tulla välja.... Ei imestaks üldse, kui ta otsustaks teha sünnipäeva kingituse oma vanaemale, kellel jaanuari lõpus sünnipäev. See tähendab siis seda, et kas meil on oodata jäänud varase tulemise korral 2-3 nädat, täpse tulemise korral 4 nädalat ning üleajaminemise korral kuni 6 nädalat :)

Igatahes tuleb ta siis, kui ta ise selleks valmis on, mina igatahes olen. Ootan põnevuse ja huviga!

Kuna kardan, et jõuludeaeg hoiab mind blogitamisest ilusti kenasti eemal siis soovin kõigile maailma kõige lahedamaid, külmemaid ning mõnusamaid jõule üldse! Meie pühadeplaanides on sõit Pärnu ning Kuusallu, juhul kui enesetunne seda vähegi lubab. Kingitused on igatahes juba valmis ning ootavad kätte jagamist.

Sellega seoses... Kui kellegil veel ei ole ühtegi kingiideed siis soovitus minu poolt, ostke üks kena purk ning pange sinna sisse järgnev: 

300g mandleid
1,5dl suhkrut
1tl kaneeli
1tl piparkoogimaitseainet
noaotsaga soola

Klopi munavalge lahti. Sega suhkur maitseainete ja soolaga. Sega kõik mandlitega. Vala mandlisegu küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta eelsoojendatud ahjus 160 kraadi juures umbes 25 minutit. Sega küpsetamise ajal mõned korrad. Võta ahjust välja ja lase mandlitel plaadil jahtuda, siis vala kaussi. Omavahel kokkukleepunud mandlid saab kergesti lahti murda.

Maailma maitsvaim kingitus!

Üritan ennast mitte lõhki süüa ning soovitan teilgi olla jõuludroogadega ettevaatlikud :)

Mõnusat jõuluaega Kallid sõbrad! :)

Rasedus ei koosne ainult rasedana roosamanna sees ringi hõljumisest

" Kulla noormees, ürita nüüd aru saada, et minu põie arvelt ei suuda sa endale rohkem ruumi tekitada!"

" Kallike, ma mõistan, et sulle meeldib ennast sirutada. Oled seda tõestanud oma varvastega minu ribides!"

Ma kohe üldse ei taha väita, et rasedus oleks jube aeg. See on täis ootust ning planeerimist. Minule see meeldib. On täiesti müstiliselt fantastiline tunne tunda pisikese esimesi liigutusi. Näha mehe pilku, kui ta tunneb esimest korda oma last tegutsemas. Näha lähedaste rõõmsaid reaktsioone uudise peale ning tunda seda siirast armastust, mis kiirgab minu ja meie suunas iga jumala päev. Ühtlasi on rasedus toonud mu ellu palju uusi/vanu ja huvitavaid tuttavaid ning sõpru. No see on aeg, mis ühendab absoluutselt kõiki naisi :)

Ometigi, igal heal asjal on ka omad halvad/rasked küljed. Räägin siinkohal vaid enda kogemustest ning tunnetest, mis kaasnesid/kaasnevad rasedusega ja mis mind väga "rahulolevaks rasedaks" pole teinud.

Ütlen ausalt, et minu rasedus algas suure õnne ning suure hirmuga. Olin õnnelik, et olin ootele jäänud kuid katsin, kui kauaks seda õnne jagub. Eelmise aasta novembris oli mul raseduse katkemine. Ilmselt olen seda ka siin mingi hetk maininud. Minu jaoks oli see jube aeg. Tundsin ennast katki ning üksikuna ning olin jumala veendunud, et mina olin ise selles süüdi. Lükkasin endast eemale inimesed, kes tegelikult olid ja on minu jaoks alati olemas olnud. Olin tõre ja torin ja üks paras tige tikker. Tundsin, et keegi minust aru ei saa ning ei hakka ilmselgelt kunagi ka saama. Mäletan, et koolis käimine oli minu jaoks paras katsumust. No ikka nii tige olin kõige ja kõigi peale. Aga olin loll! Oleks ma vaid suutnud oma suu lahti teha ja rääkida ära, mida tunnen.... Nii paha on selle peale tagasi mõelda... Usun, et suutsin tekitada nii mõneski inimeses väga halba tunnet. Mul võttis ikka päris mitu kuud aega ennem kui aru sain, et need inimesed on minu jaoks olemas ning nende najale võin julgelt toetuda. Nemad pole midagi valesti teinud..... Vabandan, siiralt!

Hirm, et rasedus katkeb taaskord tegi mind selle raseduse alguses ikka väga ettevaatlikuks. Polnud ühtegi WC käimist, kus ma poleks kontrollinud, ega ei ole mingisuguseid märke katkemisest. See periood kestis ikka väga pikalt, ikka oma 25nda nädalani kindlasti. Muidugi leevendas minu paanikat see, kui hakkasin tundma kuti liigutusi iga päev. Kuid see hirm.... Seda ei soovi ka oma kõige suuremale vaenlasele. Üksi naine ei peaks sellist tunnet kogema. Oma lapse kaotuse tunnet ning hirmu, et see kordub. Eks ma tegelikult saan aru, et esimene pisike oli ikka päris väike, kui ta otsustas minna. Järelikult pidi nii minema aga valus on ikka....Aeg parandab kõik haavad.....

Kogu praeguse raseduse jooksul on olnud tegelikult väga vähe seda aega, kus ma oleks iseennast füüsiliselt kohe väga hästi tundnud. Alguses oli iiveldus ning väsimus. Siis tuli suvi ja mõned kuumemad ilmad, mis mind ikka täitsa läbi võtsid. Kõht paisus selle aja jooksul üha suuremaks. Üha paremini hakkasin tundma kuti tegutsemist. Mida suuremaks muutus kõht, seda raskemaks muutus öine magamine ja liikumine. Mida suuremaks kasvab poiss, seda rohkem ta surub kõigi võimalike luude peale. Seda paremini olen ma hakanud tundma tema liigutusi. Kuna noormees juba päris pirakas, siis on tal ilmselgelt ka rohkem jõudu ja jaksu. See tähendab, et kui ta ikka oma jala sirgu lööb kusagile ribidesse siis see paneb ikka kohe sügavamalt hingama ja asendit muutuma. Rääkimata tema pidevatest üritustest kätega oma urgu suuremaks teha, minu põie arvelt! Raske on olnud leppida enda füüsiliste muutustega, suurema kõhuga, kanniga, rindadega ning hormoonide mölluga.

Ööd on keerulisemad kuna poiss oma tegutsemisega ajab ülesse, põis oma kiire täitumisega ajab ülesse. Liigne kuumus ajab voodist püsti (kuna keha suurem siis muutub ka voodi kiiremini kuumaks) ning kanged küljed ajavad pidevalt ennast keerama ja pöörama. Selja peal ma magada ei suuda kuna tõmbab kohe sooned kinni ning väga kergelt tekib selline "ära vajumise" tunne. Kõhu peal magamisest ma parem ei räägi üldse.... Seda igatsen hetkel kõige rohkem. Kui masendav on see tunne, kui olen öö otsa üleval olnud, üritan leida enda jaoks head asendit magamiseks või istumiseks.... Ja siis kutt ka veel mürgeldab või luksub........

Mida aeg edasi seda rohkem hakkasin mõtlema ka tuleviku peale. Pisikese sünni peale ja aja peale pärast seda. Kas ma saan hakkama, kas ma olen suuteline hoolitsema ühe pisikese ilmaime eest? Kas ma olen kogunud piisavalt teadmisi ning olen tegelikult üldse selleks kõigeks valmis?? Kas ma suudan hakkama saada kogu sünitusprotsessiga? Kas ma olen piisavalt tugev selleks kõigeks emotsionaalselt ja füüsiliselt? Ja lõpuks ikkagi taas see sama küsimus, kas ma olen selleks üldse valmis? Infot kogu raseduse ja sünnituse kohta liigub nii palju, kas ma suudan välja selekteerida enda jaoks selle vajaliku?

Paar nädalat tagasi valdas mind täielik paanika tuleviku eest. Olin täiesti veendunud, et ma ei suuda seda teha ja pole veel üldse mitte kuti sünniks valmis, üldse on selle jaoks veel liiga vara! Aga ma lubasin endale seda tunnet ja seda puhtalt selle pärast, et see hirm pani mind asju kainemalt läbi mõtlema ning ühtlasi sundis mind oma hirme välja rääkima. Nüüd olen aru saanud, et ma saan sellega hakkama! Ma tean, et me kolmekesi saame kõigega fantastiliselt hästi hakkama!

Nüüd, kui käimas 35s nädal tunnen ennast füüsiliselt suhteliselt raskelt. Kõht on suurem ja teeb liikumise ebamugavamaks, uni on tihti olematu pideva pöörlemise ning vetsu vahet käimise pärast ning noormehe tegutsemine on küll siiralt armas ja iga tema liigutus oodatud kuid üpriski suurt ebamugavust tekitav. Ültleme nii, et nüüd võiks paariks päevaks rasedusest puhkust võtta. Aga ainult paariks päevaks! Lisandub siis siia veel hirm selle ees, et äkki otsustab ta tulla natuke liiga vara.... Selle pärast räägin temaga ikka iga päev ja ütlen, et kullake jõulud pead ikka ilusti mööda laskma. Küll sul järgmine aasta on võimalus seda jõulupuud näha, see aasta loobu veel sellest soovist!

Kogu selle hala juures aga olen tegelikult uhke enda üle. Juba raseduse algusest peale olen ennast protsessiga kursis hoidnud ning tegelikult alustasin suhtelist varakult ettevalmistusi kuti tulekuks. Arvel olen ämmaemanda juures, keda usaldan kõige rohkem ning kelle juures tunnen ennast kõige turvalisemalt. Otsisin endale ka head ämmaemandat ning sünnitoetajat sünnituse juurde, alustasin varakult raamatute lugemisega ning olin valmis vaadanud perekooli, kuhu minna ( KOOS MEHEGA!). See tähendab aga seda, et nüüd, kui vaid tegelikult loetud nädalad pisikese sünnini, olen valmis ja täis ootusärevust. Tunnen ennast kindlalt tuleviku suhtes :)

Olen aru saanud, et tegelikult kõiki neid hirme ja tundeid PEAB kogema. Hirm on tegelikult see emotsioon, mis paneb liikuma ja midagi vajaduse korral muutma/ ümber mõtlema. Hirm on mind pannud oma suud avama ja rääkima sellest ,mida mõtlen ja tunnen. Nii heast kui halvast. Kuigi enamasti rasedate suust tahetakse ju ikka seda roosamannast õnnelikku juttu kuulda eks ;)

Olen igati õnnelik, et üks pisike noormees on meie väiksesse perre tulemas ning olen veel õnnelikum, et minuga koos on kogu seda protsessi jagamas just selline mees nagu minu abikaasa on ( erinevalt mõndadest meestes käis tema absoluutselt vabatahtlikult kõigis perekooli loengutes kaasa. Uhkus ajab mu nüüd upakile!). :)

Rasedus on üks tore ning ärev aeg kuid nagu alguses mainisin, igal asjal on omad head ja halvad küljed. Lihtsalt neid häid külgi tuleb hoida ning halbade külgedega tuleb kohaneda ning nendega hakkama saada :)

Ootusaeg on tore aeg kuid veelgi oodatum on minu jaoks aeg, mil saan reaalselt oma pisikest ilmaime kätel hoida :)

Gethe ja Co

Aeg, mõtted, plaanid ja 34 nädalat!

Kuhu see aeg kaob? Tunne on, et see lihtsalt voolab käest maha. Nii palju on teha ja mõelda ja ette valmistada aga tunne on ikka, et ei jõua mitte midagi, ei jõua mitte kuhugile.... Mul on kogu maailma aeg... Seda pean endale sisendama iga päev, et mitte oma plaanidega ummuksisse joosta... Mul on kogu maailma aeg!

Minu jaoks tundub müstiline meenutada, kuidas mulle koju jäädes öeldi, et küll sa lõpuks ära väsid kodus olemisest. Igavus võtab maad.... Aga kuidas saab kodus igav olla, kui nii palju vajab veel tegemist?? Kuidas saab hakata kodus igav, kui iga paari tunni tagant on mul võimalus suhelda ühe pisikese tegelasega? Kord öelda talle "Kullake, palun jää magama või rahune maha, saan ka ilma sinu sirutusteta aru, et oled tugev ja tegus ning aktiivne noormees. Kord paitada kõhtu ning öelda "Kallike, usu mind, varsti lõppeb see luksumine ära. Ma natuke sirutan ennast, ehk sul läheb paremaks." Ja siis istuda kodus, täielikus vaikuses ning mõelda, et kõigest loetud nädalad veel.... Ausalt, ainult loetud nädalad! 34 nädalat sai esmaspäeval täis. Järelikult kiiremalt juhul 6 nädalat veel ning aeglasemal juhul 8 nädalat veel hetkeni, kui saan oma pisikest nööpi kätel hoida ja tõdeda fakti, et maailmas on olemas midagi suuremat, kui ma ise.

Mõtlen iga päev, kuidas viimased paar kuud on minu maailmapilti muutnud. Kuidas on see mind muutnud ning minu suhtumist elusse. Rasedus ei ole kaotanud minus soovi reisida, näha maailma ja tõestada ennast endale. Kuid nüüd tean, et ma suudan seda kõike teha ning tean, et kõik, mida soovin, tuleb üks kord minu juurde ise. Täpselt nagu tuli mu kallis kaasa, täpselt nagu tuli meie ühine elu ning täpselt sama moodi nagu tuli
/tuleb see pisike tegelane. Ma jõuan veel reisida aga siis enam mitte üksi vaid koos OMA pisikese perega! Ja millegi pärast tundub see nii palju parem, reisida koos oma perega. Ma jõuan veel ennast tõestada ise endale, läbi selle suudan veel kutile näidata, et kõik on võimalik, kui seda väga tahad ja (nagu ma olen öelnud juba viimases ma-ei-tea-mitmes-postituses) kõik head asjad tulevad ise meie juurde!

"Asjad võtavad aega alati enne kui nad realiseeruvad
Meil on aega tegelt nagu vanasti, lihtsalt elu on keerukam
Et ma tean mida teen, kuid ei tea, millal teen,
terve elu teen veel, kõige jaoks on aega veel...."

Fakt on aga see, et minu jaoks on viimased kuud väga kiirelt läinud. Alles oli see hommik, kui Karmoga koos WC ukse peal kallistasime ja mõtlesime, et millesse küll me ennast nüüd seganud oleme :) Siis oli suvi, päike, Pärnu, rand..... Ja mõtted "kaugest" tulevikust. Ja mis nüüd on??? Talv, lumi, jõulud, pesapunumine ja hirmutavalt kiirelt lähedale jõudev uus aasta, aasta 2013. Pean ausalt ütlema, et mina küll maailma lõppu ei oota kuna tean, et uuest aastast lõppeb minu/meie jaoks praegune ajastu ning algab hoopis miskit uut :)

Minu viimane postitus oli novembri kuu viimasel päeval. See viimane nädal on olnud taas täis tegutsemist (milline minu nädal seda poleks??). 

Esiteks sooviks ma ka siin soovida palju palju õnne ühele toredale perele Pärnus, kes said 28nda novembri õhtul ühe perekonna liikme võrra rikkamaks. Sündis pisike Robin- Mike. Palju õnne meie poolt vanematele, pisikesele nööbile ning vanavanematele. Robin- Mike sündis täiesti fantastilisse perre :) Edu ja jaksu neile!

Nädalavahetusel käisime turvatooli järel. Lisaks selle saime veel kastitäie pisike riideid. See oma korda tähendab seda, et nädala alguses uugas mul taaskord masin täie rauaga :) Nüüd saan öelda käsi südamele pannes, et HETKEL on kõik kuti riided pestud ja lapitud. Ootavad ainult sorteerimist suuruste järgi oma õigetesse kohtadesse. Tänu sellele jõudsin ka ühele järeldusele. Teate ju küll, et oma sõltuvuse tunnistamine on esimene samm paranemise teel? No ma tunnistasin endale, et olen sõltuvuses lasteriietest......

 Tore oli vaadata, kuidas nädalavahetuse ja asjade koju toomine lõi Karmo silmad särama, esimest korda nägin temas tõsist hasarti. Nimelt lisaks turvahällile saime ka jalutuskäru, mille rataste külge annab turvhälli kinnitada. Millise entusiasmiga ta seda keldris üritas siis mõista! Kuidas, kuhu, mis käib :) Nädala alguses jõudis "koju" ka kummut, mida nii kaua oodanud olen. Hetkel on see meie "tühjas asju täis toas" ja ootab nädalavahetust, et Karmo selle siis kokku paneks. Oi ma tean, kui väga talle see asjade kokku panek meeldib :) Kui kummut koos, siis on minu hiilge hetk, võimalus see minutitega ääreni asju täis panna :)

Pühapäeva öö vastu esmaspäeva oli minu jaoks päris ränk. Nimelt otsustas noormees siis öökulli mängida ja terve öö vahelduva eduga üleval olla. Minu uni tol ööl kestis vaid tunnikese. Olin õnnelik, et oli kodus! Esmaspäeva õhtul aga pani Karmo ta õhtul magama, luges sõnad peale ja nii uskumatu kui see ka pole, magasime siis kutiga koos öösel vahepeal ligi 4 tundi jutti! See juba on midagi, uskuge mind :)

Üldiselt võin öelda, et eks lõpp läheneb ning koos lõpuga ka muutub enesetunne. Kutiga on kõik vinks vonks, ainult jube suureks on teien kasvanud. Sirutused on tunda nii põiel kui ka ribides, luksub aga juba nii, et terve kõht vappub, tegelikult seda juba päris tükk aega. Endal aga on mul juba enesetunne natuke raskem, kui ta oli mõned nädalad tagasi. Unesoov on suurem ning liikumine pole kohe kindlasti enam nii kiire, võtab ikka aega see tatsamine. Aeg ajalt lööb ka õrnemaid valutuiked sisse, mis tõestavad, et raseduse lõpp on lähedal.

Kui kummut koos, siis tuleks riided suuruste järgi ära sorteerida ning kummutisse paigutada need, mis alguses kasutusele lähevad. Tuleks teha väike apteegi tiir ning mõelda, mida tuleks koju varuda. Kokku tuleks panna nimekiri asjadest, mis haiglasse kaasa võtame. Ühtlasi tuleks üle vaadata ka sünnitusplaan. Kuna kipun ikka asju natuke üle mõtlema siis pean ka koostama nimekirja asjadest, mis igaks juhuks peaks autos olemas olema igaks juhuks. Kokku peaks panema ka nimekirja asjades, mis vaja peale kuti sündi kodust haiglasse tuua (see siis pigem Karmo jaoks :)). Mähkmed peaks ära pesema aga selleks oleks vaja ära oodata ka need, mis ema käest tulevad. Jõulukingitused peaks valmis mesterdama ning välja uurima ja paika panema, millal kelle juurde lähme. Ahju peaks ära pesema..... Voodipehmendusel tuleks nöörid ümber õmmelda parematesse kohtadesse.


Kindlasti on midagi veel! Aga mis?? Teadjad emmed, andke nõus. Kuidas valmistusite teie lõpus oma pisikeste sünniks? Mis on see, millega pole arvestanud, mille olen ära unustanud?? Eks ma tegelikult ikka natuke tean, et kõigeks ei saagi valmis olla aga natuke ju ikka võib plaanida eks :)

Meie lõpuks valmis saanud köögi nurgake koos kuusega, millel nüüdseks juba kolmas aasta meid truult teenida :)

Ei saa ju alata detsmber ilma päkapiku sussita!

No on talv noh!

Ja natuke ka kuti asjadest. Ei ole just parim pilt kuid ehk näitab ehedamalt  minu tõsist sõltuvust. Pildi paremas all nurgas olev kast oli lasteriideid täis. Et sellest kastitäiest jagu saada oli vaja pesta kolm masinatäit pesu! Olen lootusetu, nüüd juba hakkan sellest vaikselt aru saama :)

Mina igatahes lähen nüüd õue, üritan kuidagi jalgade peal püsida ning jõuda elusalt ja tervelt kodus poodi ja tagasi :) Õhtul aga lähen vot sellisele üritusele. Nii et tuleb hakata veel ennast ilusaks ka tegema!

Gethe ja Co