29+1

Kui kaugel oleme: 29 nädalat ja 1 päev :) 

Tähtaeg:  10. jaanuar- 14. jaanuar

Pisikese suurus: 38,6 cm ja 1153 kg. Ma enam kohe üldse ei imesta, et tema olemasolu juba päris korralikult tunda. Võtke korra mõõdulint ja mõõtke seal välja 39 cm.... Päris palju eks. Peast tallani. Ja nüüd võtke üks kilone suhkrupakk.... On küll juba täitsa suur poiss!
Sugu: Poiss!

Ämmaka/arsti järgmine visiit: 13.november

Minu kaal: Eks ta vaikselt tõuseb. Kuid praeguse seisuga ei ole tõus kuu jooksul nii trastiline, et ma selle pärast muretsema peaks :)

Nimi: Kõik õiged ja head asjad tulevad ise meie juurde. Ilmselt peab see nimi ka ise meie juurde tulema :)

Uni: Rahulik. Nüüd, kui oled kodune, ei võta ma ka öiseid üleval olemisi nii nutuselt. Tööl olles oli ikka üpris ränk, kui peale ööd, kus vahepeal sai 3 tundi üleval istutud pidin hommikul tööle minema. Täna öösel olin ka üleval, ühest poole neljani umbes, kuid hommikul oli enesetunne rahulikum ja normaalsem. Hea on teada, et kui ikka päeval uni peale tuleb, siis ei takista mitte miski mind magama keeramast :) Kui just pole enda päeva liiga tihedalt tegevust täis toppinud ;)

Riided: Minu riietega alles klaar. Kuti riideid vaatasin nädalavahetusel üle, pühapäeval oli vist. Eks tegin neist ikka pilti ka kohe kohe varsti pistan need pildid siia ka üles :) Kohati tekkis tunne, et kutt saab meil olema stiilsemalt riides kui me ise! No on pärleid ikka laste riiete seas.

Sümptomid: Üheks kindlas sümptomiks on kõht ja selles elav kodanik, et aeg ajalt oma korralike sirutus harjutustega minu ribisid "paitab". Kuid viimase nädalaga on lisandunud veel üks " tore süpmtom". Häbemeluu valu. Ja oi kurja, milline valu see ikka vahe peal olla võib. Ta tuleb ja läheb aga halvemal ajal on kogu aeg. Siis on raske voodis keerata ja tõusta. Istuda natuke valus ja istumisest püsti tõusta valus. Kõndides annab tunda... Uurisin veidi asja ja üritan sellega hakkama saada süües kaltsiumi ja tõstes magneesiumi doosi päevas. Pluss siis lisaks väike jooga iga päev. "Rõõm" selle juures aga on see, et tõenäoliselt ei kao see valu ära vaid tiksub vaikselt koos minuga kuni kuti saabumiseni siia ilma ..... Jepikajeeeee!

Liigutused: Olemas, tugevad ja jõulised.

 Mida ootan kõige rohkem: Kõige rohkem ootan ikka seda pisikest ilmaime! Kuid lisaks sellele on veel mõned hetked/tegevused, mida ootan. Nimelt ei ole ma veel kokku saanud oma ämmaemanda ja sünnitoetajaga, kes loodetavasti õigel hetkel ikka kohal ja toeks on. Siis on lisaks tulemas üks päris huvitav infopäev, mis tutvustab Eesti perekoolide tegevust. Ja siis veel novembri lõpus peaks saabuma kohale kummut :) 

Mida igatsen kõige rohkem: Mida mul ikka igatseda on.... Kunagi unistasin emaks kasvamisest: sellega tegelen usinalt. Siis alles nädalake kaks tagasi ootasin töölt koju jäämist: tehtud! Ei oskagi midagi igatseda.... Elu on päris magusa ja hea lõhnaga lill hetkel :)

 Nädala madalpunkt: Ehmatas natuke ära see luu valu saabumine. Esimene päev oli ikka kohe valus! Aga võib olla andis selle itsi juurde see ka, et käisin jalutamas- 3 tundi. Kes teab.... Muidu aga kõik hästi :)

Nädala kõrghetk: Ma ostsin vahvlimasina! Täiesti teemast mööda aga vot selel vahvlimasina üle ma olin ikka nii uhke, et.. oeh... nii uhke ei saa kohe mitte olla :) Ja kui siis uuele masinale juurde lisada vanaema vahvli retsept, oli tagajärjeks vahvlist segi söönud mees, kellele jäi ikka veel väheks :) Happy me again!

Vahvlimasin ja vahvlid on selle pildi peamised staarid, Fairy pudeli ei tasu üldse tähele panna :)

Külalistele, kes ette teatavad võin nüüd küpsetada krõbedaid ja meeletult häid vahvleid :) Väike asi võib päeva ikka palju paremaks teha.....

Täna ma pisikese riietest pilte üles pistma ei hakka, pole lihtsalt ajakest, nii müstiline kui see ka pole. Kohe kohe hakkan tegelema supi keetmisega ning õhtul võtame suuna juba Tallinna poole kaasaga, et minna eelviimasesse perekooli loengusse. Ehk ma jõuan mingi hetk ikka sinna maani ka, et perekoolist pikemalt pajatan. Homme lähen hommikul turvahälli ülevaatama ning see järel kohtun üle tüki aja kahe toreda inimesega :) Õhtul aga on üks paras kokkamine plaanis. Neljapäeval lähen oma järgmiste aastate viimasele koosoleku tööle, kuhu tahaks ikka midagi kaasa ka viia, et enda koju jäämist tähistada. No natuke võib nii ka öelda, et mind lihtsalt pandi fakti ette, et midagi tuleks ikka tuua :) Ja mul pole tegelikult selle vastu midagi. Loodan ainult, et meie fitnessi tegijad kah kaasa toodud toidumoonaga rahule jäävad :)

See nädal võib muidugi veel oodata nii mõndagi toredat uudis. Üks tore sõbranna siin Keilas peaks peagi kohtuma oma pisikese silmarõõmuga ning üks perekonna tuttav Pärnumaalt samuti :)Hoian pöidlaid püsti neile mõlemale ja ootan suure huviga uudiste saabumist :) Kured on ikka usinad linnud, või lihtsalt mulle tundub nii ???

" Teie Täiesti Rase Gethe"

28+0

Kui kaugel oleme: 28 nädalat. Täpselt. Telefoni App ütleb, et 84 päeva veel jäänud tähtajani :) Kiirelt läheb see aeg. Kuidagi üllatavalt kiirelt.

Tähtaeg:  10. jaanuar- 14. jaanuar

Pisikese suurus: Hiinakapsa pea suurune! 37,6 cm ja tervelt 1 KG ja 5 GRAMMI peale! Uskumatu!
Sugu: Poiss, minu poja!

Ämmaka/arsti järgmine visiit: Ämmaka juures käisin ma viimane kord siis eelmise nädala teisipäeval. Minuga oli kõik hästi, kaalu juures viimase kuuga 2,2 kg ning vererõhk 105/60. Natukene madal. Enesetunne küll kuidagi halvem ei ole sellest õnneks :) Kutiga ka kõik hästi. EPH ehk emakapõhjakõrgus oli 29. EPK peaks siis ideaalis võrduma rasedusnädala numbriga kuid mõne ühikuline kõikumine on normaalne :)Kutti süda lõi 135 korda minutis. Tugev ja tubli poiss meil :) Järgmiseks korraks sain terve posutäie igasuguste analüüside saatekirju. Järgmine kord: 13. november!

Minu kaal: 6,5 kg. Polegi väga hull. Kuigi see kaalutõus mind kohati natuke hirmutas, üritan võtta asja rahulikult. Söön normaalselt ning üritan ikka liigutada ennast ka rohkem ja siis polegi hullu midagi :)

Nimi: Nimi alles tuleb meie juurde kusagilt mul selline tunne.....

Uni: Taaskorda saan väita, et unega huvitavad lood. Kui nädala sees on see peaaegu olematu siis nädalavahetusel uni täiesti rahulik ja pikk ja sügav. Hoolimata sellest, et kaks korda öö jooksul vetsu vahet jooksen. Natuke võib olla pean unepuuduse nädala sees lükkama töö kaela. Jään mõtlema öösiti ja seda just töö peale. Mitte, et see halb oleks aga magada tahaks ju natuke ka eks. Samas eeldasin eile õhtul, et ega ma täna öösel väga hästi ei maga. Juhtus aga vastupidine. Õhtul suigatasin korra kuid siis poole 12 ajal suutsin jälle silmaluugid lahti teha. Tunne oli sama nagu alati siis, kui see magamine probleemiks on kujunemas. Külastasin WC-d ja otsustasin, et katsetan, mis palderjan minuga teeb. Mõjus. Mitte küll kohe kuid poole tunni pärast magasin juba magusat und. Öösel käisin veel korra üleval kuid ka siis jäin väga kiirelt ja sügavalt magama. Vaat et isegi liiga sügavalt.

Nimelt hommikul oli meil kiire action thriller :) Kuna mina magasin sügavalt ja üle tüki aja paistis, et ka Karmo magas terve öö sügavalt, suutsime kapitaalselt sisse magada. Kui muidu on äratus 6:40 siis täna tõusis ta alles 7:12. Kiirelt üles, süüa, pessu ja minema :) Tänu sügavale ja heale unele öösel aga tundsime mõlemad ennast suht erksatena. Suutsin hommikul isegi köögi korralikut ära koristada :) Ennast kiitmast ma ei väsi.....

Riided: Minu riietega on lood hästi. Pluusid kipuvad juba natuke liialt ümber kõhu olema aga sellest ka väga midagi hullu ei ole :) Kuti riided vaatan üle järgmise nädala alguses ehk. Siis tuleb üks pildirikas postitus ka ma pakun ;)

Sümptomid: Paistan ikka välja juba täitsa rase noh. Ja natuke tujutsen ka nagu rase. Käisime eile ujumas Keila Tervisekeskuses. Jäime aga oma minekuga natuke hilja peale. Nimelt jõudsime sinna vahetult ennem 11. See tähendab, et rahvast seal juba oli ja tuli aina juurde ka. No ja siis ma natuke torisesin. Lapsi oli palju ja nad mürgeldasid ringi pea igas reas. Üldse rahulikult olla ei saanud.... tortortor :) 

Raseda mõistus pole raseda enda teha!

Aga hea oli ikkagi. Ujumine on kujunemas minu lemmikuks tegevuseks iga nädal. Kui pikem vahe sisse tekib, siis tunnen puudust.

Liigutused: Täitsa olemas. Vahe peal on küll tunne, et tahab kõhtu selja taha saata või naba kaudu välja tulla :) Eriti meeldib mulle vaadata, kui ta liigutab. Eriti kui ta selline natuke rahulikum on. Üks õhtu nägin just, kuidas ilmselt üks pisike jalg mööda kõhtu vaikselt ujus. Süda läks härdaks kohe .... minu pisike....

 Mida ootan kõige rohkem: Reedet! Ei saa sellest kohe üle ega ümber. Mitte, et ma ei naudiks oma tööd aga nüüd tahaks juba koju jääda. Aga luban, et see nädal selle üle enam ei virise. Eriti arvestades, et järgmine nädal olengi juba kodune ja reede minu viimane tööpäev! Elu on lill ;)

Mida igatsen kõige rohkem: Ei igatsegi midagi. Kõik, mida olen tahtnud ja oodanud, olen saanud või saamas. 

 Nädala madalpunkt: Need päevad, mis mind kapitaalselt ära väsitasid. 

Nädala kõrghetk: Lotta sai 1 kuuseks! :) Seda esiteks. Teiseks, tellisin ära kummuti. Kolmandaks, sain endale uued saapad. Ja neljandaks, algas minu viimane nädal tööl :) Järgmisest nädalast on minu elu täis kohtumisi, võimlemisi, ringe, ujumist, sättimist, planeerimist ja valmistumist ühe kõige kallima saabumiseks :)

Oeh, kuigi mul on mõtteid, mis vajavad kirja panemist nii meeletult palju võtan praegu asja rahulikult ja veel nädalakese ignoreerin neid. Pühendun viimasele töönädalale ja siis lasen mõtted ja trükkisõrmed valla :) Ehk siis saab rohkem pilte ja jutte ja kõike muud. Kannatust vaid kannatust mu kallid sõbrad:)

" Kallis poja. Ootan sind ikka päris palju juba. Tore on näha ja tunda, kuidas sa iga päev endast vaikselt või siis natuke tugevamini märku annad. Muidugi oled sa juba nii suureks kasvanud, et kohati pean isegi seisma jääma, et sa ennast sirutada saaksid. Loodan, et suudan ennast sinu jaoks piisavalt valmis seada :) Armastan sind üle kõige ja oled minu pisike päike igas päevas. Sõltumata sellest, kas väljas on torm või mitte!"

27+0

Ikka päris palju kõhtu eksole :)

Kui kaugel oleme: 27 nädalat, täpselt! See tähendab, et kõigest 13 nädalat veel tähtajani.

Tähtaeg:  10. jaanuar- 14. jaanuar

Pisikese suurus: 36,6 cm ja 875 grammi. Et aru saada täpsemalt tema suurusest siis tasub homme minna poodi, otsida üles juurviljade lett ning vaadata seal välja üks keskmine lillkapsa pea. Umbes täpselt nii suur ta peaks olema :)
Sugu: Poiss, minu poja!

Ämmaka/arsti järgmine visiit: HOMME!

Minu kaal: Homme ütlen täpsemalt, kui palju siis õieti on seda kaalukest juurde tulnud.

Nimi: Ikka nuputame seda nime veel. Kõik huvitavad ja toredad nimed kirjutame üles ja ilmselt siis, kui poja juba sündinud, vaatame näo järgi, kelle moodi ta paistab olevat :)

Uni: Unega on huvitavad lood. On ölnud öid, kus istun terve öö üleval. Need on rasked ööd ja veel raskemad hommiku ning veeelgi raskemad järgmised päevad peale ööd. Samas aga on olnud viimase nädala jooksul 2 ööd, kus magan nagu kott. No kui need põietühjendus pausid välja jätta. Mida nüüd on ROHKEM.

" Kullake, mu põis tahab ka elada!"

Riided: Ma sain, endale jope! Selle üle olen muidugi gigamegaõnnelik! Nüüd veel pean omale saapad vaatama, sellised ilusad. No natuke hellitavad. Rase ju võib ;)

Kutile peaks ka hakkama vaikselt riideid juurde vaatama. Ämmamamma mul küll usin ostleja juba :) Päris armsaid asju leidnud. Kuid kõige väiksemas mõõdus riideid veel pole. Ega mul veel poleig õiget ettekujutust, mis olemas ja mis mitte. Aga tean, et on juurde vaja ;) Ikkagi esimene ju. Siis võib tal olla neid riided igasuguseid. Isegi siis, kui kõiki ei jõua selgagi panna, sest kasvab neist niiiii kiirelt välja. Kavatsen nüüd peagi kummuti ka ära osta, et saaks ta asjad ikka juba ilusti valmis sättida. Ära pesta, ja triikida (kui viitsin eks) ja siis kenasti sahtlisse lappida :)

Nii et üleskutse. Kui kellegil on kapipõhjas seismas pisikese poisi riideid, siis andke märku :) Ehk jõuame kokkuleppele.

Sümptomid: Eks ikka samad. Pidevalt vaikselt paisuv ning liigutused :)

Liigutused: Täitsa olemas. Vahepeal oli nädalake, kus ta oli suhteliselt vaikne kuid nüüd, päeval võib olla täitsa rahulik aga öösel ikka annab oma eksistendsist märku! 

 Mida ootan kõige rohkem: Oi paljusid asju! Alustame siis kohe algusest. Ootan homset. Homme on perekooli kolmas loeng. Peale homset teen ka ka pikema tutvustuse kolmest esimesest loengust ja annan lühikese ülevaate :) Siis ootan homset veel selle pärast, et homme ämmaka aeg. Saab jälle kuulda kuti südamekese põksumist :)

Ja kõige kõige rohkem ootan hoopis 26. oktoobrit! Minu viimane päev tööl :) Happy happy me! Ausalt. Sellega oli ka muidugi tore lugu, mille lõpuks jõudsin järeldusele, et alati on kõige targem uurida asjad põhjalikult enda jaoks selgeks. Aga kodus olemise aega ma ootan. Nii palju tahaks teha ju! Elery juures juturingis käia ja siis veel paar korda perekoolis ja siis veel võimlemas ja siis tahaks juba riideid lappama hakata ja..... oeh. Ootan, kohe väga väga ootan :)

Mida igatsen kõige rohkem: Korralikku pikka und. Samas see ka suhteline. Arvan, et see "harjutamise aeg" on vajalik. Palju raskem oleks mul ilmselt lihtsalt järsku ühest hetkest hakata olema pidevalt poolüleval olekus. Eks see pidev põiele surumine ikka millegiks kasulik on ;)

 Nädala madalpunkt: Kõht. Vahepeal oli ikka kõht kuidagi väga imelik, seedimine ma mõtlen. Nüüd aga päevas vähemalt 2 õuna või apelsiini või klementiini või mandariini või muud säärast ja siis veel vähemalt klaas ploomimahla. Nüüd juba päris hästi.

Nädala kõrghetk: Jope ja hea uudis, et 2 nädalat veel tööl olla :) Muidugi oli ka kõrghetkeks täiesti supper nädalavahetus koos kalli kaasaga. Eks me natuke penskariteks oleme muutunud jah aga vot kodus ikka kõige parem olla. Laupäeval käisin maniküüris ja pediküüris ja peale seda sõitsime Karmo vanemate juurde. Pühapäeval käsime koos ujumas hommikul ja siis kinno ning kõhtul tegime KOOS süüa. Ja kohe oli hea tunne..... Kodu ja oma mees ikka kõige parem nädalavahetuse sisustamise kooslus.

Armastan sind, mu kallis!

Ja siit nüüd üks pisike võrdlus!

Kõige esimene fotosessioon 18ndal nädalal siis

Aga nüüd.....

27 nädalat!

Ja veel 3 kuud jäänud, see tähendab, et kõht paisub veelgi! Olen veerev vaalake ma... shallalalalaaaaa

"Kallis pisike nööp. Ootan sind ikka nii väga. Su paps ootab sind ka juba päris usinalt. Käib ja paitab sind läbi kõhtu. Paistab, et ta mõjub sulle rahustavalt. Piisab tema puurivast pilgust ja juba sa muutud vaikseks. Rääkimata siis veel tema soojast käest su peal. Armastame sind mõlemad nii väga! Uskumatu, et kõigest 13 nädalat veel vaja oodata.... Aga tead, ütlen sulle kohe ära, et tegelikult tule siis, kui sa ise kõige paremaks arvad. Ega ma võin ka kauem sind oodata. Seni kaua, kui sinuga kõik hästi, ootan nii kaua kui vaja. Sinu ema...."

Inimesed meis ja meie ümber

Meil on vedanud. Nii minul kui mu mehel on ääretult armastavad ning hoolivad ning abistavad (vahel isegi liiga abistavad ja susserdavad) vanemad. Sõbrad, kes lähemal, kes kaugemal annavad endast alati märku ning kaks neist on isegi lubanud sünnitustoa uksetaha ootama tulla!

Minu jaoks on olnud kogu raseduse ajal kõige suuremaks toetajaks mu kallis abikaasa. Viimase aasta jooksul on olnud hetki, kus oleme mõlemad kogu südamest kurvad olnud kuid ühes koos oleme saanud taas jalad alla. Usun, et kutt sellest ka aru sai ning see tõttu lasi kurel ennast meie juurde tuua. Armastan mõlemat härrat pööraselt ja tean, et kolmekesi lähme tulest ja veest läbi...

 Teiseks suureks nõuandjaks ning toetajaks on olnud minu ema. Õppinud ämmaemandana ning nüüdseks juba 6 lapse emana teab ta, millest räägib ning oskab alati nõu anda. Eks me oleme natuke erinevad inimesed ning tahest tahtmata meie arvamused aeg ajalt põrkuvad. Siiski on tema minu "teadjanaine teiselt poolt lahte" ning ilma tema toe ja olemasoluta tunneksin ennast ikka puru lollina. Ilmselt ei mõtleks ma ka sünnitus enda jaoks nii põhjalikult läbi. Tänu emale aga tean juba viimased 4 aastat, millist sünnitust ootan ning teen selleks kõik endast oleneva. Muidugi ei saa sünnituse ajaks kõigeks valmis olla, ikka tuleb ette hetki, millega ei oska arvestada või mis ei lähe kohe nii nagu olen lootnud. Kuid usun, et läbimõeldud ning põhjalik ettevalmistus on siiski abiks, et saada soovitud tulemus. Rahuolev uus ilmakodanik ning loetud tundi jooksul digimuutuse läbiteinud mees ja naine, kellest saanud ema ja isa. Seda kõike võimalikult loomulikult ning rahulikult :)

Ämm on mul ka tore naine. Võin julgelt väita, et temaga on mul kohe kindlasti vedanud. TA võtab asja rahulikult kuid alati, kui kohtume on tunda seda ärevust temas. See ärevus on hea ja muudab mu rahulikuks. Saan aru, et ta usaldab mind ning tänu sellele tunnen tema poolt pidevalt kiirgavat soojust ning tuge. Olen õnnelik naine, et mehega sellise ämma kaasa sain!

Ka tulevased vanaisad on meil toredad. Kohe näha on, et nad on vanaisastumas :)

Mul on suur pere ja tänu sellele on meie poega õnnistatud mitme tädi ja onuga.. Minu poolt saab ta endale kaks tädi (kellest noorim pojast vaid 4 kuud vanem) ning 3 onu. Mehe poolt saab lisaks veel ühe onu. Kamba peale päris suur seltskond!

Rasedus on selles mõttes olnud huvitav aeg, et minu ümber on tulnud juurde inimesi, kellega pole varasemalt üldse suhelnud või on suhtelmine jäänud soiku.

Mul on tore naabrinaine, kes raseduse pikkuse poolest vaid nädalakese taga ( kured olid see kevad helded!). Lisaks on mul veel üks tore kõhutaja, kelle tähtaeg kohe kohe kukkumas. Temaga olen ma viimased nädalad vähemalt korra nädalas koos ujumas käinud.

Lisaks neile kahele varasemalt täiesti võõrale inimesele on raseduse perioodil taastunud või alanud suhtlus kahe "emmega". Üks on minu vana klassiõde, kellega viimati sai vesteldud ligi 5 aastat tagasi :) Kohe ääretult hea meel oli temaga taaskord suhtlema hakata. Aega on küll mööda läinud kuid beebiteema lähendab kõiki ;) Teiseks toredaks ja meeldivaks üllatuseks on Kristi, minu kunagine kursaõde, kohe kohe aastaseks saava poja ema. Ei mäleta, et kooli ajal oleks väga suhelnud kuid nüüd tunnen alati rõõmu sellest, kui ta mulle aeg ajalt head nõu annab ning toetab. Blogiinspiratsioon vist iseloomustab ka teda.

Pisikesele kutile aga palju palju õnne peatselt aastaseks saamise puhul! :)

Muidugi on ka minu kaks kallist sõbrannat, kes olid mu kõrval kui sai öeldud "Jah" sõna kui ka nüüd, kui poja olemasoluga üritan vaikselt harjuda! Ja siis veel üks tore sõbranna, kes meile tekki on kudumas. Mul on ikka sõbrannadega vedanud ma ütlen!!

Nemad on inimesed, keda kirjeldades jääks sõnadest puudu........

Ja mulle tundub, et neid inimesi, kes toeks ja abiks on tuleb aina juurde. Kindlasti ei saa ma ära unustada oma ämmaemandat, kelle juures arvel olen. Oli ta toeks nii siis, kui oli katkemine kui ka nüüd, kui kutt mu südame all juba täitsa eksisteeriv ning tegutsev isiksus. On veel kaks toredat inimest, kes viimase nädala jooksul on minu ellu tulnud. Kuid neist räägin ilmselt pikemalt ühes postituses, kus ka oma sünnitusplaanides täpsemalt räägin :) 

Ja muidugi, mu kallis poeg. Tema on minu kõige liikumapanevam jõud viimased 26 nädalat! Mulle ikka aeg ajalt tundub uskumatu, et asjad tõesti nii on. Siis muidugi ei tundu nii väga uskumatu, kui ta kõhus kukerpalle, jalgpalli ning nabanööriga hüppeid teeb. Siis ikka asi täitsa reaalne :) Aga ma armastan teda. Lõputult, piiritult, tingimusteta ja igavesti!

Blogi pidades on aga mul igakord statistikat vaadates tulnud muie näole. Saan aru, et Eestis neid lugejaid ilmselt on (FB rõõmud?). Soomes elavad vanemad eks. Seal Suurbritannia saare peal kusagil üks kusagine tore sõbranna, kellega sai koos lapsepõlve mööda saata. No olgu Hong Kongist saan ka veel ehk aru. Aga Saksamaa? Rootsi? Venemaa? USA? Taani? Holland??? Kes küll on need inimesed NENDE riikide taga? Mitte et see mulle ei meeldiks. Ei suuda lihtsalt välja nuputada, kes küll võiks nii kaugel seda blogi lugema sattuda :)

Kokkuvõttes võin öelda, et olen õnnelik rase! Soojust, armastust ning toetust on minu ümber kohe kapaga. Ja ega ma ei ole nõus sellest loobuma ka :)

Olemas!

Vot sellised ilmad on mind ajendanud otsima endale soojemat ja vihmakindlamat üleriiet kui mu õhuke tagi, millega praeguseni olen käinud. Eile aga juhtus taaskord maagia.....

Oleme juba mõnda aega Karmoga täheldanud, et kõik, mida vajame, tuleb mingi hetk lõpuks ise meie juurde, kui me laseme sellel tulla. Juhtus nii meie kahega, autoga, korteriga.... Ja nüüd siis ka minu jopega! Eile kiikasin perekoo.ee foorumisse ja märkasin, et üks tubli kõhutaja on Tallinnas kiirel jope otsingul. Üheks pakutud kohaks, kust jopet otsida oli minu üllatuseks AG. Jätsin vihje meelde ning õhtul teel perekooli rääkisin sellest Karmole. Nii oli kiiks asja uurima minna juba meie mõlema peas. Perekooli loeng kestis kella kaheksani. Sealt võtsime suuna Järve keskusesse, et uurida, kas sealses kaupluses ehk leidub midagi minu paisuva belly jaoks. Vastus: olemas! Sobitas siis jopet endale selga... polnudki väga hull, täitsa minulik kuid hirm, et detsembriks enam kõht jopesse ära ei mahu pani mind suuremat numbrit.

Rasedus on ikka kohe täie mastiga üks selline teema, mis kõigil naistel silma särama paneb. Suured tänud aktiivsele Järve keskuse AG müüjale, kes oli sel samal õhtul nõus helistama Ülemiste kauplusesse ja uurima, kas ehk seal on olemas number suuremat joped. Ja oleks te vaid näinud seda sära tema silmas, kui ta sai meile öelda, et on üks jope ja see ON number suurem :) Kogu protsessi tulemuseks oli poes olemas üks ärevil ja õnnelik rase, üks õnnelik ja rahulolev müüja ning üks rahulik mees, kes oli õnnelik, et ta rase naine endale miskisuguse soojema riideeseme ikka sügiseseks ajaks selga saab.

Jope pandi meile Ülemistel kinni. Alguseks pakkusin Karmole välja, et ootame nädalavahtuseni. Pikk tööpäev oli seljataga ning lisaks veel perekool ning kell oli selleks hetkeks juba pool üheksa. Aga ei, minu agar kaasa oli nõus sõitma kohe Ülemistele ning jope üle vaatama! Ja ütles, et kui number suurem on liiga suur siis sõidame tagasi Järvele ja ostame sealse ära! Vot nii tore mees mul ongi :) Ülemistele jõudes ning jopet selga proovides oli mu rõõm suur. Sobis hästi, oli näha, et ka kasvuruumi  jagub :) Happy happy me! Kuigi jah, pole ta päris kehasse jope on see sellest hoolimata mõnus ja soe ning vihmakindel. Rinna alt saab kummiga rohkem ümber tõmmata ja sama saab teha ka jope all ääres. Hind oli küll mitte just kuigi väike kuid  sellest hoolimata usun, et õnnelik rase on seda raha väärt :)

Mama Licious- Dicte Jacket

Tore oli muidugi see, et ka Ülemiste kaupluse müüja silmad läksid kohe särama, kui ütlesin, et see on jope, mille võtame. Rääkisime veel natuke sellestki, et tegelikult on säärast kaupa lettidel ikka väga ja üpris keeruline on leida midagi head mõistliku hinnaga. Tegi mulle veel veidike soodus ning andis järgmiseks ostuks kaasa kupongi, millega saan 5 euri alla (oli vist nii ). Lisaks siis veel ka Shu kaupluse kupong samas väärtuses vistist. Järgmine sihtmärk: saapad :)

Nii oligi tehtud ole muretseva raseda meel rahulikuks ning õnnelikuks. Täna sai jope muidugi kohe selga pandud ja saan uhkusega nentida fakti, et see raha oli seda väärt. Olen rahul :)

Päeva lõpuks jõudsin ikka ja jälle samale järeldusele, kõik hea tuleb ise meie juurde, kui me laseme sellel tulla :)

Nii et käed avali lahti ning oodake .... ja seda nii rasedatele kui ka mitte rasedatele lugejatele ;)

26+0

Kui kaugel oleme: 26+0 nädalat. Babycenteri mobiili appsi järgi on jäänud veel 98 päeva. Oleme ületanud 100 päeva joone :) Palju õnne meile kullake!

Tähtaeg:  10.-14.jaanuar. Aga tänu esimesele perekooli loengule olen valmis kõigeks. Ka 42+ venivaks raseduseks. Kui tal ikka vähegi hea seal soojas kohas kosuda on siis las kosub :) Ja kui otsustab tulla aastavahetuseks siis.... Tule aga kullapall!

Pisikese suurus: 35,6 cm ja 760 g! Tema pikkus on võrdväärne Inglismaa kasvuhoone kurgi pikkusega! Hämmastav lihtsalt.
Minu kaal: Eks ta ikka vaikselt tõuseb. Kuigi mul oma suurenevate kehamõõtmete tõttu tekkinud pisike hirm aina külmemaks muutuvate ilma suhtes.... Aga abikaasa väitis, et see kõik pidi mulle hästi sobima. Ta ikka kohe oskab vajutada õigeid nuppe ;)

Sugu: Poiss. Ja ta annab sellest märku. Kui ta lõpuks sama energiliseks tegelaseks osutub nagu ta praegu on, siis mu käed ja jalad on järgmised aastad küll tööd täis! Ja fakt on see, et üks emmepoiss ta ikka on. Koos me põeme, kui on kehva olla ja koos on meil ka hea olla (mina siis muidugi lihtsalt eksisteerin aga tema vist hüppab nabanööriga. vähemalt sellline mulje jääb). Mees on mul selle kohta hästi öelnud. Meil läheb raskemaks, mu läheb raskemaks. Pean suutma jagada ennast kahe mehel vähel, kes ootavad minult pidevalt tähelepanu. Ära olen aga unustanud selle, et tänu sellele saan ma ka pidevalt armastust ja tähelepanu mitte enam ühe vaid kahe härra poolt. Rikas naine, mis teha :) Õnnelikud on need poegade emad!

Nimi: Nimi....nimi, nimi, nimi...Tuleb ikka panna näo järgi :)

Ämmaka/arsti järgmine visiit: 16.oktoober

Uni: Suhteline. Päeval võin seda enamasti ikka kohe kopaga jagada teistele ka, kel soovi on. Unetuid või pigem lünkliku unega öid on aga tihti peale. Pissile minek, küljekeeramine üht ja teist pidi ning siis hea asendi leidmine magama jäämiseks ning lõpuks reaalselt üritamine magama jääda reaalselt on jutkui nõiaring. Aga... on ka öid, kus saab mitu tundi täitsa rahulikult magada nii, et ei tee silma korrakski lahti. Kõhuli tahaks kohe jubedalt magada.... natuke veel.

Riided: Seljas. Natuke põen selle külmema aja pärast aga 50-100 eurot jope pärast, mida kokku võttes kannan võib olla heal juhul 2-3 kuud ei ole ka päris nõus välja käima. Mees kurjam ka nii pisike, et tema joped kanda ei saa!

Sümptomid: Big boobs, big ass and even bigger belly!

Liigutused: Olemas. Pidevalt, sõltumata sellest, kas on öö või päev. Eriti meeldib talle siis möllata, kui vooodis olen või istun rahulikult diivani peal. Ülejäänud aja ta ilmselt põõnab magusalt, kui hõljuva vaalana ringi liigun.

 Mida ootan kõige rohkem: Homset. Taaskord perekooli loeng, millast praegusel hetkel olen veel vaimustuses. Seda mitte ainult selle pärast, et loengu läbiviija on supper tore inimene, kes suudab asju panna tihti hoopis teistest nurgast vaatama, kui seda traditsiooniliselt tehakse vaid ka selle pärast, et näen, kuidas mu kallile kaasale hakkab asi vaikselt kohale jõudma. Näen seda huvi tema silmis ja tunnen seda üha paisuvat uudisimu kogu asja suhtes. 

Muidugi ootan ka 2. novembrit. Loodetavasti nüüd siis oma ametlikku viimast päeva tööl. Mitte, et mulle ei meeldiks mu töö aga praegu tundub palju ahvatlevam kummuti jahtimine ja blogi pidamine ja pisikesele asjade varumine ja hommikuti ujuma minemine ilma kartusetta, et õhtul tööpäeva lõpuks silmad kinni magades koju jalutan. Ei saa sinna kohe üldse midagi parata. Praegu aga on pea töömõtteid täis pidevalt ja õhtu lõpuks, kui koju jõuan, olen lihtsalt eksisteerimise rešiimis. Ja hommikuti, isegi kui pean alles kella üheks ennast tööle hiivama, võtab ikka palju tahtejõudu ja jaksu enda käima lükkamine. Eriti kui öö on väga kõikuva unega olnud. 

Aga mu "üle-lahe-mentori-ja-teadja-naise" soovitus mulle vajab siinkohal üles märkimist:

"Võta aeg maha ja ära oota tulevikku, naudi oleviku täiel rinnal. Kaotad väärtusliku hetkeõnne, 

seda tagasi ei saa."

Mida igatsen kõige rohkem: Rohekem aega tegeleda enda, abikaasa, pisikese ja üha läheneva suure elumuutusega. Tean, et see aeg saabub pea. Üsna üsna pea.
 Nädala madalpunkt: Peale meie esimest perekooli loengut "vaidlesime" kaasaga pikalt sünnitoetaja vajaduse üle sünnitusel. Sellest aga pikemalt ei kirjuta. Sünnituse ja sellega seotud plaanidest räägin mõnda aega hiljem, kui juba rohkem asju minu jaoks selged ja paigas. Vaielda mulle ei meeldi. Aga mulle meeldivad hetked, mil tunnen, et olen omas elemendis ja tean, et see, mida mõtlen on õige. Õige minu ja meie jaoks.

Nädala kõrghetk: Esimene perekooli loeng. Pikk arutelu/vaidlus abikaasaga kogu läheneva suhtes ja see moment, kui jõudsime ühele meelele. Ta mul ikka parim! Leppib sellise pussakaga nagu ma olen. Aitäh sulle kallis!


Tegelikult on elu lill. Üritan seda endale iga päev sisendada. Nii siis, kui uni niidab ja siis, kui peeglist vaadates ennast üldse "ilusa rasedana" ei tunne ja ka siis, kui pean oma suuri plaane veidi pisemateks tegema ja oma suuri tahtmisi ümber mõtlema ja üldse kuidagi oma rasedamõistusega hakkama saama.

Aitäh mu kallis abikaasa, et sa oled mind talunud kõik need 3 pikka aastat. Nii mitte rasedana kui ka nüüd rasedana..... 

Aitäh mu kallis pisike poja, et oled olemas ja oled tulemas! 

Helsingi

Nädalavahetusel võtsime siis kaasaga ette reisi Helsingisse, et saaksime ülevaadata minu kalli õe, minu poja tädi Lotta :)

Laupäevaseks päevaks oli tema vanust juba nädal ja üks päev. Ta on olnud tubli tüdruk, kes pidas kinni meie kokkuleppest, et ta ikka peaks saabuma enne seda, kui meie Helsingisse jõuame :) Seda ta ka kenasti ja kiirelt tegi. 3600g ja 50 cm. Pisike nööp.

Reis oli supper. Ilmselt tegi ärevus oma töö ja laupäeva hommikul olin ma juba kella neljast saadik üleval ja ootasin põnevusega hetke, mil ükskord see äratuskell tiriseb ja saab sättima hakata :) Tüüpiline. Kella 8st väljust Viking Line Tallinnast ja 10:40 olime Helsingis.

Söömise vahel veetsime aega mängides....

Mu vanem vend tegi meile toreda üllatuse ja ootas meid juba sadamas. Võtsime üheskoos suuna kesklinna poole. Eesmärgiks: leida jope, mis suudaks katta külmal ajal minu paisuvat kõhtu.

Muidugi ei suutnud me ka vältida veidikest lollitamist Helsingi peal

Kugi oli suur soov leida endale jope, seda teha ma siiski ei suutnud. Võtsime suuna vanemate poole. Ootasin seda hetke lihtsalt nii meeletult!

Kohal olime ühe ajal ja järgnevad 8 tundi läksin liiga kiirelt!

Seda tunnet ikka ei anna kirjeldada, kui üks pisike nööp kätel on... Ta nägu ja ta käed ja niiiii pikad sõrmed ja see lõhn!

Kaasa sai kohe korrali kokakooli minu isa käst. Kas mul on lootust näha seda hetke, kus ta vaaritama hakkab? Ma loodan...Kuti saabudes peab ta seda igatahes tegema. Isa, ma loodan, et koolitasid teda piisavalt. Vastasel juhul saadan ta sinu käpa alla harjutama peagi! Muide pildi tegi Miku!

Kas nad pole mitte armsad!

Minu keskmine vend Mikk! Asjalikkuse tipp lihtsalt! Kohe kohe 6 aastat vana.

Ja veel üks meie kahe hetk... Või no kolme.

Pean nentima fakti, et õhtu lõpuks väsisime me kõik ära. Lotta ilmselt minust ja mina ning Karmo reisist. Hea oli laeva jõudes ennast kajutis magama keerata. Ometi jäime me igati rahule :) Kõhu söötis isa meil kartulipudrust, pikastpoisist, porgandisalatist ning pannkookidest pungil täis. Aitäh papa!

Kell 21:30 istusime juba laevas ja suunaks oli kodu. Saime mõlemad aru, kui suurteks koduigatsejateks olime muutunud. Juba maja ette sõitmine tundus olevat selline õnnis hetk. Oma padja ja oma teki alla jõudmine aga juba hoopis teine tase....

Lahkudes tundsin ma veidikest nukrust. Kardan, et Lotta ja minu vahel ei saa olema sellist sidet nagu on minul näiteks Miku, Oti, Joonase ja Brita vahel. Teda hakkan ma palju vähem nägema. Tema jaoks pole mul endal lihtsalt piisavalt aega. Teda ei saa ma õhtul Tätte saatel magama panna.... Millal ma teda jälle kord näen? Oeh... 

Ma väga loodan, et teda väha ära ei väsitanud oma nunnutamisega. Samas pean aga tõdema, et tundisn ennast lihtsalt nii omas elemendis. Olen valmis.....

Karmot oli muidugi tore vaadata. Piilus vaikselt eemalt ja nentis fakti, et vat nii pisikest ei ole tema veel elu sees näinud... Kallis, ole valmis. Peagi näed nii pisikest iga päev :)

Ott, mu kõige väiksem vend tuli mingi hetk minu juurde. Küsis, kas mul ka tita kõtu sees. Tegi pai ja musi punule. Ja ennem ära minemist küsis, et kas minule ka tissupiim tuleb?! No on ikka tark poiss!

"Lotta kallis. Mõtleme kahekesi su peale iga päev. Ootan põnevusega järgmist suve, kus sa saad oma õepojaga koos möllutada. Tead, et sa pole veel poole aastanegi, kui saad juba tädiks! Vaata, et sa siis ikka head eeskuju annad eks. Seni aga ole usin ja kasva tublisti. Sinu ümber on inimesed, kes armastavad sind üle kõige maailmas!"

25+0

Kui kaugel oleme: 25+0. Tundub kuidagi uskumatu. Iga kord kui selle peale mõtlen. Kõigest 15 nädalat jäänud...

Tähtaeg:  10.-14. jaanuar 2013. Ehk siis tegelikult päevade järgi peaks olema 14. jaanuar ja LA UH järgi 10.jaanuar. Mees veendunud, et tuleb 13.jaanuar (aga no ta oli veendunud, et tuleb tüdruk ka!).

Pisikese suurus: 34,6 cm ja 660 g ehk kaalikas

Minu kaal: See ohkama panev koht. Kuidagi harjumatu on see pidev vaikne paisumine. Kohati isegi natuke masendav. Pidevalt on vaja ennast kuidagi utsitada ja positiivsust süstida, et sõltumata kõigest ei ole mu välimusel häda midagi ja nii ju tegelikult peabki olema. Või no kas ikka peab.... Eks pean hakkama ennast veel rohkem kontrollima. Ometigi puuviljad head sõbrad, juua üritan päeva jooksul võimalikult rohkelt ning liikuda sama moodi (Käi Jala võistlus aitab asjale kaasa. Tuleb usinam 10 00 sammu koguja olla!). Ehk siis raseduse eelse kaalu ja täna hommikuse saunakaalu vahe 6,2 kilo. 

Sugu: POISS! 

Nimi: Kuidas valida oma lapsele seda õiget nime? See ju meeletult raske. Olgugi, et üks nimi mul endal peas kummitab ei ole ma selles enam 100 % kindel. Paistab, et tuleb oodata pisikese sünni ära ja siis vaata, mis nime nägu poiss on :) 

Ämmaka/arsti järgmine visiit: 16. oktoober.

Uni: Uni on ja ei ole. Õhtuti ei taha tihti uni tulla ja kindlasti aitab kutt sellele ka kõvasti kaasa. Pole lõbus üritada magama jääda kui kõht liigub ühel hetkel ühele ja teisel hetkel teisele poole. Aitäh kallis poja! Öösel olen tavaliselt ikka korra üleval. Ja ka siis nõuab kutt tähelepanu. Tänagi öösel mängis ilmselt kõhus jalkat. Millega, ei kujuta ette. Tal tundub vähemalt hea fantaasia olevat.... Happy me!

Riided: Riietega on preaegu hästi. Ainult pean nuputama hakkama kuidas üha jahedamate ilmadega hakkama saada. Mees mul ka nii kleenuke, et tema jope mulle ammugi selga ei mahu. Aga pole hullu, küll midagi välja mõtlen :) Pisikesele härrale on aga asju juba kogunemas. Kui see nädal mingi hetk hommikul aega saan siis teen väikese fotosessiooni taas ja pildistan asjad üles ning näitan siingi. 

Isutajad/Isuäravõtjad: Sellega on hästi. Miski väga iiveldama ei aja, kõrvetab küll tihti aga sellega suudan ka hakkama saada. Kala muidugi väga hästi peale ei lähe.

Sümptomid: Suurenev kõht ja "Pidu meis eneses!" :) 

Liigutused: Olemas! Päris vägev on tegelikult "vaadat" kuidas ta liigutab. Konkreetset ajakava tal pole aga olen pihta saanud sellele, et ta tajub ära hetke, kui saan talle tähelepanu pöörata. Siis ta seda nõuab, jõuliselt ja nähtavalt :)

 Naba: Sees

Mida ootan kõige rohkem: Hetkel homset. Põhjuseks siis see, et alates homses algab meie perekooli ralli. Kohaks olen valinud Ämmaemanduskeskuse. http://www.ammaemanduskeskus.ee/ Sealsed loengud on mulle igati meelepärased ja tunduavd just sellised, mida ma vajan.  Kuigi jah, ämmemand soovitas mul siiski võtta ka loengud ITKs kuid eks paistab. Muidugi on mul ülihea meel selle üle, et tulevane isa ka kohe päris hea meelega paistab tahtvat kaasa tulla. Kõigisse loengutesse järgneva 6 nädala jooksul. Happy me taas kord :)

Mida igatsen kõige rohkem: Tegelikult ma ei igatsegi suurt midagi. Olen aru saanud, et kõik kehvad enesetunded ja hetkelised igatsused on peagi mööduvad. Sinna maani üritan nautida oma kõhuelanikku ja vaadata mööda öistest üleval olekutest, jopedest, mis kinni ei lähe ja torisemisest :)

Nädala kõrghetk: Lotta! Minu poja tädi, minu õde, minu vanemate 6 laps. Hallelluuja. Nädalavahetus oli ikka üle prahi. Aga sellest juba järgmises postituses ;)

Nädala madalpunkt: See nädal on hästi läinud :) Pole ühtegi hetke, mida siia kohta üles kirjutada!

Eelmine nädalavahetus käisime Pärnus vanaema ja vanaisa juures. Koju kaasa saime oma käru ning natuke nänni :) Käru kahjuks üles pildistada ei jõudnud kuid kõik muu on ilusti pildile jäädvustatud :)

 Kootud komplekt, millest ka varasemalt juba juttu olnud siin

 Siis kui mina veel väike olin.... Vanaema leidis minu tassi ja taldriku. Nostalgia :)

Vanaema tehtud voodipesu ning ühed armsad kindad :)

Oli veel ka üks koti täis riideid kuid ka neid pole jõudnud üles pildistada. Üritan olla see nädal usin ja mingi hetk ka need jäädvustada :)

Viimase nelja nädala esimene päev.....

"Kallis poja. Tänaseks oled sa minu olnud juba päris mitu head nädalat. Lühike tundub see aeg, mis on jäänud sinu sündimiseni. Suudan ma ennast piisavalt ette valmistada sinu tulemiseks protsessiks ning tulevaskes ema rolliks? Kas suudan ma olla sinule selline ema nagu vaja? Ega ma juba praegu midagi valesti ei tee või tegemata ei jäta? Natuke aega veel ja siis olen ainult ja AINULT sinu päralt! Ma luban sulle seda. Ma ootan sind...."