Natuke rohkem meist :)

Vist on päevake rohkem kui nädal möödas minu esimesest postitusest. Seda ei saa ma kuidagi ka kiire elutempo süüks ajada. Tegemist hetkel vähem kui kunagi varem aga blogitamiseks ikka justkui aega ei jagu. Võib olla ei oska lihtsalt midagi veel kirja panna :) Ei tea.

Igatahes. Meil läheb hästi. Pisike kosub ning mina ootan juba põnevusega 4. juulit, mil on meil järgmine ultraheli. Täheks teda juba hirmsasti näha. Tahaks juba näha teda pildil. Ja siis ootaks juba hetke, mil ta oma esimesed maksahaagid mulle annab ja siis seda, millal ta oma kallile papale esimese vasaksirge laiatab :) Heas mõttes ikka :) Kindel olen aga selles, et oma väikest asja ta ikka minu sees ajab. Dikteerib minu elu päris korralikult tegelikult isegi. Ühel toredal  eelmise nädala päeval tuli mul meeletu pesapunumise tuju peale. Terve korteri oleks võinud minu poolest ümber ehitada. Veel oleks vaja tuua seintele värve, veel oleks vaja lisada huvitavaid ja värvilisi vaipu. Ninni nänni riiulitele, uued kardinad, uus voodipesu... Jube. Mehel tekkis juba paanika. Õnneks pole see päev praeguseks kordunud. Mingid mõtted mul ikka "totaalse muutumisega" kodus on aga need pole kuigi mahukad. Magamistoa peaks hubasemaks tegema. Pehmemad ja heledamad kardinad ning mõnus pehme päevatekk voodi peale. Eks vaatab, kuidas jõuab. Samm sammu haaval :) Veel on ju aega...

Tervis ja enesetunne on mul ka viimasel aja paremaks muutunud. Tuju on justkui roosam ja enam ei iivelda ka nii palju, kui varem. Eks kalaletist hoian ikka eemale :) Aeg ajalt löövad kõhtu sellised pehmemad valusad tuiked kuid kui võtan hoo maha ja istun ja puhkan siis kaovad need suhteliselt kiiresti. Seedimine on ka viimasel kahel päeval korrast ära olnud. Ei tea, kas tegin õigesti, kuid sõin täna pool kilo maasikaid lõunaks ja õhtuks on juba enesetunne palju parem. Pole sellist gaasivalu enam. Nii et edusammud :) Kaaluga aga on huvitav lugu. Esimeste nädalatega võtsin ikka julgesti kohe 2 kilo alla ja nüüd see seisab. Sööma olen küll hakanud tihedamini, kuid kaalu eriti juurde kipu tulema. Tegelikult isegi päris hea tunne nii. Ainuke jama on see, et sõltumata kaalu langusest, osad teksad enam ikkagi jalga ei istu enam :)

Ja nüüd närvid ja mõtted ja mured. Oi kuidas ma kardan, et ma teen talle liiga. Peale viimast just mitte kuigi õnnelikult lõppenud korda, vajutab iga pisemgi valutuige kusagil kohesel alateadvuses paanikanuppu. Aga siis me räägime kahekesi ja jõuame arusaamale, et "emme on lihtsalt rase".

Nii me kahekesi kasvame ja areneme. Papa kasvab ka... Aga praegu veel ainult oma mõtetes enamasti. Öeldakse ju ikka, et mees saab isaks siis, kui laps ükskord kätel. Oi ma ootan seda hetke ;)

G&K ja Pisike Nööp

See on alles algus....

Üle poole aasta on möödas viimasest korras, kui alustasin blogitamist. Nüüd teen seda jälle. Eesmärgiks on arhiveerida meie elu järgmiste kuude, aastate ja aastakümnete jooksul. Põnev :)

Üks pisike ilmakodanik on kasvamas mu südame all. Teda on tänase seisuga natukest aega olnud. Esmaspäeval, 11. juunil saab üheksa nädalat täis. Nii müstiline tunne on. Hoian varbaid ja sõrmi pidevalt risti, et seekord läheks kõik ilusti ja jaanuaris üks pisike mu kätele pandaks. Räägin temaga iga õhtu ennem magama jäämist, olen täiesti veendunud, et pigem rahustab tema mind ning uinutab mind magama. Juba praegu tundub ta nii asjalik :)

Hetkel on kell 23:52 kui seda postitust kirjutan. Esimest sissekannet loodetavasti paljudest järgnevatest. Mees magab juba viimased... no 3 tundi vähemalt ma arvan. Eks ta elab sellele kõigele nii kaasa, et tundub juba, et ta ise on ka rase. Peast muidugi. Aga ma armastan teda. Seda, kuidas ta selle kõigele kaasa elab ning meie kahe pärast muretseb. Kuidas ta on valmis leppima sellega, et ma lihtsalt ei suuda süüa teha, sest see ajab mind iiveldama. Ning kuidas ta lihtsalt armastab nii palju, et juba selle peale mõtlemine toob pisara silma. Mul on ikka uskumatult vedanud!

See on alles algus...

"The biggest adventure you can take is to live the life of your dreams." Oprah Winfrey