Emad peavad suutma olla valmis kõigeks ükskõik kus. Alati peab olema kaasa pakitud pool elamist kuna kunagi ei või teada, mis juhtuda võib. Selle sain ma selgeks peale Botaanikaaias käimist. Jalutasime me siis neljakesi seal ringi ja lõpuks istusime maha, et teha üks väike söögipaus. Poisil kõht täis, olin valmistunud selleks, et nüüd tuleb üks pisike päts. Pisike just selle pärast, et hommikupoolik kodus oli meil möödunud pätsitades. Laseb siis noormees ilusti krooksu välja ja nii nagu ootasin, hakkas ka alumine osa purisema. Olin valmistunud ette märksa väiksemaks pätisiks. Ta suutis ennast lihtsalt seljani täis lasta! Hämmastav. Mina,tubli noor ema aga ei suutnud kodus tulla selle peale, et vahetus riided kaasa võtta. Naabrinaine oli targem. Tulemuseks oli üks paljas porgand keset "loodust". Ise oli muidugi ääretult rahul :)
Botaanikaaiast suundusime Teletorni.
Koju jõudes andis noormees muidugi ääretult häälekat märku, et tal kõht tühi ja üldse päev liiga pikaks läinud. Järgnevad tund aega parkis ta oma kõhtu täis....
Nädalavahetus oli meie jaoks ääretult põnev. Nimelt otsustas mu kallis kaasa teha pojale 2 kuu sünnipäeva ja minule naistepäeva kingituse :) No vähemalt nii ma seda nimetan.
Vanast limusiinist...
...sai uus!
Tegemist siis poolteist aastat vana unistuste "masinaga". Tolle käru suudeti meile maha müüa eelmise raseduse ajal Beebicenteris. Seekord, kui müüjalt täpsemalt infot küsima läksime sain öelda: Ärge müüge mulle seda maha, ma tean kui hea see on. Lihtsalt näidake, kuidas see kokku ja lahti käib! Olen ülimalt õnnelik ja rahul. Käru on suurte ratastega ja mõnusalt manööverdatav, kerge. Pisike oleksj ustkui pesas, kui seal sees magab. Õnnelik laps, õnnelik ema :)
Veel vanas paugupillis :)
Selle nädala alguses käisime me mu ämmaka juures kontrollis. Paras nipitamine on hetkel see linna saamine käruga. Rongid sõidavad nagu jumal juhatab ning rongide asendusbussidesse pole kärud just kuigi teretulnud. Otsustasin siis minna hoopis bussiga. Palju mugavam oli. Poja sai muidugi linnas korraliku värina osaliseks, kui käruga mööda vanalinna munakivi teid sõitsin. Sellest hoolimata magas nagu nott kuni ITKsse jõudmiseni. Kui Aleks ämmaka sülle sai, siis mehepojale omasel, lajatas oma suure särava naeratuse letti korraks ning oli viks ja viisakas poiss. Mehed, ma ütlen. Kuna selline trippimine ming ja poja korralikult ära väsitas, lebotasime kokkuvõttes terve teisipäeva päeva kodus. Isegi õue jalutama minekuks pidin ennast sundima.
Kolmapäeval käisime perearsti juures :) Aleksi strateegilised mõõdud on järgmised: 60cm ja 5490g! Ehk siis kuuga on kasvanud 5 cm ja juurde võtnud 1kg 340g. Tubli vägilane. Veidi veel tundub nagu oleks ta otse solaariumist välja astunud kuid seegi pidi väidetavalt ikkagi mingi hetk ära kaduma. Igatahes perearst kiitis, tubli terve ja tugev poiss. Täpselt need iseloomustavad sõnad, mida igale noorele emale peab tema lapse kohta ütlema :)
Eile käisime Geteril ja Mattiasel külas. Geteril oli alles hiljuti sünnipäev ja see tõttu oli põhjust kooki sööma minna. Mattias on Aleksist mõned kuud vanem asjalik noormees. Tulevikus saavad koos pättusi tegemas käia :) Geteri juures jäime ka tema fotosilma ette, oleks justkui fotograafi juures käinud :)
Aga poja on meil tubli. Täpselt selline keda kallistaks ja nunnutaks ja musitaks koguaeg. Selline armas väike pontsu on ta juba ka. Kahjuks on minu loomuses sees väike kiusuuss.....
Siis, kui nohu külas oli
Ja lõpetuseks näide hommikusest jututunnist :)
Loodan, et saate ilusti näha :)
Gethe ja Aleks
